Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Mis võib muuta elu mõttekamaks?

Mis võib muuta elu mõttekamaks?

1. peatükk

Mis võib muuta elu mõttekamaks?

OLED sa kunagi unistanud paremast elust kas siis oma kodukandis või kuskil troopilises paradiisis? Enamik meist on seda aeg-ajalt teinud.

Aastal 1891 läks prantsuse maalikunstnik Paul Gauguin otsima taolist elu Prantsuse Polüneesiast. Ent peagi tuli tal seista silmitsi elu karmi reaalsusega. Tema kombelõtv minevik tõi kaasa haiguse ja kannatused nii temale endale kui ka teistele. Tajudes surma lähedust, maalis ta midagi, mida on iseloomustatud kui ”kunstnikutalendi viimast väljendust”. Raamatus ”Paul Gauguin 1848—1903. Primitivismi komplitseeritus” (”Paul Gauguin 1848-1903—The Primitive Sophisticate”) öeldakse: ”Maal käsitleb ulatuslikult inimese tegevust .. kõigil tema eluetappidel sünnist surmani. [———] .. tema tõlgendas elu suure müsteeriumina.”

Gauguin pani sellele maalile nimeks ”Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?”. *

Taolised küsimused võivad tulla üsna tuttavad ette. Paljud mõtlevad inimesed esitavad neid. Juhtinud tähelepanu inimese teaduslikele ja tehnilistele edusammudele, kirjutas ajakirja ”The Wall Street Journal” toimetaja: ”Mõeldes inimesele ja tema dilemmadele, tema kohale selles universumis, pole me jõudnud suurt kaugemale kui aegade alguses. Meid vaevavad ikka veel küsimused, kes me oleme ja miks me siin oleme ning kuhu me läheme.”

On tõsi, et osa inimesi on täielikult hõivatud pere eest hoolitsemise, elatise teenimise, reisimise või muude isiklike huvide rahuldamisega, sest nad ei tea ühtki teist elumõtet. Albert Einstein lausus kord: ”Oma elu mõttetuks pidav inimene pole mitte ainult õnnetu, vaid tõenäoliselt ei suuda ta ka leida endale kohta elus.” Lähtudes sellisest mõtteviisist, püütakse leida elumõtet, tegeldes kunstide, teadusliku uurimistöö või inimeste heaolu eest hoolitsemisega, vähendamaks nende kannatusi. Kas on sellised inimesed sullegi tuttavad?

On mõistetav, et elumõtte kohta kerkib ikka ja jälle küsimusi. Kui palju on lapsevanemaid, kes, nähes oma last suremas malaariasse või mõnesse muusse haigusse, küsivad: milleks sellised kannatused? on sellel mingit mõtet? Taolised küsimused vaevavad paljusid noori mehi ja naisi, kes näevad enda ümber vaesust, haigusi ning ebaõiglust. Elajalikud sõjad panevad inimesi tihtilugu endalt küsima, kas elul saabki mingit mõtet olla.

Kuigi sina ehk pole sellist viletsust kogenud, oled sa võib-olla nõus professor Freeman Dysoniga, kes on öelnud: ”Esitan paljude lugupeetud inimeste kombel taas küsimusi, mida esitas ka [piiblitegelane] Iiob. Miks me küll kannatame? Miks on maailm nii ebaõiglane? Milleks on vaja seda valu ja traagikat?” Ehk ootad sinagi nendele vastuseid.

Oleks kindlasti hea leida neile küsimustele rahuldustpakkuvad vastused. Üks Auschwitzi koonduslaagri õudused üle elanud professor täheldas: ”Mitte miski maailmas .. pole inimesele ka kõige hullemate olukordade üleelamisel nii tõhusaks abiks kui teadmine, et elul on mõte.” Ta oli arvamusel, et koguni inimese vaimne tervis on elumõtte otsimisega seotud.

Sajandite jooksul on paljud püüdnud leida vastuseid usku appi võttes. Näinud oma silmaga haiget, rauka ja surnut, hakkas Gautama (Buddha) otsima valgustust ehk elumõtet usust, ent ta ei uskunud isikulist Jumalat. Teised jälle on pöördunud oma kiriku poole.

Kuidas aga on lugu tänapäeva inimestega? Paljudel on tähelepanu keskmes teadus ning nad on heitnud usu ja Jumala kui mitteasjakohase kõrvale. ”Mida suuremaid edusamme teadus teeb,” märgitakse raamatus ”Religion and Atheism”, ”seda vähem ruumi paistab jäävat Jumalale. Jumalast on saanud Pagendatu.”

Miks on Looja kõrvale heidetud?

Suundumuse heita kõrvale usk ja Jumal tegelikke juuri võib leida nende inimeste filosoofiast, kes on asetanud rõhu puhtale mõistusele. Charles Darwin arvas, et elusmaailma eksistentsi saab selgitada pigem loodusliku valiku kui Looja olemasoluga. Sigmund Freud õpetas, et Jumal on illusioon. Ning meie ajalgi levinud arvamus ”Jumal on surnud” ulatub tagasi Friedrich Nietzsche päevisse. Idamaade filosoofiad on samasugused. Budistlikud õpetajad on arvamusel, et pole mitte mingit vajadust Jumalat tunda. Mis puutub shintosse, siis teatas professor Tetsuo Yamaori, et ”jumaladki on vaid inimesed”.

Kas Looja eksistentsi suhtes valitsev skeptitsism on õigustatud? Tõenäoliselt tead sinagi näiteid minevikus üldtunnustatud ”teaduslikest faktidest”, mis lõpuks täiesti valeks on osutunud. Sajandeid valitsesid sellised vaated nagu ”Maa on lame” ja ”kogu universum tiirleb ümber meie maakera”, ent nüüd me teame, et need vaated ei pea paika.

Kuidas on lugu hilisemate teaduslike ideedega? Näiteks 18. sajandil elanud filosoof David Hume, kellele mõte Loojast oli vastuvõtmatu, ei suutnud pakkuda mingit selgitust maapealse kompleksse bioloogilise kavandatuse kohta. Darwini teooria sisaldas küll teese eluvormide arengu kohta, ent jättis selgitamata, kust sai elu alguse või milles seisneb selle mõte meie jaoks.

Niisiis tajuvad paljud teadlased, aga ka mitteasjatundjad, et midagi on puudu. Teaduslikud teooriad võivad küll üritada tuua selgust küsimusse kuidas?, ent võtmeküsimuseks jääb miks? See puudutab ka inimesi, kes on kasvanud üles usus Loojasse. Üks noor euroopa ajalooüliõpilane ütles: ”Olen arvamusel, et Jumal on surnud. Kui ta tõesti oleks olemas, ei valitseks siin maailmas selline korralagedus: süütud inimesed nälgivad, loomaliigid surevad välja. [———] Mõte Loojast on rumalus.” Pidades silmas maa peal valitsevat olukorda, ei suuda inimene mõista, miks Looja — eeldusel, et ta eksisteerib — ei võta ette muudatusi paremuse poole.

Ometi tuleb meil tunnistada ka seda, et põhjuseks, miks paljud hülgavad mõtte Looja olemasolust, on nende soovimatus uskuda. ”Isegi kui Jumal isiklikult ütleks mulle, et peaksin oma elu muutma,” lausus oma töötajale üks euroopa tööstur, ”ei teeks ma seda ikkagi. Tahan elada oma elu nii, nagu mulle meeldib.” Selles väljendub selgelt mõnede inimeste arvamus, et Looja autoriteedi tunnistamine satuks vastuollu nende vabaduse või eelistatud elustiiliga. Nad võivad kuulutada: ”Usun vaid seda, mida näen, aga mingit nähtamatut Loojat on ju võimatu näha.”

Küsimuse kõrval, miks inimesed on Loojat eiranud, jäävad püsima elu ja selle mõtte kohta käivad küsimused. Pärast seda kui esimene inimene oli käinud avakosmoses, päriti teoloog Karl Barthilt, mida tema sellisest tehnoloogilisest triumfist arvab. Ta lausus: ”See ei lahenda ühtki neist probleemidest, mis mind öösiti ärkvel hoiavad.” Tänapäeval lendab inimene ringi maailmaruumis ning teeb kiireid edusamme küberruumis. Ent ikkagi tajuvad mõtlevad inimesed, et on vaja mingit eesmärki, midagi, mis nende elu mõtestaks.

Me kutsume kõiki üles seda küsimust eelarvamusteta kaaluma. Raamatus ”Usk Jumalasse ja intellektuaalne ausameelsus” (”Belief in God and Intellectual Honesty”) märgitakse, et ”intellektuaalselt ausameelset” inimest iseloomustab ”valmidus oma tõekspidamisi hoolega vaagida” ning ”piisava tähelepanu pööramine ka teistele kättesaadavatele tõenditele”.

Siin käsitletava teema puhul võivad taolised ”kättesaadavad tõendid” aidata meil mõista, kas elu ja universumi olemasolu taga on Looja või mitte. Ja kui eksisteerib Looja, siis milline ta on? Kas Looja on isiksus, kellega on seotud ka meie elu? Kõike seda kaaludes võime hakata selgemalt nägema, kuidas võib meie elu muutuda mõttekamaks ja rahuldustpakkuvamaks.

[Allmärkus]

^ lõik 5 ”D’où venons-nous? Que sommes-nous? Où allons-nous?”

[Lehekülje suurune pilt lk 4]

[Pilt lk 6]

Gauguini maal tõstatab küsimusi elu mõtte kohta