11. peatükk

Muuda oma elu alatiseks mõttekamaks

KUS me ka ei elaks, kõikjal võime kuulda teadusavastustest. Bioloogid, okeanograafid ja teised avardavad pidevalt inimese teadmisi maakerast ja selle elustikust. Uurides maailmaavarusi, õpivad astronoomid ja füüsikud üha paremini tundma meie Päikesesüsteemi, tähti, koguni kaugeid galaktikaid. Millise mõtteni see viib?

Paljud, kes asja üle sügavalt järele mõtlevad, nõustuvad muistse kuninga Taavetiga: ”Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd!” (Laul 19:2). Tõsi küll, on neid, kes on teist meelt või kellel pole kindlat seisukohta. Ent kas ei või me nüüd, mil oleme vaadelnud selles raamatus esitatud tõendeid, leida küllaldaselt põhjust uskuda, et Looja on tõesti olemas ning loonud nii meie Universumi kui ka elu maakeral?

Apostel Paulus märkis: ”Inimesed ei saa öelda, et nad Jumalat ei tunne. Seda, milline Jumal Ta on, on inimesed juba maailma algusest saanud näha Tema loodu vahendusel. Sellest nähtub Tema vägi, mis kestab igavesti. Seeläbi ilmneb, et Tema on Jumal” (Roomlastele 1:20, Holy Bible—New Life Version). Tänu varasemates peatükkides vaadeldud loomistöödele on hõlpsam ’näha seda, milline Jumal Ta on’, hinnata ”tema nähtamatut olemust” (UT). Ometi ei peaks selle nägemine, kuidas füüsiline loodu peegeldab Loojat, olema eesmärk omaette. Miks siis?

 Paljud teadlased on küll pühendunud Universumi uurimisele, ent tajuvad sellegipoolest tühjustunnet ega leia mingit püsivat elumõtet. Näiteks kirjutas füüsik Steven Weinberg: ”Mida arusaadavam Universum näib, seda mõttetum ta tundub.” Ajakiri ”Science” valgustas astronoom Alan Dressleri seisukohta: ”Öeldes, et kosmoloogia toob selgust Jumala ”mõistuse” või ”käekirja” kohta, panevad teadlased jumaliku olendi arvele selle, mis lõppkokkuvõttes on ehk vähemoluline aspekt seoses Universumiga — selle füüsikalise struktuuri.” Dressler avaldas arvamust, et hoopis suurem tähtsus on inimeksistentsi mõttel. Ta märkis: ”Inimesed on küll hüljanud vana tõekspidamise, et inimese asupaik on Universumi füüsiliseks keskpunktiks, ent on sunnitud pöörduma tagasi tõekspidamise juurde, et me oleme elumõtte keskpunktiks.”

 On selge, et meie kõik peaksime olema oma eksistentsi mõttest vägagi huvitatud. Pelgalt tunnistamine, et on olemas Looja ehk Meisterkavandaja ning et me oleme temast sõltuvad, ei pruugi veel meie elule mõtet anda. Põhjuseks on eeskätt see, et elu paistab olevat nii lühike. Paljud on jõudnud samale arvamusele nagu kuningas Macbeth ühes William Shakespeare’i lavateoses:

Me elu pole muud kui varjukõnd,

kui väeti näitleja, kes vangub-veikleb

sel viivul, mis ta päralt, üle lava

ja kaob siis kuulmatuks kui hullu jutt,

täis häält ja kõma, millel tähendust ei ole teps.

(”Macbeth”, V vaatus, V stseen; Jaan Krossi tõlge.)

Nende sõnadega võivad nõustuda inimesed kõigist maakera paigust; ent tõsisesse kriisiolukorda sattudes võivad nad ehk siiski Jumalat appi hüüda. Muistsel ajal elanud tark mees Eliihu täheldas: ”Kisendatakse küll paljude rõhujate pärast, hüütakse appi .., aga ükski ei küsi: ”Kus on Jumal, mu Looja, .. kes õpetab meid rohkem kui lojuseid maa peal ja teeb meid taeva lindudest targemaks?”” (Iiob 35:9—11).

Eliihu sõnad rõhutavad mõtet, et meie, inimesed, pole elumõtte keskmeks. Selleks keskmeks on meie Suur Looja, ning on loogiline, et meie eksistentsi tegelik mõte on seotud temaga ja sõltub temast. Et leida sellist mõtet ja sellest tulenevat sügavat rahulolu, on meil tarvis õppida tundma Loojat ja kujundada oma elu tema tahte kohaseks.

Pöördumine Looja poole

Mooses tegi seda. Ta leidis realistlikult: ”Meie elupäevi on seitsekümmend aastat, ja kui keegi  on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda.” Seda tõdedes ei muutunud Mooses süngeks ega pessimistlikuks; see aitas tal hinnata Looja poole pöördumise väärtuslikkust. Mooses palvetas: ”Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame! Toida meid varaselt oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja! Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu!” (Laul 90:10, 12, 14, 17).

’Toidetakse varaselt.’ ’Ollakse rõõmsad kogu oma eluaja.’ ’Jumalal on lahke meel meie vastu.’ Kas ei osuta need väljendid selle, et elule on leitud mõte — mõte, mis inimestel üldiselt tabamata jääb?

Me saame selles suunas astuda jõudsa sammu, kui tajume oma kohta Looja ees. Lisanduvad teadmised Universumi kohta võivad meid mingil määral aidata. Taavet küsis: ”Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimese poeg, et sa tema eest hoolitsed?” (Laul 8:4, 5).

Seejärel on meil tarvis edasi minna, mitte aga lihtsalt tunnistada, et Jehoova on loonud Päikese, Kuu ja tähed ning elu maakeral kogu oma  mitmekesisuses (Nehemja 9:6; Laul 24:2; Jesaja 40:26; Jeremija 10:10, 12). Nagu me varem teada saime, viitab Jehoova ainulaadne nimi sellele, et ta on Jumal, kellel on oma eesmärk, ning ainus, kes on suuteline oma tahte täielikult teostama.

Jesaja kirjutas: ”Tema, kes on Jumal, maa vormija ning valmistaja; tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks, vaid on valmistanud, et seal elataks.” Seejärel tsiteerib Jesaja Jehoova sõnu: ”Mina olen Jehoova ja kedagi teist ei ole!” (Jesaja 45:18). Ja hiljem ütles Paulus enda ja kaaskristlaste kohta: ”Meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele.” Neis ”heades tegudes” on kesksel kohal teatavaks tegemine, milline on ”Jumala mitmetahuline tarkus .. Tema ammuaegset kavandamist mööda” (Efeslastele 2:10; 3:8—11, UT). Meil võivad olla ja loogiliselt ka peaksid olema head suhted Loojaga, kui me püüame õppida tundma tema eesmärki ning tegutseda temaga ühtsuses (Laul 95:3—6).

Kui me tunnistame, et on olemas armastav, hoolitsev Looja, peaks see ajendama meid tegudele. Pangem näiteks tähele, kuidas on omavahel seotud selle tunnistamine ja viis, kuidas me peaksime teisi kohtlema. ”Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab teda!” ”Eks ole meid loonud üks Jumal? Mispärast me siis ei ole üksteisele truud?” (Õpetussõnad 14:31; Malakia 2:10). Niisiis, kui me tunnistame, et on olemas Looja, kes meist hoolib, peaks see ajendama meid ilmutama suuremat hoolivust teiste tema loodute vastu.

Seda tehes pole meid jäetud vaid iseenda hooleks. Looja võib meid aidata. Ehkki Jehoova ei too praegu  esile uusi maiseid looduid, võib siiski öelda, et ta on loomas muul moel. Ta osutab temalt juhatust otsivatele inimestele aktiivselt ja tulemuslikult abi. Olles patustanud, palus Taavet: ”Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!” (Laul 51:12; 124:8). Lisaks kutsub Piibel kristlasi üles ’heitma enesest ära vana inimese’, mille on kujundanud neid ümbritsev maailm, ning ’riietuma uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud’ (Efeslastele 4:22—24). Jah, Jehoova võib luua inimestele uue piltliku südame, aidates kujundada neis tema olemust peegeldavat isiksust.

Kuid need on vaid esmased sammud. Meil tuleb kaevuda sügavamale. Paulus kõneles haritud ateenlastele: ’Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis seal sees, on neile [inimestele] seadnud ennemääratud ajad, et nad otsiksid Jumalat, ehk tema küll ei ole kaugel mitte ühestki meist’ (Apostlite teod 17:24—27).

Elumõtte aluseks on tundmine

Tuginedes eelnevalt vaadeldule, peaks olema ilmselge, et Looja on oma füüsilise loomistöö ja oma inspireeritud Sõna Piibli kaudu andnud rikkalikult teavet. Ta õhutab meid kasvama tundmises ja arusaamises ning kuulutab isegi ette aega, mil ”maa on täis Jehoova tundmist — otsekui veed katavad merepõhja” (Jesaja 11:9; 40:13, 14).

Looja ei taha, et meie võime õppida ja areneda piirduks vaid 70—80-aastase elueaga. Seda võib näha Jeesuse ühest tuntuimast ütlusest: ”Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei  saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16).

”Igavene elu.” See pole sugugi unelm, sest käsitus kestvast olemasolust on kooskõlas sellega, mida pakkus Looja meie esivanematele Aadamale ja Eevale. See on kooskõlas teaduslike faktidega inimese aju ehituse ja mahu kohta. Ka on see kooskõlas sellega, mida õpetas Jeesus Kristus. See, et inimkond saab igavese elu, oli Jeesuse sõnumi tuum. Olles maa peal viimast õhtut koos oma apostlitega, lausus ta: ”See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3).

Nagu me seda eelmises peatükis käsitlesime, täitub Jeesuse tõotus igavese elu kohta miljonite inimeste puhul just siin maa peal. On ilmselge, et selline väljavaade võib inimesele anda määratult  sügavama elumõtte. See hõlmab heade suhete arendamist Loojaga. Just nüüd rajavad sellised suhted aluse kestva elu saamiseks. Kujutlegem sellise elu kaudu avanevaid võimalusi: mida kõike saab õppida, uurida ja kogeda, ilma et seda piiraksid meid praegu tabada võivad haigused ja surm. (Võrdle Jesaja 40:28.) Mida sa võiksid või tahaksid sellise elu ajal teha? Küllap sa ise tead kõige paremini oma huvisid, andeid, mida igatseksid arendada, ja vastuseid, mida tahaksid leida. Võimalus seda kõike taotleda teeb sinu elu veelgi mõttekamaks!

Paulusel oli kindel põhjus oodata aega, mil ”kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse” (Roomlastele 8:21). Need, kes sellise vabaduse saavutavad, leiavad Jumala auks oma elule tõelise mõtte juba nüüd ning alatiseks (Ilmutuse 4:11).

Kõikjal maakeral on Jehoova tunnistajad seda teemat uurinud. Nad on veendunud, et on olemas Looja ning et ta kannab nii nende kui sinu eest hoolt. Neil on rõõm aidata ka teistel leida sellist kindlal alusel rajanevat elumõtet. Oled oodatud koos nendega sellesse küsimusse süvenema. Seda tehes muudad sa oma elu alatiseks mõttekamaks!

[Kast lk 185]

Mis mõttes Jumal?

”Teadlased ja ka teised tarvitavad mõnikord sõna ”Jumal” millegi nii abstraktse ja kauge tähistamiseks, et Teda loodusseadustest vaevalt eristada võib,” märgib Steven Weinberg, kes universaalseid vastastikmõjusid käsitleva uurimistöö eest pälvis Nobeli auhinna. Ta lisab:

”Arvan, et sõna ”Jumal” kasutamisest oleks kasu siis, kui selle tähenduseks oleks Jumal, kes meie vastu huvi tunneb, looja ja seaduseandja, kes on lisaks loodus- ja universumiseadustele kehtestanud ka hea ja kurja mõõdupuud, isiksus, kes meie tegemiste vastu huvi tunneb; lühidalt öeldes, keegi, keda meil oleks kohane kummardada. [—] Selline on Jumal, kes kogu ajaloo jooksul on olnud meestele ja naistele tähtis.” (”Dreams of a Final Theory”.)

[Pilt lk 187]

Mooses mõistis, et ükskõik kui kaua me ka ei elaks, on meie tõeline elumõte seotud Loojaga

[Pilt lk 190]

Kui leiame elule püsiva mõtte, avaneb meie ees külluslikult tegutsemisvõimalusi