LISA

Lapsevanemad küsivad

”Mida teha, et laps minuga räägiks?”

”Kas peaksin kehtestama lapsele kindla kojutuleku kellaaja?”

”Kuidas aidata tütrel omandada tasakaalukat vaadet dieedipidamisele?”

Need on mõned 17 küsimusest, millele selles lisas vastatakse. Materjal on jagatud kuude ossa ja viited juhatavad ”Noored küsivad. Praktilisi vastuseid” 1. ja 2. köite vastavate peatükkide juurde.

Loe lisa läbi. Kui võimalik, aruta seda koos abikaasaga. Seejärel järgi neid nõuandeid laste kasvatamisel. Siin toodud vastuseid võib usaldada, sest nende aluseks pole mitte ekslik inimtarkus, vaid Jumala Sõna Piibel (2. Timoteosele 3:16, 17).

290  Suhtlemine

297  Reeglid

302  Vabadus

307  Seks ja kohtamas käimine

311  Tundeelu

315  Vaimsus

  SUHTLEMINE

Mida halba selles nii väga on, kui ma oma abikaasa või lastega tülitsen?

Abielus tekib paratamatult lahkhelisid. Kuidas te need lahendate, sõltub aga teist. Vanemate tülitsemised mõjutavad noori vägagi palju. See on tõsine asi, sest kui lapsed suureks saavad ja abielluvad, järgivad nad tõenäoliselt oma vanemate käitumismalli. Lahkhelide tekkides püüdke pigem lastele näidata, kuidas oleks õige konflikte lahendada. Proovi järgnevat:

Kuula. Piibel ütleb, et meil tuleb olla ”nobe kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastuma” (Jaakobuse 1:19). Ära vala õli tulle, tasudes ”kurja kurjaga” (Roomlastele 12:17). Isegi kui sinu abikaasa pole valmis kuulama, võid sina seda ometi teha.

Kritiseerimise asemel püüa parem selgitada. Räägi oma abikaasaga rahulikult, kuidas tema käitumine sulle mõjub (”Mul on väga valus, kui sa ...”). Seisa vastu soovile süüdistada ja kritiseerida (”Sa ei hooli minust”, ”Sa ei kuula mind kunagi”).

Rahune maha. Mõnikord on kõige parem jätta asi sinnapaika ja jätkata arutelu siis, kui tunded on maha rahunenud. Piibel ütleb: ”Kes alustab tüli, päästab otsekui vee valla: seepärast jäta järele, enne kui puhkeb riid!” (Õpetussõnad 17:14).

 Paluge üksteiselt vabandust — ja kui vaja, ka lastelt. 14-aastane Brianne ütleb: ”Mõnikord on vanemad palunud pärast tülitsemist minult ja mu vanemalt vennalt vabandust, sest nad teavad, kuidas tülitsemine meile mõjub.” Üks väärtuslikumaid asju, mida sa oma lastele õpetada saad, on see, kuidas alandlikult vabandust paluda.

Mida aga teha siis, kui probleemiks on lastega tülitsemine? Kas sa valad teadmatult õli tulle? Vaata näiteks selle raamatu 2. peatüki alguses (lk 15) toodud olukorda. Kas näed Racheli ema käitumises midagi, mis võis tüli lõkkele puhuda? Kuidas vältida teismelisega tülitsemist? Proovi järgnevat:

● Hoidu sellistest üldistavatest väidetest nagu ”Miks sa alati ...” või ”Sa ei tee mitte kunagi ...”. Niisugused sõnad kutsuvad vaid esile kaitseseisundi. Pealegi on need ilmsed liialdused ja laps teab seda. Küllap mõistab ta ka seda, et need üldistused peegeldavad pigem sinu pahameelt kui tema vastutustundetust.

● Selle asemel et öelda midagi järsult ja alustada sõnaga ”sina”, püüa selgitada, kuidas lapse käitumine sulle mõjub. Lausu näiteks: ”Ma tunnen ..., kui sa ...” Kas sa usud seda või mitte, aga oma sisimas peab teismeline sinu tundeid oluliseks. Kui annad talle teada, kuidas sa end tunned, on ta tõenäolisemalt valmis koostööd tegema. *

● Nii raske kui see ka pole, oota, kuni oled maha rahunenud (Õpetussõnad 29:22). Kui lahkheli põhjuseks on see, et laps ei taha sind majapidamistöödes aidata, aruta seda temaga. Pane kirja, mida temalt konkreetselt oodatakse, ning vajaduse korral selgita, millised tagajärjed on sellel, kui ta oma kohustusi ei täida. Kuula kannatlikult lapse seisukoht ära, isegi kui see sinu arvates pole õige. Enamik teismelisi reageerib positiivsemalt pigem ärakuulamisele kui epistlilugemisele.

 ● Enne kui järeldad tõtakalt, et sinu teismelist last on haaranud mässuvaim, võta arvesse, et üsna paljugi sellest, mida sa tema puhul täheldada võid, kuulub lapse loomuliku arengu juurde. Ta võib mingi asja vaidlustada vaid tõestamaks, et ta on juba täiskasvanuks saamas. Ära lase end kiskuda sõnasõtta. Pea meeles, et see, kuidas sina provotseerimise korral käitud, on teismelisele eeskujuks. Ole kannatlik ja pikameelne ning tõenäoliselt jäljendab poeg või tütar sinu käitumist (Galaatlastele 5:22, 23).

VAATA 1. KÖITE 2. PEATÜKKI JA 2. KÖITE 24. PEATÜKKI

Kui palju ma peaksin lastele oma minevikust rääkima?

Kujutle end järgmisesse olukorda. Oled parasjagu abikaasa, tütre ja sõpradega söömas. Vestluse käigus mainib üks su sõpradest kedagi, kellega sa olid enne abikaasaga kohtumist kurameerinud. Tütar on nii jahmunud, et pillab vaata et kahvli käest. ”Kas sa tahad öelda, et sul oli kunagi keegi teine?” pärib ta. Sa pole sellest oma tütrele varem rääkinud. Nüüd aga ootab ta, kõrv kikkis, sinu vastust. Mida sa teed?

Tavaliselt on kõige parem suhtuda oma lapse küsimustesse positiivselt. Sest see, kui laps sinult midagi küsib, annab teile võimaluse suhelda. Ja seda ju vanemad enamasti väga soovivadki.

Kui palju sa aga peaksid pojale või tütrele oma minevikust rääkima? Loomulikult võid pidada paremaks piinlikkust tekitavatest seikadest vaikida. Siiski võib mõnest oma siseheitlusest rääkimine su last aidata. Kuidas?

Mõtle ühe näite peale. Kord tunnistas apostel Paulus avameelselt: ”Kui ma tahan teha seda, mis on õige, on minus seda, mis on halb. ... Küll ma olen armetu inimene!” (Roomlastele 7:21—24). Jehoova Jumal laskis need sõnad meie heaks Piiblisse talletada. Ja väga hea, et ta seda tegi,  sest kellele meist poleks need Pauluse tunded tuttavad, millest ta avameelselt teada andis!

Samamoodi, kui su laps kuuleb sinu headest otsustest ja ka vigadest, siis suudab ta sinuga paremini samastuda. Mõistagi oled sina kasvanud üles teistsugusel ajal. Tõsi, ajad on küll muutunud, kuid mitte inimloomus ega Piibli põhimõtted (Laul 119:144). Kui räägid raskustest, millega sina silmitsi seisid — ja kuidas sa neist jagu said —, võid aidata teismelisel lapsel tulla toime tema probleemidega. ”Kui avastad, et vanematel on olnud samasuguseid raskusi nagu sinul, siis saad nendega lähedasemaks ja hakkad neid paremini mõistma,” ütleb noormees nimega Cameron. Ta lisab: ”Niisiis, kui järgmine kord mingi probleem tekib, mõtled kohe, kas ka sinu vanemad puutusid sellise asjaga kokku.”

Hoiatuseks olgu öeldud, et mitte kõik lood ei pea ilmtingimata nõu andmisega lõppema. Endastmõistetavalt võid sa olla mures, et äkki teeb su teismeline laps vale järelduse või leiab koguni õigustuse ise samu vigu korrata. Kuid selle asemel et kokkuvõtteks öelda, mida laps peaks vestlusest õppima (”Just selle pärast sa ei tohiks kunagi ...”), võiksid lühidalt öelda, mida sina tunned (”Nüüd tagantjärele saan aru, et ma poleks pidanud nii tegema, kuna ...”). Nii võib poeg või tütar sinu läbielamuste põhjal saada hinnalise õppetunni, tundmata, nagu oleks talle loengut peetud (Efeslastele 6:4).

VAATA 1. KÖITE 1. PEATÜKKI

Mida teha, et laps minuga räägiks?

Kui lapsed olid veel väikesed, rääkisid nad sulle ilmselt kõigest. Nii kui sa neilt midagi küsisid, vastasid nad kõhklemata. Ja tihti polnud isegi vaja küsimusi esitada, nad hakkasid ise rääkima ega hoidnud midagi enda teada. Seevastu teismelise käest millegi teada saamine näib olevat sama  tulutu kui üritada kuivast kaevust vett ammutada. Sõpradega nad ju räägivad, miks siis ometi mitte sinuga, võid sa mõelda.

Ära loe nende vaikimisest välja seda, nagu nad põlgaks sind või ei tahaks sind oma ellu. Tegelikult vajavad teismelised lapsed sind praegu rohkem kui kunagi varem. Uurimustest on selgunud, et enamik teismelisi väärtustab ikka oma vanemate nõu — ja veel rohkem kui eakaaslastelt või meediast saadavat nõu.

Aga miks on nad siis nii tõrksad oma mõtteid avaldama? Pane tähele, mida mõned noored ütlevad selle kohta, miks neil pole eriti tahtmist oma vanematega rääkida. Seejärel esita endale pärast tsitaate toodud küsimused ja vaata järele viidatud kirjakohad.

”Mul on raske isa poole pöörduda, kuna tal on nii töö juures kui ka koguduses tegemist üle pea. Tundub, et temaga rääkimiseks pole aeg kunagi sobiv.” (Andrew)

Kas ma olen tahtmatult mõista andnud, et mul pole laste jaoks aega? Kui see on nii, siis mida ma saaksin teha, et minu poole oleks kergem pöörduda? Millal ma võiksin võtta aja, et lastega regulaarselt vestelda? (5. Moosese 6:7.)

”Ma läksin nuttes ema juurde, et rääkida talle ühest tülist koolis. Tahtsin, et ta mind lohutaks, kuid tema üksnes riidles minuga. Sellest ajast peale pole ma talle enam midagi tähtsat rääkinud.” (Kenji)

Kuidas ma reageerin, kui lapsed mingi murega minu juurde tulevad? Isegi kui mul oleks põhjust neid manitseda, kas võiksin õppida ennast tagasi hoidma ja empaatiliselt kuulama, enne kui nõu annan? (Jaakobuse 1:19.)

”Näib, et iga kord, kui vanemad ütlevad, et me võime rääkida ja et nad ei saa pahaseks, ärrituvad nad ikkagi. Sellisel juhul tunnevad noored end reedetuna.” (Rachel)

 Kuidas ma saaksin oma esmaseid tundeid vaos hoida, kui laps ütleb mulle midagi, mis mind ärritab? (Õpetussõnad 10:19.)

”Mitu korda juhtus nii, et usaldasin emale mõne väga isikliku asja, aga tema lobises sellest oma sõpradele. Pärast seda ei suutnud ma teda kaua aega usaldada.” (Chantelle)

Kas ma arvestan oma lapse tunnetega ega räägi edasi isiklikke asju, mis ta mulle on usaldanud? (Õpetussõnad 25:9.)

”Ma tahan rääkida oma vanematega paljudest asjadest. Vajan vaid nendepoolset algatust.” (Courtney)

Kas võiksin noorega jutuotsa lahtitegemise enda peale võtta? Millal oleks vestlemiseks kõige parem aeg? (Koguja 3:7.)

Lapsevanemana pole sul midagi kaotada, kui püüad rajada suhtlussilda enda ja oma lapse vahele. Pane tähele, mida räägib 17-aastane tüdruk Junko, kes elab Jaapanis. Ta jutustab: ”Kord tunnistasin emale, et tunnen end koolikaaslaste seltsis palju vabamalt kui kaaskristlastega. Järgmisel päeval oli mu laua peal ema kiri. Ta kirjutas, et temalgi polnud kaasusklike seas sõpru. Ema mainis mulle piiblitegelasi, kes teenisid Jumalat, kuigi neil polnud kedagi, kes oleks neile toeks olnud. Samuti kiitis ta mind selle eest, et olen püüdnud õigeid sõpru leida. Olin üllatunud, mõistes, et ma pole ainus, kellel on olnud selline probleem. Ka emal oli. Tundsin nii suurt kergendust, et puhkesin nutma. Ema kiri julgustas mind tohutult ja andis uut jõudu teha seda, mis on õige.”

Nagu Junko emale selgus, on teismelised oma vanematega avameelsemad siis, kui nad on kindlad, et nende mõtteid ja tundeid ei naeruvääristata ega kritiseerita. Aga mida teha sel juhul, kui teismeline paistab sinuga rääkides  olevat pahur või suisa vihane? Talitse end ja ära vasta samaga (Roomlastele 12:21; 1. Peetruse 2:23). Nii raske, kui see ka ei tundu, näita oma eeskujuga, kuidas temagi peaks rääkima ja käituma.

Pea meeles: teismeiga on üleminekuetapp täisikka. Eksperdid on märkinud, et noorte käitumine kipub sel perioodil kõikuma: kord on nad oma aastate kohta vägagi küpsed, siis aga jälle nagu väikesed lapsed. Kui sinagi oled seda oma teismelise lapse puhul täheldanud, siis mida teha, eriti veel, kui ta käitub lapsikult?

Ära hakka teda kritiseerima ega lasku lapsikusse nääklemisse. Selle asemel räägi temaga kui noorega, kes alles õpib täiskasvanuks olemist (1. Korintlastele 13:11). Näiteks, kui teismelises tõstab pead tema lapsik pool ja ta ütleb: ”Mis sa näägutad kogu aeg mu kallal!”, võid tunda kiusatust midagi vihaselt vastu nähvata. Ent niisugusel juhul on vestlus sinu kontrolli alt väljunud ja sa satud tõenäoliselt sõnasõtta. Seepärast võiksid lihtsalt öelda: ”Paistab, et sa oled ärritunud. Kas võiksime rääkida siis, kui oled maha rahunenud?” Sel moel jäävad ohjad sinu kätte ning on rajatud alus vestluseks, mitte tülitsemiseks.

VAATA 1. KÖITE 1. JA 2. PEATÜKKI

  REEGLID

Kas peaksin kehtestama kindla kojutuleku kellaaja?

Sellele küsimusele aitab vastust saada see, kui kujutled end järgmisesse olukorda. Pool tundi on möödas kellaajast, mil su poeg pidi kodus olema, ja nüüd kuuled sa välisust aeglaselt paotumas. ”Ta loodab, et olen magama läinud,” mõtled sa endamisi. Mõistagi ei ole sa seda teinud. Ausalt öeldes oled passinud ukse juures juba sellest ajast peale, kui ta oleks pidanud koju tulema. Uks on nüüd lahti ning teie pilgud kohtuvad. Mida sa ütled? Kuidas reageerid?

Sul on mitu võimalust. Võid võtta asja kergelt ja öelda endamisi: ”Poisid jäävad poisteks.” Võid ka kalduda teise äärmusse ja öelda: ”Sa oled elu lõpuni koduarestis!” Selle asemel et reageerida impulsiivselt, kuula kõigepealt, mis pojal öelda on, võib-olla on hilinemine õigustatud. Seejärel võid olukorda ära kasutada, et anda talle õppetund. Kuidas?

Soovitus. Ütle lapsele, et tahad homme temaga asja arutada. Siis, kui sobiv aeg on käes, räägi sellest, mida kavatsed ette võtta. Mõned vanemad on teinud järgnevat. Kui nende poeg või tütar tuleb koju kokkulepitust hiljem, peab ta järgmisel korral välja minnes tavapärasest kellaajast pool tundi varem kodus olema. Teisalt, kui poeg või tütar tuleb harilikult kindlakslepitud ajaks koju ja näitab, et teda võib usaldada, tasub kaaluda, kas oleks põhjust anda  talle rohkem vabadust — võib-olla lükata mõnikord kojutuleku kellaaeg hilisemaks. On oluline, et laps teaks selgelt, mis kell teda kodus oodatakse ja mis tagajärg on sellel, kui ta kokkulepitud kellaajast kinni ei pea. Seejärel on sul vaja ka oma sõna pidada.

Ära siiski unusta Piibli sõnu: ”Teie mõistlikkus saagu teatavaks” (Filiplastele 4:5). Seega, enne kui kehtestad kindla kojutuleku kellaaja, võiksid arutada seda oma lapsega ja lasta tal endal mõni kellaaeg välja pakkuda ning siis oma ettepanekut põhjendada. Kaalu tema soovi. Kui laps on oma vastutustundelisust tõestanud, saad sa ehk tema sooviga arvestada juhul, kui see on mõistlik.

Täpsus kuulub elu juurde. Seetõttu pole õigel ajal kojutulekut vaja nõuda mitte lihtsalt sellepärast, et hoida last pahandustest eemal, vaid ka sellepärast, et õpetada talle midagi, mida läheb tarvis veel pärast sedagi, kui ta on kodust lahkunud (Õpetussõnad 22:6).

VAATA 1. KÖITE 3. PEATÜKKI JA 2. KÖITE 22. PEATÜKKI

Kuidas lahendada lastega riietuse pärast tekkinud konflikte?

Mõtle selle raamatu lk 77 kirjeldatud olukorrale. Kujutle, et Kätlin on sinu tütar. Sulle lihtsalt ei saa jääda märkamata tema napp riietus — tal nagu polekski midagi seljas. Sa reageerid otsemaid: ”Marss oma tuppa ja vaheta riided ära või sa ei lähe mitte kuhugi!” Selline reaktsioon võib tõesti anda tulemusi. Lõppude lõpuks pole tütrel ju muud valikut. Kuidas aga mõjutada teda nii, et ta ei vahetaks mitte üksnes riideid, vaid muudaks ka mõtteviisi?

● Esiteks hoia meeles järgmist mõtet. Väljakutsuva riietuse tõttu võivad teismelisel tekkida probleemid, mis lähevad talle sama palju korda kui sinulegi, võib-olla isegi rohkem. Sisimas ei taha ta rumal välja näha ega tõmmata  endale soovimatut tähelepanu. Ole kannatlik ja aita tal mõista, et väljakutsuv riietusstiil pole tegelikult kaunis, ja selgita, miks. * Soovita talle mingisuguseid muid riideid.

● Teiseks ole mõistlik. Mõtle, kas selliste riiete kandmine on vastuolus Piibli põhimõtetega või on tegemist üksnes maitseerinevustega (2. Korintlastele 1:24; 1. Timoteosele 2:9, 10). Kui asi on vaid maitses, kas oled valmis tegema mööndusi?

● Kolmandaks ära piirdu vaid sellega, et ütled lapsele, mida ei sobi kanda. Aita tal valida sobivaid riideid. Neid asju saad oma lapsega arutada töölehtede abil, mille leiad selle raamatu lk 82 ja 83. Niisugused arutelud tasuvad end kuhjaga ära!

VAATA 1. KÖITE 11. PEATÜKKI

Kas peaksin lubama oma lapsel mängida videomänge?

Sinu noorusajaga võrreldes on videomängud palju muutunud. Kuidas sa võiksid vanemana aidata oma lapsel võimalikke ohte tähele panna ja neid vältida?

Sellest pole suurt kasu, kui suhtud kõikidesse mängudesse hukkamõistvalt või väidad dogmaatiliselt, et nende mängimine on vaid aja raiskamine. Ära unusta, et mitte kõik mängud pole halvad. Siiski on tõsi, et need võivad tekitada sõltuvust. Niisiis analüüsi, kui palju aega su laps nende peale kulutab. Samuti mõtle sellele, millist laadi mängud talle meeldivad. Sa võiksid temalt isegi küsida:

● Milline mäng on su klassikaaslaste seas kõige populaarsem?

 ● Mida selles mängus teha tuleb?

● Miks see mäng on sinu arvates nii populaarne?

Sa võid avastada, et laps teab mängudest rohkem, kui sa arvasid. Võib-olla on ta mänginud koguni selliseid mänge, mis on sinu arvates sobimatud. Kui see on nii, siis ära ägestu. Sul on nüüd võimalus aidata oma lapsel arendada tajuvõimet, et eristada õiget ja valet (Heebrealastele 5:14).

Esita küsimusi, mis aitaksid lapsel mõista, miks teda tõmbavad sobimatud mängud. Näiteks võiksid küsida:

● Kas sa tunned end kõrvalejäetuna, sest sa ei tohi mingit mängu mängida?

Noored võivad mõnd mängu mängida vaid seepärast, et neil oleks teiste noortega millestki rääkida. Kui see peab paika ka sinu lapse puhul, siis tõenäoliselt reageerid sa teisiti kui siis, kui saad teada, et talle meeldivad vägivaldsed ja amoraalsed mängud (Koloslastele 4:6).

Ent mida teha siis, kui su lapsele just meeldivadki vägivaldsed ja sündsusetud mängud? Mõni noor võib kohe väita, et teda mängus toimuv verevalamine ei mõjuta. Ta võib arutleda: ”See, mida ma arvutiekraanil teen, ei tähenda, et ma teeksin seda ka päriselus.” Kui sinu laps mõtleb nii, juhi tema tähelepanu Laulule 11:5. Selle kirjakoha sõnastusest võib näha, et Jumala hukkamõistu ei pälvi mitte ainult vägivaldne käitumine, vaid ka vägivalla armastamine. Sama põhimõte kehtib ka ebamoraalsuse või mõne muu pahe kohta, mida Jumala Sõna taunib (Laul 97:10).

Kui videomängud on su lapsele probleemiks, püüa teha järgmist:

● Ära luba neid mängida omaette ruumis, nagu näiteks tema toas.

 ● Pane paika põhireeglid. Näiteks, et mänge ei tohi mängida enne, kui koolitööd on tehtud või kui on õhtust söödud. Samuti ka mitte siis, kui ees on mingi muu olulisem tegevus.

● Rõhuta kehalist koormust andvate tegevuste tähtsust.

● Vaata pealt, kui su lapsed mänge mängivad, või mis veelgi parem, mängi mõnikord koos nendega.

Selleks, et aidata lastel videomängude sisu suhtes valiv olla, on muidugi mõista tähtis sinu enda eeskuju. Seega tasub sul mõelda, milliseid telesaateid ja filme sa ise vaatad. Pole kahtlustki, et lapsed märkavad seda, kui sa ise oma sõnade järgi ei ela.

VAATA 2. KÖITE 30. PEATÜKKI

Mida teha, kui mu laps on mobiilist, arvutist või mõnest muust elektroonilisest meediast sõltuvuses?

Kas su teismeline laps on alalõpmata internetis, saadab või võtab vastu liiga palju tekstisõnumeid või veedab meelsamini aega oma MP3-mängija kui sinuga? Kui nii, siis mida saaksid ette võtta?

Üks võimalus oleks seade lapse käest lihtsalt ära võtta. Kuid oleks vale järeldada, et kogu elektrooniline meedia on kurjast. Ilmselt kasutad sinagi niisuguseid elektroonilisi meediavahendeid, mis polnud sinu vanematele kättesaadavad. Niisiis, selle asemel et lapselt seade lihtsalt ära võtta — välja arvatud juhul, kui selleks on tungiv põhjus —, õpeta teda hoopis elektroonilist meediat targalt ja mõistlikult kasutama. Kuidas seda teha?

Istu maha ja aruta seda teemat oma teismeeas lapsega. Alustuseks maini, mis sulle muret valmistab. Teiseks kuula, mis tal öelda on (Õpetussõnad 18:13). Kolmandaks püüdke leida praktilisi lahendusi. Ära karda kehtestada  kindlaid piiranguid, kuid ole mõistlik. ”Kui mul oli komme saata liiga palju sõnumeid,” sõnab teismeeas Ellen, ”siis ei võtnud vanemad mult telefoni ära, vaid andsid nõu. See, kuidas vanemad olukorra lahendasid, aitas mul olla tasakaalukam, seda ka niisugustel hetkedel, kui neid polnud mu tegemisi jälgimas.”

Mida teha aga sel juhul, kui su poeg või tütar asub end kaitsma? Ära arva, et räägid kurtidele kõrvadele. Ole kannatlik ja lase tal seda teemat mõnda aega seedida. Väga tõenäoliselt on ta sisimas juba sinuga nõus ja võtab ette vajalikke muudatusi. Paljud noored sarnanevad teismelise Haileyga, kes sõnab: ”Alguses haavusin, kui vanemad ütlesid, et olen arvutisõltlane. Hiljem selle üle järele mõeldes sain aga aru, et neil on õigus.”

VAATA 1. KÖITE 36. PEATÜKKI

 VABADUS

Kui palju vabadust peaksin lapsele andma?

See võib olla päris keeruline küsimus, kui asi puudutab privaatsust. Näiteks, kuidas suhtuda sellesse, kui su poeg on oma toas ja uks on kinni? Kas võiksid siseneda koputamata?  Või kuidas on lugu siis, kui kooli tõttav tütar unustab mobiiltelefoni maha? Kas võiksid heita pilgu tema tekstisõnumitele?

Niisugustes situatsioonides pole sugugi kerge otsustada, mida teha. Lapsevanemana on sul õigus oma teismelise lapse eluga kursis olla ning sul lasub kohustus hoolitseda tema turvalisuse eest. Ent sa ei saa oma lapsel igavesti silma peal hoida, et teda kõige halva eest kaitsta. Kuidas siis leida tasakaalu?

Esiteks püüa mõista, et teismelise soov privaatsuse järele ei tähenda sugugi mitte alati seda, et teoksil on midagi kahtlast. Tavaliselt on see kasvamisprotsessi normaalne osa. Privaatsus aitab teismelisel oma tiibu proovida, kui ta ise sõprussuhteid sõlmib ja mõtlemisvõimet kasutades oma probleeme vaeb (Roomlastele 12:1, 2). Üksi olemine aitab arendada mõtlemisoskust, mis on väga tähtis selleks, et saada vastutustundlikuks täiskasvanuks. Samuti loob see võimaluse oma otsused hoolikalt läbi kaaluda ja mõelda, mida vastata keerukatele küsimustele (Õpetussõnad 15:28).

Teiseks võta arvesse, et püüd liigselt kontrollida teismelise elu võib tekitada temas viha ja mässumeelt (Efeslastele 6:4; Koloslastele 3:21). Kas see tähendab, et peaksid ta elust kõrvale tõmbuma? Ei, sest oled ikkagi tema vanem. Kuid sinu sihiks peaks olema aidata lapsel omandada tundlikku südametunnistust (5. Moosese 6:6, 7; Õpetussõnad 22:6). Annab ju nõustamine paremaid tulemusi kui järelevalve.

Kolmandaks aruta asi oma teismelise lapsega läbi. Kuula, mis talle muret teeb. Mõtle, kas võiksid mõnikord paindlikum olla. Anna oma lapsele teada, et sa lubad talle teatud määral privaatsust, niikaua kui ta su usaldust ei kuritarvita. Räägi, mis on sõnakuulmatuse tagajärjed, ja vajaduse  korral ka toimi vastavalt. Ära arva, et teismelisele veidi privaatsust andes pole sa enam hoolitsev lapsevanem.

VAATA 1. KÖITE 3. JA 15. PEATÜKKI

Mida teha, kui laps tahab kooli pooleli jätta?

”Õpetajad on igavad!”, ”Mulle antakse liiga palju õppida!”, ”Miks üldse pingutada, kui ma saan nagunii kolme?”. Niisuguste tunnete tõttu tekib nii mõnelgi noorel ahvatlus kool pooleli jätta enne, kui ta on omandanud elatise teenimiseks vajalikud oskused. Mida teha, kui su poeg või tütar soovib kooli pooleli jätta? Mõned soovitused:

● Mõtle enda suhtumisele haridusse. Kas sinagi leidsid, et kooliskäimine on ajaraiskamine — otsekui vanglakaristus, mida tuleb välja kannatada seni, kuni saab hakata püüdlema palju põnevamate eesmärkide poole? Kui nii, siis võib sinu suhtumine olla kandunud edasi ka su lastele. Tõsiasi on see, et laiapõhjaline haridus aitab noortel omandada ”arukust ja otsustusvõimet”, mida nad oma eesmärkide saavutamiseks vajavad (Õpetussõnad 3:21).

● Loo sobiv keskkond. Mõned, kelle hinded jätavad soovida, lihtsalt ei oska õppida või siis pole neil selleks sobivat keskkonda. Hea õpikeskkonna loovad korras laud, piisav valgustus ja vajalikud õppevahendid. Sa võid aidata oma lapsel edeneda — kas kooliõpingutes või vaimsetes asjades —, kui lood uute mõtete ja ideede kaalumiseks sobivad tingimused. (Võrdle 1. Timoteosele 4:15.)

● Tunne huvi. Pea õpetajaid ja koolinõustajaid oma liitlasteks, mitte vaenlasteks. Kohtu nendega, jäta meelde nende nimed. Räägi neile oma lapse eesmärkidest ja raskustest. Kui lapsel ei lähe mõnes aines hästi, püüa jõuda selgusele, milles on probleem. Näiteks, kas laps kardab, et eeskujuliku õpilasena hakatakse teda kiusama? Kas ta ei saa läbi õpetajaga? Kas mõni õppeaine teeb talle muret?  Kuidas mõjub lapsele õppekava? Kas see innustab teda õppima või ei jäta talle hetkekski hingetõmbeaega? Halva õppeedukuse põhjuseks võib olla ka mõni varjatud füüsiline probleem, näiteks halb silmanägemine või mõni õpiraskus.

Mida suuremat huvi sa lapse kooliõpingute ja vaimse edenemise vastu tunned, seda suurema tõenäosusega läheb tal hästi (Laul 127:4, 5).

VAATA 1. KÖITE 19. PEATÜKKI

Kust ma tean, millal mu laps on valmis kodunt lahkuma?

Serena, keda tsiteeriti selle köite 7. peatükis, kardab omaette elama asuda. Miks? Ta selgitab: ”Isegi kui ma tahan midagi oma raha eest osta, ei luba isa mul seda teha. Ta ütleb, et see on tema ülesanne. Juba ainuüksi mõte sellest, et peaksin ise oma arvete eest tasuma, tundub hirmuäratav.” Serena isal on kindlasti head kavatsused. Kas ta aga aitab tegelikult oma tütrel elus edaspidi ise toime tulla? (Õpetussõnad 31:10, 18, UM, 27.)

Kas oled oma laste suhtes ülemäära hoolitsev, nii et see takistab neil valmistuda iseseisvaks eluks? Kuidas seda teada saada? Mõtle järgmise nelja oskuse peale, mida mainiti samuti 7. peatükis alateema all ”Kas ma olen valmis?”, kuid tee seda lapsevanema seisukohalt.

Raha kasutamine. Kas su suuremad lapsed teavad, kuidas täita tuludeklaratsiooni või mida nad peavad tegema, et järgida kohalikke maksuseadusi? (Roomlastele 13:7.) Kas nad oskavad krediitkaardiga vastutustundlikult ümber käia? (Õpetussõnad 22:7.) Kas nad oskavad eelarvet koostada ja selle piires püsida? (Luuka 14:28—30.) Kas nad on tundnud rõõmu selle üle, et on saanud ise midagi omateenitud raha eest osta? Kas nad on kogenud, et veelgi  suuremat õnne toob oma aja ja vahendite kasutamine teiste heaks? (Apostlite teod 20:35.)

Oskus kodutöid teha. Kas su tütred ja ka pojad oskavad süüa valmistada? Kas oled õpetanud neid pesu pesema ja triikima? Kui neil on juhiluba, siis kas nad oskavad teha turvaliselt lihtsamaid hooldustöid, näiteks vahetada kaitsmeid, õli või katkist rehvi?

Suhtlusoskused. Kui su vanematel lastel on omavahel lahkarvamusi, siis kas pead olema neile alati kohtunikuks ja kuulutama välja probleemi lõpplahenduse? Või kas oled õpetanud oma lapsi asju rahulikult läbi rääkima ja probleemile ise lahendust otsima ning siis sellest sulle teada andma? (Matteuse 5:23—25.)

Vaimsed harjumused. Kas sa lihtsalt ütled oma lastele, mida nad peavad uskuma, või veenad neid? (2. Timoteosele 3:14, 15.) Kas õpetad neile, kuidas arendada mõtlemisvõimet, selle asemel et alati ise vastata nende küsimustele religiooni või moraali kohta? (Õpetussõnad 1:4, UM.) Kas sinu enda uurimisharjumused on su arvates lastele jäljendamist väärt? *

Kahtlemata nõuab laste õpetamine ülaltoodud valdkondades palju aega ja vaeva. Kuid see tasub end ära, kui kätte jõuabki nukravõitu päev, mil nad kodunt lahkuvad.

VAATA 1. KÖITE 7. PEATÜKKI

  SEKS JA KOHTAMAS KÄIMINE

Kas ma peaksin rääkima oma lapsega seksist?

Lapsed puutuvad seksiteemaga kokku juba üsna varakult. Piibel ennustas kaua aega tagasi, et ”viimseil päevil tulevad kriitilised ajad”, mil inimesed on ”enesevalitsuseta” ja ”pigem naudingute armastajad kui Jumala armastajad” (2. Timoteosele 3:1, 3, 4). Üheöösuhted, mis on praegusajal nii tavalised, on üks paljudest tõenditest, mis kinnitab selle ettekuulutuse tõesust.

Tänapäeva maailm erineb paljuski maailmast, kus sina üles kasvasid. Ent mureküsimused on mingis mõttes ikka samad. Seega ära heitu selle pärast, et sinu lapsed puutuvad kokku halbade mõjutustega. Võta hoopis kindlalt nõuks aidata neil teha seda, mida apostel Paulus innustas umbes paar tuhat aastat tagasi kristlasi tegema: ”Pange selga kogu Jumala antud sõjavarustus, et suudaksite seista kindlalt Kuradi sepitsuste vastu” (Efeslastele 6:11). Ei maksa unustada, et paljud kristlikud noored peavad tublit võitlust, et teha, mis on õige, hoolimata neid ümbritsevast negatiivsest mõjust. Kuidas aidata oma lastel teha nõndasamuti?

Üheks võimaluseks on alustada oma poja või tütrega vestlust, võttes aluseks selle raamatu 4. osas toodud peatükid ja 2. köite 1. ja 7. osas toodud peatükid. Nende peatükkide kirjakohad ergutavad kaasa mõtlema. Mõni  neist sisaldab tõsielukogemusi inimestest, kes tegid õigeid tegusid ja kogesid õnnistusi. Samas on juttu ka neist, kes hülgasid Jumala seadused ja maksid selle eest ränka hinda. Teised kirjakohad sisaldavad põhimõtteid, mis aitavad lapsel mõista, kui suur eesõigus on nii temal kui ka sinul elada Jumala seaduste järgi. Miks mitte võtta nõuks seda materjali juba varsti üheskoos vaadata?

VAATA 1. KÖITE 23., 25. JA 32. PEATÜKKI JA 2. KÖITE 4., 5., 6., 28. JA 29. PEATÜKKI

Kas peaksin lubama oma lapsel hakata kohtamas käima?

Varem või hiljem tekib su lapsel soov kellegagi käima hakata. Phillip ütleb: ”Tüdrukud kutsuvad mind välja, ilma et ma selleks midagi ette võtaksin. Nii ma siis ei teagi, mida teha. Raske on tüdrukutele ära öelda, sest mõned neist on väga ilusad!”

Parim, mida sa vanemana teha saad, on rääkida oma teismelise lapsega kurameerimisest, võttes vestluse aluseks näiteks 2. köite 1. peatüki. Püüa teada saada, mida su poeg või tütar arvab proovilepanevatest olukordadest, millega ta koolis ja isegi kristlikus koguduses silmitsi seisab. Mõnikord võivad sellised arutelud leida aset täiesti sundimatult, näiteks ”kojas istudes ja teed käies” (5. Moosese 6:6, 7). Millises olukorras vestlus ka ei toimuks, pea meeles, et sa oleksid ”nobe kuulama, pikaldane rääkima” (Jaakobuse 1:19).

Kui sinu poeg või tütar on kellestki huvitatud, ära satu paanikasse. ”Kui isa sai teada, et mul on poiss, läks ta endast täiesti välja!” ütleb üks teismeline tüdruk. ”Ta püüdis mind hirmutada, küsides mu käest igasuguseid küsimusi selle kohta, kas ma olen abiellumiseks valmis. Noorel võib seetõttu just tekkidagi tahtmine suhet jätkata ja tõestada vanematele, et neil pole õigus.”

 Kui teismeline teab, et kohtamas käimine ei tule kõne allagi, võib juhtuda midagi tõsist: ta hakkab kurameerima salaja. Üks tüdruk ütleb: ”Kui vanemad ägestuvad, siis tahavad lapsed suhet veelgi rohkem varjata. Nad ei lõpeta seda. Nad lihtsalt hakkavad salatsema.”

Palju paremaid tulemusi annab avameelne suhtlemine. 20-aastane Brittany ütleb: ”Vanemad on minuga kurameerimisest alati väga avameelselt rääkinud. Nad tahavad teada, kellest ma olen huvitatud, ja minu meelest on see neist väga kena. Isa räägib siis selle poisiga, ja kui vanematel on põhjust mingi asja pärast muretseda, räägivad nad sellest mulle. Enne kui asi üldse kurameerimiseks läheb, olen tavaliselt juba jõudnud arusaamisele, et ma polegi sellest inimesest tegelikult huvitatud.”

Kui oled 2. köite 2. peatüki läbi lugenud, võid mõelda, kas sinu poeg või tütar kurameeriks sinu teadmata. Loe, mida paljud noored ütlesid selle kohta, miks võib mõnel tekkida kiusatus salaja kurameerida, ja seejärel mõtle juuresolevate küsimuste peale.

”Mõned noored ei leia kodunt toetust ja seepärast otsivad nad seda oma poisilt või tüdrukult.” (Wendy)

Kas sa pöörad oma lapse tunnetele piisavalt tähelepanu? Kas saaksid selles osas midagi paremini teha? Kui jah, siis mida?

”Kui olin 14, küsis minult üks vahetusõpilane, kas ma tahaksin olla tema tüdruk. Nõustusin. Mõtlesin, et küll oleks tore, kui mul oleks oma poiss, kes võtaks mul ümbert kinni.” (Diane)

Kui Diane oleks sinu tütar, mida sa ette võtaksid?

”Mobiiltelefonid teevad salajase kurameerimise lihtsaks. Vanematel pole aimugi, mis on teoksil!” (Annette)

 Milliseid ettevaatusabinõusid sa saaksid tarvitusele võtta, kui asi puudutab seda, kellega su laps mobiili teel suhtleb?

”Salajane kurameerimine on palju lihtsam, kui vanemad ei pööra eriti tähelepanu sellele, mida nende lapsed teevad ja kellega nad koos on.” (Thomas)

Kas sa saad mingil moel oma teismeeas lapse eluga rohkem seotud olla, kuid siiski anda talle piisavalt vabadust?

”Sageli pole vanemad lastega samal ajal kodus või nad usaldavad oma lapsi liigselt, lubades neil teistega välja minna.” (Nicholas)

Mõtle, kellega su laps kõige rohkem läbi käib. Kas sa tõesti tead, millega nad omavahel olles tegelevad?

”Noored võivad salaja kurameerima hakata siis, kui nende vanemad on ülearu ranged.” (Paul)

Kuidas saaks sinu ”mõistlikkus ... teatavaks”, ilma et läheksid vastuollu Piibli seaduste ja põhimõtetega? (Filiplastele 4:5.)

”Varases teismeeas oli mul madal enesehinnang ja ma igatsesin tähelepanu järele. Hakkasin teisest kogudusest ühe poisiga meili teel suhtlema ja armusin temasse. Tänu temale tundsin end erilisena.” (Linda)

Mis sina arvad, mida oleksid Linda vanemad saanud teha tema enesehinnangu tõstmiseks, ilma et ta oleks pidanud tuge mujalt otsima?

Miks mitte arutada oma poja või tütrega 2. köite 2. peatükki ja ka käesolevast lisast seda osa? Parim abinõu salatsemise vastu on sõbralik ja otsekohene vestlemine (Õpetussõnad 20:5).

VAATA 2. KÖITE 1., 2. JA 3. PEATÜKKI

  TUNDEELU

Kuidas reageerida, kui mu laps räägib enesetapust?

Mõnes maailma paigas on noorte enesetapud ärevust tekitavalt sagedased. Näiteks Ameerika Ühendriikides on enesetapp kolmas kõige levinum surma põhjus 15—25-aastaste noorte seas ning viimase kahekümne aasta jooksul on enesetappude arv 10—14-aastaste seas kahekordistunud. Kõige suuremas ohus on need noored, kellel on mingi psüühikahäire, kelle pereliige on enesetapu sooritanud või kes on juba püüdnud endalt elu võtta. Alljärgnevalt on toodud mõned ohumärgid, mis osutavad sellele, et noor võib mõelda elu lõpetamisele:

● Perekonnast ja sõpradest eraldumine

● Muutused söömis- ja magamisharjumustes

● Huvipuudus varem rõõmu pakkunud tegevuste vastu

● Märkimisväärne muutus isiksuses

● Narkootikumide või alkoholi kuritarvitamine

● Väärtuslike asjade äraandmine

● Surmast rääkimine või suurenenud huvi selle teema vastu

Suurim viga, mida vanemad teha võivad, on neid märke  ignoreerida. Igat ohumärki tuleb võtta tõsiselt. Ära tee rutakat järeldust, et su lapsel on lihtsalt selline periood.

Samuti ära häbene abi otsida, kui su pojal või tütrel on raske depressioon või mõni muu psüühikahäire. Juhul kui sa kahtlustad, et ta tahab kõigele lõppu teha, küsi temalt, kas see on nii. Arvamus, et enesetapust rääkimine õhutab seda tagant, on vale. Paljud noored tunnevad kergendust, kui vanemad selle teema üles võtavad. Niisiis, kui su teismeline laps tunnistab, et ta on mõelnud enesetapule, uuri, kas tal on selle teostamiseks ka plaan välja mõeldud ning kui on, siis, kui üksikasjalik see on. Mida detailsem plaan, seda kiiremini sa pead sekkuma.

Ära arva, et depressioon kaob iseenesest. Ja kui tundubki, et depressioon on möödumas, ära eelda, et probleem on lahendatud. Vastupidi, see võib olla kõige ohtlikum aeg. Miks nii? Sügavas depressioonis teismeline ei pruugi olla suuteline enesetappu sooritama. Kui aga depressioon on järele andnud, võib tal olla jõudu seda teha.

On tõesti traagiline, et mõned meeleheites noored mõtlevad endalt elu võtmisele. Kui aga panna tähele ohumärke ja neile reageerida, võivad vanemad ja ka teised hoolivad täiskasvanud rääkida ”lohutavalt masendunud hingedega” ning olla noortele toeks (1. Tessalooniklastele 5:14).

VAATA 1. KÖITE 13. JA 14. PEATÜKKI JA 2. KÖITE 26. PEATÜKKI

Kas peaksin oma leina lapse eest varjama?

Abikaasa kaotus on väga valus kogemus. Kuid samas vajab teismeline laps just nüüd sinu abi. Kuidas aidata tal kaotusvalu kanda, ilma et ignoreeriksid enda oma? Proovi järgnevaid soovitusi:

● Ära varja oma tundeid. Sinu käitumist jälgides on su laps saanud palju väärtuslikke õppetunde. Samamoodi õpib ta sinult ka seda, kuidas leinaga toime tulla. Seega ära  arva, et pead lapse silmis olema tugev ja varjama kõiki leinaga seotud tundeid. Nii õpetad ka oma last neid varjama. Kui sa aga näitad oma emotsionaalset valu, õpib ta, et tihti on parem tundeid väljendada kui neid alla suruda, ning et kurbust, pettumust või isegi viha tunda on normaalne.

● Erguta oma last rääkima. Õhuta teda rääkima, mis on tema südames, aga ilma et avaldaksid talle survet. Kui see tundub talle vastumeelne, püüdke koos arutada selle raamatu 16. peatükki. Samuti räägi paljudest meeldivatest mälestustest, mis sul on oma kadunud abikaasast. Tunnista, et ka sinul on raske. Kui sinu poeg või tütar kuuleb, kuidas sa oma tundeid väljendad, õpib ta tegema sedasama.

● Tunneta oma piire. On arusaadav, et sa soovid oma lapsele sel raskel ajal täielikult toeks olla. Kuid pea meeles, et sinu kalli abikaasa kaotus on ka sind raskelt puudutanud. Seega võib sinu emotsionaalne, vaimne ja füüsiline jõud olla mingiks ajaks mõnevõrra kahanenud (Õpetussõnad 24:10). Järelikult on ehk vaja paluda tuge mõnelt täiskasvanud pereliikmelt või küpselt sõbralt. Abi palumine on märk küpsusest. Õpetussõnad 11:2 ütleb: ”Alandlikel on tarkus!”

Parim abi, mida võid saada, tuleb Jehoova Jumalalt, kes tõotab oma teenijatele: ”Mina olen Jehoova, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: ”Ära karda, mina aitan sind!”” (Jesaja 41:13).

VAATA 1. KÖITE 16. PEATÜKKI

Kuidas aidata tütrel omandada tasakaalukat vaadet dieedipidamisele?

Mida sa saad teha, kui sinu tütar on mõne söömishäire küüsi sattunud? * Kõigepealt püüa mõista, mis on selle põhjus.

 On täheldatud, et paljudel söömishäirega inimestel on madal enesehinnang ja nad on loomu poolest täiuslikkuse taotlejad, kes seavad endale ebamõistlikult kõrgeid ootusi. Ole ettevaatlik, et sa ise kuidagi selliseid hoiakuid ei soodustaks. Aita tütrel tunda end enesekindlana (1. Tessalooniklastele 5:11).

Samuti analüüsi, milline on sinu enda suhtumine söömisesse ja kehakaalu. Kas sa oled seda teemat kogemata oma sõnade või tegudega ületähtsustanud? Pea meeles, et noortele on nende välimus väga tundlik teema. Isegi kui viskad veidi nalja noore pontsakuse või pikkuse üle, võib see tema tundlikule meelele väga haiget teha.

Kui oled kõiki neid asjaolusid kaalunud ja nende pärast palvetanud, räägi oma tütrega avameelselt. Selleks tee järgnevat:

● Mõtle hoolega, mida sa ütled ja millal.

● Väljenda selgelt oma muret ja soovi teda aidata.

● Ära üllatu, kui ta hakkab ennast kohe õigustama.

● Kuula teda kannatlikult.

Mis kõige tähtsam, tegutsege koos tütrega paranemise nimel. Võtke see kogu pere südameasjaks!

VAATA 1. KÖITE 10. PEATÜKKI JA 2. KÖITE 7. PEATÜKKI

   VAIMSUS

Kuidas õpetada oma lapsele vaimseid väärtusi ka siis, kui ta on jõudnud teismeikka?

Piibel ütleb, et Timoteosele anti vaimset õpetust ”varasest lapseeast saadik” ning lapsevanemana oled ilmselt sinagi just nõnda teinud (2. Timoteosele 3:15). Ent kui laps jõuab noorukiikka, tuleb sul oma õppemeetodeid veidi muuta, et need sobiksid uue olukorraga. Kasvueas noor hakkab juurdlema keerukate abstraktsete teemade üle, mida ta väiksena eriti ei mõistnud. Nüüd on sul vaja rohkem kui eales varem tema mõtlemisvõimet tööle panna (Roomlastele 12:1).

Oma kirjas Timoteosele mainis Paulus asju, mida Timoteos oli ’õppinud ja mida teda oli veendud uskuma’ (2. Timoteosele 3:14). Ka sinu teismelisel lapsel on arvatavasti vaja veenduda neis Piibli tõdedes, mida ta teab juba sünnist saadik. Et puudutada tema südant, on vaja midagi enamat kui vaid öelda, mida teha või mida uskuda. Noorel on vaja õpitus ise selgusele jõuda. Kuidas teda aidata? Alustuseks anna talle rohkelt võimalusi analüüsida ja arutada mitmesuguseid küsimusi, näiteks järgnevaid:

● Mis veenab mind Jumala olemasolus? (Roomlastele 1:20.)

● Kust ma tean, et see, mida vanemad on mulle Piiblist õpetanud, ongi tõde? (Apostlite teod 17:11.)

 ● Mis veenab mind selles, et Piibli normidest kinnipidamine tuleb mulle kasuks? (Jesaja 48:17, 18.)

● Kust ma tean, et Piibli ennustused kunagi üldse täituvad? (Joosua 23:14.)

● Mis veenab mind selles, et see maailm ei saa pakkuda midagi väärtuslikumat, kui seda on ”Kristus Jeesuse tundmine”? (Filiplastele 3:8.)

● Mida Kristuse lunastusohver mulle tähendab? (2. Korintlastele 5:14, 15; Galaatlastele 2:20.)

Võib-olla sa kõhkled, kas ikka tasub panna teismelist selliste küsimuste üle mõtlema, sest arvad, et ta ei suuda neile vastata. See oleks aga sama, kui sa ei julgeks vaadata kütusenäidikut auto armatuurlaual, kartes, et see näitab nulli. Kui kütus ongi otsas, on parem seda teada saada siis, kui sul on võimalik midagi ette võtta. Samamoodi on just praegu, mil noor elab veel kodus, õige aeg aidata tal usuküsimustes selgust saada ja oma uskumuste õigsuses veenduda. *

Pea meeles, et pole sugugi halb, kui su poeg või tütar hakkab mõtlema, miks ta midagi usub. 22-aastane Diane mäletab, kuidas tema nendele asjadele teismeeas mõtlema hakkas. ”Ma ei tahtnud oma usu suhtes ebakindlust tunda,” ütleb ta. ”Kui sain selged ja kindlad vastused, mõistsin, et mulle meeldib olla Jehoova tunnistaja. Ja kui mult päriti, miks ma ei tee mõnda asja, mida teised teevad, siis selle asemel et vastata ”Mu usk ei luba seda”, ütlesin ”Minu meelest pole see õige”. Teisisõnu tegin Piibli seisukohtadest enda seisukohad.”

Soovitus. Et panna noort Piibli normide peale mõtlema, vahetage probleemi kerkides temaga rollid. Ütleme näiteks, et tütar küsib sinult, kas ta võib minna peole, mis sinu (ja  tõenäoliselt ka tema) arvates ei oleks sobiv. Selle asemel et lihtsalt ei öelda, võiksid lausuda midagi sarnast: ”Teeme nüüd nii, et sina oled minu olukorras. Mõtle natuke selle peo peale, kuhu tahad minna, ja tee pisut uurimistööd (vahest võiksid lugeda selle raamatu 37. peatükki ja 2. köite 32. peatükki) ning räägime sellest homme. Mina olen sinu rollis ja palun luba minna sellele peole, ning sina kui lapsevanem ütled mulle, kas see on hea mõte või mitte.”

VAATA 1. KÖITE 38. PEATÜKKI JA 2. KÖITE 34., 35. ja 36. PEATÜKKI

Mida teha, kui teismeline laps on kaotanud huvi vaimsete asjade vastu?

Ära tee kohe järeldust, et su teismeline laps on sinu usu hüljanud. Paljudel juhtudel seisneb asi hoopis milleski muus. Näiteks võib-olla ...

● eakaaslased norivad teda ja ta pelgab Piibli põhimõtteid järgides teistest erineda

● ta näeb, et teised noored (ka tema enda õed ja vennad) on musterkristlased, ning tunneb, et ei suuda kunagi nende sarnane olla

● ta tahab saada sõpru, ent tunneb end kaasusklike seas üksildaselt või teistsugusena

● näeb teisi kristlikke noori elamas kaksikelu

● ta püüab oma identiteeti välja kujundada ja seepärast seab kahtluse alla väärtused, mis on sulle kallid

● ta näeb, et klassikaaslased teevad midagi, mis pole õige, aga midagi halba ei näi sellest juhtuvat

● ta püüab võita teise lapsevanema heakskiitu, kes pole Jehoova tunnistaja

On oluline tähele panna, et need probleemid pole kuidagi seotud sinu religiooni õpetustega. Pigem on tegemist seikadega, mille  tõttu noor tunneb, et usklik olla on raske — vähemalt nii talle praegu tundub. Seega, mida saaksid teha, et oma lapses söakust kasvatada?

Tee mööndusi, aga mitte kompromissi. Katsu mõista, miks su teismeline laps on heitunud, ja tee vajalikke muudatusi, nii et tema vaimseks kasvuks oleks soodsad tingimused (Õpetussõnad 16:20, UM). Näiteks võib olla abi ”Survele vastuseisu plaanist”, mille leiad 2. köite lk 132 ja 133. See võib süstida su lapsesse enesekindlust ja aidata tal koolikaaslaste survet tundes julgem olla. Juhul, kui teismeline tunneb end üksildasena, tuleb sul ehk midagi teha, et aidata tal häid sõpru leida.

Paku kedagi vaimseks mentoriks. Mõnikord on noortel abi sellest, kui neid toetab mõni täiskasvanu, kes pole nende pereliige. Kas sa tead kedagi, kelle vaimne ellusuhtumine võiks last tegutsema innustada? Kas võiksid paluda, et ta sinu poja või tütrega koos aega veedaks? Mõte pole selles, et sa veeretaksid nüüd oma kohustused kellegi teise õlule. Meenuta Timoteost. Apostel Pauluse eeskuju mõjus talle väga hästi ning Paulusel jällegi oli palju abi Timoteosest kui oma reisiseltsilisest (Filiplastele 2:20, 22).

Senikaua kuni teismeline elab sinu katuse all, on sul õigus nõuda, et ta vaimsest tegevuskavast kinni peaks. Lõppkokkuvõttes on aga sinu siht sütitada tema südames armastust Jumala vastu, mitte panna teda midagi lihtsalt mehaaniliselt tegema. Et aidata teismelisel õiget religiooni omaks võtta, anna talle head eeskuju. Olgu su ootused mõistlikud. Samuti paku talle kedagi vaimseks mentoriks ja aita tal leida ülesehitavaid sõpru. Võib-olla ühel päeval saab sinu laps öelda nii nagu laulukirjutaja: ”Jehoova on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja” (Laul 18:3).

VAATA 1. KÖITE 39. PEATÜKKI JA 2. KÖITE 37. JA 38. PEATÜKKI

[Allmärkused]