3. peatükk

Kuidas ma võiksin saada oma vanemate käest rohkem vabadust?

SINA väidad, et oled küllalt vana, et nädalalõppudel hilja koju tulla. Nemad ütlevad, et sa pead varakult koju tulema. Sina ütled, et tahad näha seda uut filmi, millest kõik räägivad. Nemad ütlevad, et sa ei või seda vaatama minna. Sina räägid, et kohtasid toredaid noori, kellega koos tahaksid välja minna. Nemad ütlevad, et tahavad kõigepealt su sõpradega tutvuda.

Kui oled teismeline, võib sulle mõnikord tunduda, et vanemad püüavad su elu igati piirata. Paistab sedamoodi, et alati, kui ütled: ”Ma tahan”, saad vältimatult vastuseks: ”Ei saa.” Ka ei paista mitte ükski sinu eluvaldkond olevat kaitstud vanemate uurivate pilkude eest. 15-aastane Debbie ütleb: ”Minu isa tahab alati teada, kus ma olen ja millal ma koju tulen. Enamik vanemaid on samasugused. Peavad nad siis kõike teadma? Nad peaksid andma mulle rohkem vabadust.”

Lisaks kurdavad noored, et nende vanemad ei pea neist lugu. Neid ei usaldata, vaid kui midagi viltu läheb, mõistetakse nad hukka juba enne asja selgitamist. Neile ei anta valikuvabadust, vaid neid aheldatakse igasuguste reeglitega.

”Valu”

Kas vanemad kohtlevad sind mõnikord kui väikest last? Kui see on nii, siis pea meeles, et veel üsna hiljuti sa tõepoolest olid laps. Vanemate meelest oled sa ikka veel  abitu lapsuke ja see kujutlus ei kao neil nii kiiresti. Neil on veel meeles sinu varasemad lapselikud komistused ja nad tahavad seepärast sind kaitsta — soovid sa seesugust kaitset või ei.

Selline kaitsmissoov on väga tugev. Kui su vanemad pole just hõivatud sulle peavarju, rõivaste ja toidu muretsemisega, maadlevad nad tihti energiliselt probleemidega, mis on seotud sinu õpetamise, eluks ettevalmistamise ja ka kaitsmisega. Huvi, mida nad sinu vastu tunnevad, pole kaugeltki mitte pinnapealne. Nad kannavad Jumala ees vastutust selle eest, kuidas nad sind kasvatavad (Efeslastele 6:4). Niipea kui nad tunnevad, et miski ähvardab su heaolu, hakkavad nad muretsema.

Mõtle Jeesuse Kristuse vanematele. Pärast külaskäiku Jeruusalemma läksid nad koju, teadmata, et teda kaasas pole. Saades tema puudumisest teada, hakkasid nad teda lausa palavikulise innuga otsima! Kui nad lõpuks ”leidsid [ta] pühakojas istumast”, hüüatas Jeesuse ema: ”Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata, su isa ja mina oleme valuga sind otsinud!” (Luuka 2:41—48, meie kursiiv). Kui isegi Jeesus  — täiuslik laps — põhjustas vanematele muret, siis mõtle, kui palju muret võid sina oma vanematele põhjustada!

Vaadelgem kasvõi seda igivana kojutulekuaja probleemi. Võib-olla ei näe sa mingit põhjust selles osas piiranguid seada. Ent kas sa oled kunagi näinud asja oma vanemate vaatepunktist? Raamatu ”Lapsed oma vanematest” (”The Kids’ Book About Parents”) kooliealised autorid püüdsid seda teha. Nad koostasid loetelu nende sõnul ”vanemate peas keerlevatest kujutluspiltidest selle kohta, mida nende lapsed tegemas on, kui nad õigeks ajaks koju pole tulnud”. Selle loetelu järgi võivad vanemad muuhulgas kujutleda, et lapsed ”võtavad sisse uimasteid, on sattunud liiklusõnnetusse, jõlguvad pargis, on arreteeritud, lähevad pornokinno, müüvad uimaaineid, langevad vägistamise või röövimise ohvriks, satuvad lõpuks vanglasse ja häbistavad perekonna nime”.

Mitte kõik vanemad ei tõtta selliseid esmapilgul ebatõenäolisi järeldusi tegema. Ent kas pole tõsi, et paljud noored on taoliste asjadega seotud? Niisiis, kas sa ikka peaksid suhtuma vimmakalt arvamusse, et nii hiline väljasolek kui ka halvad kaaslased võivad olla kahjulikud? Soovisid ju Jeesusegi vanemad teada tema minekuid ja tulekuid!

Miks nad mu vabadusi kitsendavad

Mõnede noorte meelest tükib nende vanemate hirm, et neile võib midagi halba juhtuda, lausa paranoiliseks kiskuma! Pea siiski meeles, et sinu heaks on ohverdatud palju aega ja tundeid. Vanemaid võib teha rahutuks mõte, et sa kasvad suureks ning lõpuks lahkud nende juurest. Üks lapsevanem kirjutas: ”Mu ainuke laps, poeg, on nüüd 19-aastane ja ma ei suuda kuidagi taluda mõtet tema äraminekust.”

Seepärast on mõnedel vanematel kalduvus laste vabadusi kitsendada või neid liigselt kaitsta. Oleks siiski  suur viga, kui sina omakorda reageeriksid liiga ägedalt. Üks neiu meenutab: ”Olime emaga väga lähedased, kuni sain 18-aastaseks. [— — —] Kui aga vanemaks sain, kerkisid meie vahele probleemid. Soovisin mingil määral iseseisvust, mida tema aga pidas ohuks meie suhtele. Tema omakorda püüdis minust üha kõvemini kinni hoida, mina aga tõmbusin seepeale veelgi rohkem eemale.”

On väga hea, kui sa saad olla mingil määral iseseisev, kuid ära saavuta iseseisvust perekonnasidemete lõhkumise hinnaga. Kuidas sa saaksid seada enda ja vanemate vahelise suhtlemise küpsemale alusele, nii et see rajaneks vastastikusel mõistmisel, sallivusel ja lugupidamisel? Üks asi on see, et lugupidamine sünnitab lugupidamist. Apostel Paulus tuletas kord meelde: ’Meie lihased isad on olnud karistajaiks ja me oleme neid kartnud [”me osutasime neile lugupidamist”, UM]’ (Heebrealastele 12:9). Nende algkristlaste vanemad ei olnud eksimatud. Paulus jätkas (10. salm): ”Nemad on .. meid .. oma heaksarvamist mööda karistanud.”

Mõnikord need mehed eksisid oma hinnangutes. Sellest hoolimata väärisid nad oma laste lugupidamist ja sedasama väärivad sinugi vanemad. See, et nad püüavad sinu tegemiste üle valvata, ei anna põhjust vastuhakuks. Osuta neile samasugust lugupidamist, millist soovid pälvida neilt.

Vääritimõistmised

Oled sa kunagi ettenägematute asjaolude sunnil hilja koju tulnud? Kas su vanemad reageerisid sellele liiga ägedalt? Selliste vääritimõistmiste puhul on sul järjekordselt võimalik saavutada vanemate lugupidamine.  Tuleta meelde, kuidas noor Jeesus käitus, kui endast väljas vanemad ta lõpuks templist õpetajatega pahaaimamatult Jumala Sõna üle vestlemast leidsid. Kas Jeesus korraldas tundeküllase stseeni koos pisarate või halinaga selle üle, kui ebaõiglane on neist kahelda tema motiivides? Pane tähele tema rahulikku vastust: ”Miks te mind otsite? Eks te teadnud, et ma pean olema selles, mis on mu Isa oma?” (Luuka 2:49). Vanematele ei saanud jätta avaldamata muljet Jeesuse selles olukorras ilmnenud küpsus. Lisaks sellele, et ”rahulik vastus vaigistab raevu”, võib see aidata sul ka võita vanemate lugupidamist (Õpetussõnad 15:1).

Reeglid ja määrused

See, kuidas sind koheldakse, sõltub suurel määral ka sinu suhtumisest vanemate nõudmistesse. Mõned noored tusatsevad, valetavad või hakkavad vastu. Proovi küpsemat toimimisviisi. Kui taotled luba kauem väljas olla, ära hakka seda lapselikult nõudma ega halisema, et ”kõik teised võivad hilja väljas olla”. Kirjanik Andrea Eagan soovitab: ”[Räägi] neile kõike võimalikku oma kavatsustest,  nii et nad tõepoolest mõistaksid olukorda. [— — —] Kui räägid neile kõigest, kuhu ja kellega sa lähed ning miks sul on tähtis jääda sinna kauemaks, .. võivadki nad su palvele vastu tulla.”

Või kui su vanemad soovivad lähemalt teada, kes on su sõbrad — ja nad peaksid seda soovima —, siis ära hakka lapse kombel virisema. Ajakiri ”Seventeen” soovitas: ”Too aeg-ajalt endaga sõpru koju kaasa, nii et kui sa ütled, et lähed Billiga kinno, ei peaks isa teisest toast müristama: ”Billiga? Missuguse Billiga?””

’Antakse juurde’

Jim naeratab, kui räägib oma nooremast vennast Ronist. ”Meie vanusevahe on kõigest 11 kuud,” ütleb ta, ”aga vanemad kohtlesid meid täiesti erinevalt. Nad andsid mulle rohkesti vabadust. Sain kasutada perekonna autot. Ühel aastal lubasid vanemad mul isegi koos ühe noorema vennaga New Yorki reisida.”

”Ent Roniga oli teine lugu,” jätkab Jim. ”Talle ei antud peaaegu üldse vabadust. Isa ei võtnud vaevaks talle isegi autosõitu õpetada, kui ta vastavasse ikka jõudis. Ja kui ta arvas, et on piisavalt vana kurameerimiseks, ei andnud vanemad selleks luba.”

Kas tegu oli lemmiku soosimisega? Ei, sest Jim selgitab: ”Ron kaldus olema vastutustundetu. Tal puudus algatusvõime. Tihti jättis ta talle usaldatud ülesande hooletusse. Ja kui mina mitte kunagi ei rääkinud vastu oma vanematele, siis Ronil oli tavaks anda mõista, et tema pole nendega nõus. Sellel olid eranditult halvad tagajärjed talle endale.” Jeesus ütles Matteuse 25:29: ”Sest igaühele, kellel on, antakse, ja temal peab olema küllalt, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära ka see, mis tal on.”

Kas sa sooviksid rohkem vabadust ja vastutust? Siis näita, et oled vastutustundeline. Suhtu tõsiselt kõigisse ülesannetesse, mis vanemad sulle usaldavad. Ära ole  noormehe sarnane ühes Jeesuse mõistujutus. Kui isa oli teda käskinud: ”Poeg, mine täna tööle mu viinamäele!” ütles too: ”Küll ma lähen, isand!”, aga ta ”ei läinud mitte” (Matteuse 21:28, 29). Las su vanemad veenduvad, et kui nad on palunud sul ükskõik kui väikest asja teha, saab see ka tõesti tehtud.

”Näitasin vanematele, et suudan vastutust kanda,” meenutab Jim. ”Nad võisid mind saata panka, lasta mul maksta majapidamismakse ja minna selvekauplusse sisseoste tegema. Ja kui emal tuli tööle minna, valmistasin perele isegi süüa.”

Ilmuta algatusvõimet

Ent kui vanemad lihtsalt pole sulle selliseid ülesandeid andnud? Näita üles algatusvõimet mitmes vallas. Ajakiri ”Seventeen” soovitas: ”Paku ennast perele süüa tegema ja ütle vanematele, et soovid ise teha kõike: kavandada menüüd, koostada ostude nimekirja ja eelarvet, teha sisseoste, valmistada toitu ja pärast koristada.” Või kui toidutegemine pole just su tugevaim külg, vaata hoolega enda ümber, et näha, mida muud ette võtta. Sa ei vaja ju vanemate otsest käsku, et pesta nõusid, pühkida põrandat või koristada tubasid.

Paljud noored hangivad suveks või nädalalõpuks osaajatööd. Kui ka sina seda oled teinud, siis kas sa oled näidanud, et oled võimeline oma raha kokku hoidma ja sellega arukalt ümber käima? Kas oled pakkunud, et maksad ka omalt poolt korteri ja toidu eest? (Võid olla üsnagi üllatunud, kui jõuad selgusele, kui kallis on sinu elukohas üür.) Kui sa seda teed, võib see tähendada, et sulle jääb vähem taskuraha, ent kui su vanemad panevad tähele sinu küpsust rahaga ümberkäimisel, soovivad nad kahtlemata anda sulle rohkem vabadust.

Ära ripu põllepaela otsas

Vanemad peaksid olema meie usaldusväärsed sõbrad, kellelt võime saada külluslikult nõu ja õpetust.  (Võrdle Jeremija 3:4.) See aga ei tähenda, et sa peaksid toetuma neile tühiseimagi otsuse tegemisel. Vaid oma ”tajuvõimeid” kasutades võid saavutada kindluse, et suudad langetada otsuseid (Heebrealastele 5:14, UT).

Niisiis, selle asemel et tühiseimategi raskuste ilmumisel kohe vanemate juurde tõtata, püüa oma mõistust kasutades probleemis selgusele jõuda. Selle asemel et olla ”läbematu” ehk tegutseda hetkemeeleolu mõjul, järgi Piibli nõuannet, mis soovitab kõigepealt ’tõde tundma õppida’ (Jesaja 32:4). Uuri asja, eriti kui sellega on seotud Piibli põhimõtted. Kui oled rahulikult asja kaalunud, alles siis mine vanemate juurde. Selle asemel et muudkui küsida: ”Isa, mida ma peaksin tegema?” või: ”Ema, mida sina teeksid?”, selgita neile olukorda. Räägi neile, millisele järeldusele oled olukorra suhtes jõudnud. Palu neil seejärel oma mõtteid avaldada.

Nüüd näevad su vanemad, et sa ei kõnele mitte nagu laps, vaid kui täiskasvanu. Oled tubli sammu teinud ja tõestanud, et oled saamas täiskasvanuks, kes väärib mingil määral vabadust. Vanemad võivad tõepoolest hakata sind kohtlema kui täiskasvanut.

Küsimusi aruteluks

◻ Miks on vanemad tihti nii mures oma laste kaitsmise ning nende tulemiste ja minemistega kursisoleku pärast?

◻ Miks sul on tähtis kohelda oma vanemaid lugupidavalt?

◻ Kuidas sa saad enda ja vanemate vahelisi vääritimõistmisi kõige paremini lahendada?

◻ Kuidas sa võid olla vanemate kehtestatud reeglite ja määruste suhtes koostöövalmis, ent ikkagi mingil määral vabadust saada?

◻ Mil moel sa võid oma vanematele tõestada, et oled vastutusvõimeline?

[Väljavõte lk 29]

”Minu isa tahab alati teada, kus ma olen ja millal ma koju tulen. [—] Peavad nad siis kõike teadma?”

[Pilt lk 27]

Kas sulle tundub, et su vanemad hoiavad sind aedikus?

[Pilt lk 30]

Üheks lugupidamise saavutamise viisiks on jääda esiletulevate vääritimõistmiste puhul rahulikuks