16. peatükk

Kas on normaalne tunda sellist kaotusvalu?

MITCHELL meenutab päeva, mil ta isa suri: ”Olin vapustatud. [— — —] ”See ei või olla tõsi,” kinnitasin endale järjepanu.”

Võib-olla on surnud keegi sulle lähedane inimene — isa, ema, vend, õde või sõber. Selle asemel et tunda vaid kurbust, oled sa ka vihane, segaduses ja hirmul. Sa ei suuda pisaraid tagasi hoida, ükskõik kuidas sa ka püüaksid, või siis hoopis kapseldad oma südamevalu endasse.

Tegelikult on täiesti loomulik väljendada oma tundeid, kui keegi lähedane sureb. Kui Jeesus Kristus sai teada lähedase sõbra surmast, puhkes ka tema ’nutma’ ja ”ärritus” iseeneses (Johannese 11:33—36; võrdle 2. Saamueli 13:28—39). Kui mõistad, et ka teised on tundnud sedasama mis sina, on sul ehk veidi kergem oma kaotust üle elada.

Eitamine

Algul võib vallata sind tuimus. Sa loodad ehk sügaval sisemuses, et see kõik on vaid halb unenägu, et keegi tuleb ja äratab su üles ning kõik muutub endiseks. Näiteks Cindy ema suri vähki. Cindy selgitab: ”Tegelikult pole ma veel võtnud omaks seda, et teda pole enam. Kui juhtub midagi, millest ma talle varem oleksin kõnelnud, taban end ütlevat: ”Mul tuleb sellest emale rääkida.””

Tihti ei taha kaotusvalus inimesed kuidagi uskuda, et neile lähedane inimene on surnud. Neile võib isegi tunduda, et nad nägid lahkunut ootamatult tänaval, mööduvas bussis või metroos. Temaga sarnast inimest vilksamisi nähes võib süttida lootusesäde, et ehk on kogu lugu vaid  eksitus. Pea meeles, et Jumal lõi inimese elama, mitte surema (1. Moosese 1:28; 2:9). Seepärast on täiesti normaalne, et surmaga on raske leppida.

”Kuidas ta võis mulle seda teha?”

Ära imesta, kui sind valdab vahel ka kerge vihatunne surnu vastu. Cindy meenutab: ”Ema surma järel mõtlesin mõnikord: ”Sa isegi ei öelnud meile, et kavatsed surra. Sa vaid kadusid ja kõik.” Tundsin ennast hüljatuna.”

Venna või õe surm võib samuti selliseid tundeid äratada. Karen selgitab: ”Tegelikult on lausa naeruväärne tunda viha surnu vastu. Kui aga mu õde suri, reageerisin ma just nõnda. Peas keerlesid sellised mõtted nagu: ”Kuidas ta võis surra ja mind täiesti üksi jätta? Kuidas ta võis seda mulle teha?”” Mõned leiavad, et nad on vihased lahkunu peale kogu selle hingevalu pärast, mida tema surm on põhjustanud. Mõned tunnevad end mahajäetuna ning neid võib vallata isegi meelepaha, et kogu aeg ja tähelepanu pühendati haigele vennale või õele, enne kui too suri. Murest murtud vanemad võivad hirmust teisestki lapsest ilma jääda muutuda üleliia hoolitsevaks, nii et seegi võib lahkunu vastu vaenutunnet tekitada.

”Kui vaid . . . ”

Ka süütunne on üldlevinud reaktsioon. Mõttesse tulevad küsimused ja kahtlused. ”Kas oleksime saanud veel midagi ette võtta? Võib-olla oleksime pidanud mõne teise arsti poole pöörduma?” Peas keerlevad lõputud mõtted, mis kõik algavad sõnadega kui vaid. ”Kui me vaid poleks nii palju tülitsenud.” ”Kui vaid oleksin olnud sõbralikum.” ”Kui vaid oleksin tema asemel ise poodi läinud.”

 Mitchell ütleb: ”Kui vaid oleksin olnud isaga kannatlikum ja mõistvam või rohkem kodus toimetanud, nii et tal oleks töölt koju tulles kergem olnud.” Elisa märkis: ”Kui ema haigestus ja äkitselt suri, jäid kõik need meievahelised suhted klaarimata. Nüüd ahistab mind süütunne. Mõtteis keerleb kõik see, mida oleksin pidanud talle ütlema, ja see, mida ma poleks pidanud talle ütlema; kõik see, mis ma valesti olin teinud.”

Sa võid koguni ennast juhtunus süüdistada. Cindy meenutab: ”Tundsin süütunnet iga tüli pärast, mis meil oli olnud, kogu selle stressi pärast, mida ma emale olin põhjustanud. Mulle tundus, et kõik need minu põhjustatud raskused võisid ta haigust süvendada.”

”Mida ma oma sõpradele ütlen?”

Üks leseks jäänud ema ütles oma poja kohta: ”Jonnyle oli vastumeelt rääkida teistele lastele, et ta isa on surnud. See tekitas temas segadust, ja et see tekitas temas segadust, oli ta lisaks ka vihane.”

 Üks pereliikme surma käsitlev raamat selgitab: ””Mida ma oma sõpradele ütlen?” on [järelejäänud] õdedele-vendadele tihti ülimalt tähtis küsimus. Õdedele-vendadele tundub tihti, et nende sõbrad ei mõista, mida nad läbi elavad. Kui püütakse oma rängast kaotusest kõnelda, võidakse kohata osavõtmatuid ilmeid ja kummastavaid pilke. [— — —] Leinav vend või õde võib seetõttu tunda end hüljatu, üksildase ja vahel isegi veidrana.” (”Death and Grief in the Family”.)

Püüa siiski mõista, et mõnikord teised lihtsalt ei tea, mida leinavale sõbrale öelda, ja seepärast ei ütle nad üldse midagi. Sinu kaotus võib neile meenutada, et ka nemad võivad kellegi lähedastest kaotada. Kuna nad ei soovi, et seda neile meenutatakse, võivad nad sinust eemale tõmbuda.

Kuidas kaotusvalust üle saada

Teadmine, et kaotusvalu on midagi täiesti normaalset, on suureks toeks sellest jagusaamisel. Ent tegelikkuse jätkuv eitamine võib leinaperioodi vaid pikendada. Mõnikord on perekonnal söögilauas ka lahkunule koht jäetud, otsekui oleks tedagi lauda oodata. Ühes peres aga otsustati asi teistmoodi korraldada. Ema jutustab:  ”Me ei istunud enam söögilaua ääres samas järjestuses kui varem. Nüüd istus Davidi kohal mu mees, ja see aitas tühjustunnet korvata.”

Aitab ka teadmine, et kuigi võis olla midagi sellist, mida sa oleksid või poleks pidanud ütlema või tegema, ei ole see üldjuhul sulle lähedase inimese surma põhjuseks. Liiatigi ”me kõik eksime palju” (Jakoobuse 3:2).

Räägi oma tunnetest

Dr. Earl Grollmann soovitab: ”Ei aita, kui vaid mõistetakse oma vastuolulisi tundeid; neid tuleb ka väljendada. [— — —] Sel ajal on kohane oma tunnetest avameelselt rääkida.” See pole aeg enda teistest eraldamiseks (Õpetussõnad 18:1).

Dr. Grollmann ütleb, et kaotusvalu eitamine ”ainult süvendab südamevalu ja pikendab leinaprotsessi”. Ta soovitab: ”Otsi endale hea kuulaja, sõber, kes mõistab, et paljud su tunded on ränga kaotusvaluga kaasnevad normaalsed reageeringud.” Isa või ema, vend, õde, sõber või kristliku koguduse vanem võib tihti osutuda tõeliseks toeks.

Ent kui sul on tahtmine nutta? Dr Grollmann jätkab: ”Mõnedele — nii meestele kui naistele ja ka lastele — on pisarad parimaks emotsionaalse pinge raviks. Nutmine on ängistuse ja hingevalu leevendamise loomulik viis.”

Olge koos ühtse perena

Ka vanemad võivad olla sulle leinaajal suureks toeks — ja sina omakorda võid neid aidata. Näiteks Jane ja Sarah Inglismaalt kaotasid oma 23-aastase venna Darralli. Kuidas nad suutsid oma kaotusvalu kanda? Jane vastab: ”Kuna meid oli neli, olin mina koos isaga ja me  tegime kõike koos, samal ajal kui Sarah tegi kõike koos emaga. Nii ei pidanud keegi meist üksi olema.” Jane meenutab veel: ”Ma polnud eales varem näinud isa nutmas. Ta nuttis kaks-kolm korda ja see oli omamoodi hea, ning nüüd tagantjärele on mul hea meel, et võisin tookord olla teda lohutamas.”

Lootus, mis annab jõudu

Inglise noormehe Davidi 13-aastane õde Janet suri Hodgkini tõppe. David jutustab: ”Mind aitas väga palju ka üks matusekõnes tsiteeritud piiblikoht: ”Sest [Jumal] on seadnud ühe päeva, mil Ta võtab õiglaselt kohut mõista kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle Ta on määranud, ja Ta on pakkunud kõigile tõestuse sellega, et on [Jeesuse] üles äratanud surnuist.” Kõneleja rõhutas ülestõusmisest kõneldes väljendit ’on pakkunud tõestuse’. See on olnud mulle suur jõuallikas pärast matuseid.” (Apostlite teod 17:31, UT; vaata ka Markuse 5:35—42; 12:26, 27; Johannese 5:28, 29; 1. Korintlastele 15:3—8.)

Piibli ülestõusmislootus ei tee kaotusvalu olematuks. Lähedane inimene ei unune eales. Ent paljud on leidnud Piibli tõotustest tõelist tröösti ning tänu sellele on armastatud inimese kaotusest tingitud hingevalu hakanud vähehaaval leevenema.

Küsimusi aruteluks

◻ Kas sinu meelest on loomulik tunda kaotusvalu, kui sureb sulle lähedane inimene?

◻ Milliseid tundeid võib kaotusvalus inimene kogeda ja miks?

◻ Kuidas võib kaotusvalu tundev noor inimene oma tunnetest jagu saada?

◻ Kuidas sa võiksid lohutada sõpra, kes on kaotanud lähedase inimese?

[Väljavõte lk 128]

”Tegelikult pole ma veel võtnud omaks seda, et teda pole enam. .. taban end ütlevat: ”Mul tuleb sellest emale rääkida””

[Väljavõte lk 131]

”Ema surma järel mõtlesin ..: ”Sa isegi ei öelnud meile, et kavatsed surra. Sa vaid kadusid ja kõik.” Tundsin ennast hüljatuna”

[Pilt lk 129]

”See ei saa olla ometi tõsi!”

[Pilt lk 130]

Kui surm on röövinud meilt armastatud inimese, siis vajame kaastundliku inimese tuge