14. peatükk

Kuidas ma pääseksin üksindusest?

On laupäeva õhtu. Noormees istub üksi oma toas.

”Ma vihkan nädalalõppe!” hüüatab ta. Kuid toas pole kedagi, kes talle vastaks. Ta võtab ajakirja ja näeb seal pilti noortegrupist rannas. Ta virutab ajakirja vastu seina. Pisarad valguvad talle silmi. Ta hammustab huulde, kuid pisarad aina voolavad. Suutmata enam pisaratega võidelda, viskub ta voodile ja nuuksatab: ”Miks mind jäetakse alati kõrvale?”

KAS ka sina tunned end mõnikord sedamoodi: äralõigatuna muust maailmast, üksiku, väärtusetu ja tarbetuna? Kui tunned, ära sellepärast lootusetusse vaju. Kuigi üksindust tunda pole kaugeltki meeldiv, pole see ka surmatõbi. Otse öeldes, üksindus on hoiatav märk. Nälg teatab sulle, et sa vajad toitu. Üksindus teatab sulle, et vajad seltsi, lähedust, sõprust. Me vajame toitu, et hästi edasi tegutseda, ja me vajame seltsi, et ennast hästi tunda.

Kas sa oled kunagi vaadelnud hõõguvat söehunnikut? Kui eemaldad sealt ühe söe, süsi kustub. Ent kui paned söe tagasi hunnikusse, hakkab ta jälle hõõguma! Ka  meie, inimesed, ei suuda eraldatuses kuigi kaua ”hõõguda” ehk edukalt tegutseda. Meisse on loodud vajadus seltsingu järele.

Üksi, kuid mitte üksinduses

Esseist Henry David Thoreau kirjutas: ”Eales pole ma leidnud nii meeldivat kaaslast, kui seda on üksiolek.” Kas sa arvad samamoodi? ”Jah,” ütleb 20-aastane Bill. ”Mulle meeldib loodus. Mõnikord lähen oma väikese paadiga järvele. Istun seal tundide kaupa täiesti üksi. Seal on mul aega oma elu üle järele mõelda. See on tõesti väga tore.” 21-aastane Steven arvab samuti. Ta räägib: ”Elan suures korrusmajas ja lähen mõnikord maja katusele, et lihtsalt üksi olla. Võin asjade üle järele mõelda ja palvetada. See kosutab.”

Õigesti kasutatud üksiolekuhetked võivad meile tõesti sügavat rahuldust pakkuda. Ka Jeesus nautis selliseid hetki: ”Vara hommikul enne valget tõusis [Jeesus] üles ja väljus ning läks ära tühja paika ja palvetas seal” (Markuse 1:35). Meenuta, et Jehoova ei öelnud: ”Inimesel ei ole hea hetkegi üksi olla.” Jumal ütles hoopis, et inimesel ei ole hea olla ”jätkuvalt üksi” (1. Moosese 2:18—23, UM). Nimelt just pikaajaline eraldatus võib põhjustada üksindustunnet. Piibel hoiatab: ”Kes enda eraldab, otsib, mida ta himustab; kõige taibu vastu paisutab ta tüli” (Õpetussõnad 18:1, SP).

Ajutine üksindus

Mõnikord on üksindus põhjustatud meist sõltumatutest asjaoludest, näiteks võime uude elukohta kolides jääda eemale oma lähedastest sõpradest. Steven meenutab:  ”Kodus olles olime Jamesiga sõbrad, lähedasemad kui vennad. Kui kolisin ära, teadsin, et hakkan ta järele igatsema.” Steven teeb pausi ja justkui elab lahkumishetke uuesti üle. ”Kui ma pidin minema lennukisse, tundsin kurgus pitsitust. Me embasime ja siis ma läksin. Tundsin, et kaduma on läinud midagi väga kallihinnalist.”

Kuidas Steven kohanes oma uue ümbrusega? ”See oli raske,” räägib ta. ”Kodus pidasid sõbrad minust lugu, kuid siin andsid mõned töökaaslased mõista, et ma ei kõlba mitte kuskile. Mäletan, et lugesin aega neli tundi tagasi (nii suur oli ajavahe) ja mõtlesin, mida võinuksime Jamesiga praegu teha. Tundsin end üksikuna.”

Kui kõik ei lähe just hästi, oleme tihti oma mõtetega vanades heades aegades. Kuid Piibel ütleb: ”Ära ütle: ”Miks olid endised ajad paremad kui nüüdsed?”” (Koguja 7:10). Milleks selline nõuanne?

Esiteks võivad asjaolud paraneda. Seepärast räägivadki teadlased tihti ”ajutisest üksindusest”. Steven suutis niisiis oma üksindusest üle saada. Kuidas? ”Aitas see, et rääkisin oma tunnetest inimesega, kes minust hoolis. Ei tohi elada minevikus. Sundisin end kohtuma teiste inimestega, näitama üles huvi nende vastu. Sellest oli abi; leidsin uusi sõpru.” Ent James? ”Eksisin.  Ärakolimine ei lõpetanud meie sõprust. Helistasin talle ühel päeval. Me rääkisime ja rääkisime tervelt tund ja viisteist minutit.”

Krooniline üksindus

Ent mõnikord on näriv üksindusvalu visa kaduma ja mingit väljapääsu ei näi olevat. Keskkooliõpilane Ronny jutustab: ”Kaheksa aastat olen siinkandis koolis käinud, kuid kogu selle aja jooksul pole mul õnnestunud leida mitte ainustki sõpra! [— — —] Mitte keegi ei tea ega tahagi teada, kuidas ma ennast tunnen. Vahetevahel tundub mulle, et olukord on lausa talumatu!”

Paljud murdeealised kogevad sarnaselt Ronnyga niinimetatud kroonilist üksindust. See on tõsisem kui ajutine üksindus. Tegelikult ütlevad teadlased, et need kaks ”erinevad teineteisest, nagu tavaline gripp erineb kopsupõletikust”. Kuid samuti nagu kopsupõletikku võib ravida, võib ka kroonilisest üksindustundest jagu saada. Kõigepealt tuleb püüda mõista, mis on üksinduse põhjuseks (Õpetussõnad 1:5). 16-aastane Rhonda toob välja kroonilise üksinduse üldlevinuima põhjuse: ”Usun, et põhjuseks, miks ma tunnen ennast väga üksildasena, on see, et kui inimene on rahulolematu iseendaga, siis ei saagi tal sõpru olla. Ja ma pole vist endast kuigi heal arvamusel.” (”Lonely in America”.)

 Rhonda üksindus lähtub temast endast. Tema madal enesehinnang loob barjääri, mis takistab teda end avamast ja sõprussuhteid loomast. Üks teadlane ütleb: ”Sellised mõtted nagu ”minus pole midagi meeldivat”, ”olen ebahuvitav” või ”olen väärtusetu” on kroonilise üksinduse all kannatajate seas üsna tavalised.” Seega on üksindusest ülesaamise võtmeks see, et sa hakkad arendama enesest lugupidamist. (Vaata 12. peatükki.) Arendades Piiblis nimetatud ”uut inimest”, keda iseloomustavad lahkus, alandlik meel ja tasadus, kasvab sinu enesest lugupidamine kindlasti! (Koloslastele 3:9—12.)

Lisaks, mida enam sa õpid enesega rahul olema, seda enam tõmbavad su meeldivad iseloomujooned teisi ligi. Kuid samuti nagu õie täit ilu võib näha alles siis, kui ta nupp on avanenud, võivad ka teised su häid omadusi täielikult hinnata alles siis, kui sa ennast neile avad.

Kuidas murda jääd

Ühes Ühendriikide psühhiaatriainstituudi hiljutises väljaandes öeldakse, et parim nõuanne üksindustunde käes kannatavale inimesele on minna ise teiste inimeste juurde. See juhend on kooskõlas selle Piibli nõuandega, mis soovitab ’avarduda’ ja osutada ’kaastundlikkust’ ehk empaatiat (2. Korintlastele 6:11—13; 1. Peetruse 3:8). See aitab. Peale selle, et teiste eest hoolitsemine hoiab mõtted enda üksindusest eemal, paneb see teised sinu vastu huvi tundma.

19-aastane Natalie otsustas mitte enam nurgas istuda ja oodata, millal teised inimesed teda tähele panevad. ”Mul endal tuleb samuti sõbralik olla,” ütleb ta. ”Muidu  inimesed arvavad, et pean ennast ei-tea-kelleks.” Niisiis, alusta naeratusega. Tõenäoliselt naeratab teine inimene sulle vastu.

Edasi püüa juttu alustada. 15-aastane Lillian möönab: ”Algul oli päris hirmus võõraste juurde minna. Kartsin, et ma pole neile meelepärane.” Kuidas Lillian keskustelu alustab? Ta räägib: ”Esitan lihtsaid küsimusi, nagu ”Kust sa pärit oled?” ja ”Kas sa seda ja seda inimest tunned?”. Võib-olla et tunneme mõlemad ühte ja sama inimest ning juba olemegi vestlemas.” Ka lahked teod ja heldekäelisus võivad aidata sul arendada kallihinnalisi sõprussuhteid (Õpetussõnad 11:25).

Pea ka meeles, et sa võid saada sõbra, kes sind mitte kunagi ei peta. Jeesus Kristus ütles oma jüngritele: ”Mina ei ole ometi mitte üksi, sest Isa on minuga” (Johannese 16:32). Jehoovast võib saada ka sinu kõige lähedasem sõber. Õpi ta isiksust tundma, lugedes Piiblit ja pannes tähele tema loomistööd. Tugevda oma sõprust temaga palve kaudu. Lõppude lõpuks on sõprus Jehoova Jumalaga parim rohi üksinduse vastu.

Kui sa ikka veel mõnikord tunned end üksildasena, ole rahulik. See on täiesti normaalne. Kuid mida teha siis, kui suur ujedus takistab sind sõpru leidmast ja teistega seltsimast?

Küsimusi aruteluks

◻ Kas üksiolek on tingimata halb? Kas omaette olekust on ka mingit kasu?

◻ Miks on üksindus enamasti ajutine? Kas sa oled märganud, et see peab paika ka sinu puhul?

◻ Mis on krooniline üksindus ja kuidas sa võid selle vastu võidelda?

◻ Kuidas võib ”murda jää” teistega suhtlemisel? Millest on sinul abi olnud?

[Väljavõte lk 119]

Parim nõuanne üksindustunde käes kannatavale inimesele on minna ise teiste inimeste juurde, ütleb Ühendriikide psühhiaatriainstituut

[Pildid lk 116, 117]

Sõbrad võivad kontakti pidada isegi pika vahemaa tagant

[Pilt lk 118]

Üksiolekuhetked võivad olla nauditavad