113. peatükk

Alandlikkus viimasel paasapühal

PEETRUS ja Johannes on juba saabunud Jeruusalemma, et vastavalt Jeesuse juhenditele paasapühaks ettevalmistusi teha. Jeesus saabub arvatavasti koos ülejäänud kümne apostliga hiljem, pärastlõunal. Päike on laskumas horisondi taha, kui Jeesus ja ta kaaslased tulevad Õlimäelt alla. Veel viimast korda enne surnuist ülestõusmist silmitseb Jeesus sellelt mäelt linna päevavalges.

Peatselt saabuvad Jeesus ja tema kaaslased linna ning lähevad sellesse kotta, kus nad hakkavad pühitsema paasapüha. Nad tõusevad treppi mööda suurde ülemisse tuppa, kus nad leiavad kõik ettevalmistused selleks tehtud olevat, et omavahel olles paasapüha pühitseda. Jeesus on seda sündmust oodanud, nagu ta ütleb: „Ma olen südamest igatsenud seda paasatalle süüa ühes teiega, enne kui ma kannatan.”

Paasapühast osavõtjad joovad kombekohaselt ära neli karikatäit veini. Võttes ilmselt kolmanda karika, esitab Jeesus tänupalve ning ütleb: „Võtke see ja jagage eneste vahel. Sest ma ütlen teile, et mina ei joo enam viinapuu viljast, enne kui tuleb Jumala riik!”

Mingil õhtusöömaaja hetkel tõuseb Jeesus üles, paneb kõrvale oma pealisrõivad, võtab rätiku ja täidab vaagna veega. Tavaliselt hoolitseb võõrustaja külaliste jalgade pesemise eest. Ent kuna sel korral võõrustajat pole, võtab Jeesus sellise isikliku teenuse osutamise enda peale. Ükskõik kes apostlitest oleks võinud kasutada võimalust seda teha; ent kuna nende seas valitseb ilmselt ikka veel mingi võistlusvaim, ei tee seda mitte ükski neist. Kui nüüd Jeesus hakkab nende jalgu pesema, tunnevad nad piinlikkust.

Kui Jeesus jõuab Peetruseni, protesteerib see: „Eladeski ei või sina minu jalgu pesta!”

„Kui ma sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga!”

„Issand,” vastab Peetrus, „mitte üksnes minu jalgu, vaid ka käed ja pea!”

„Kes on pestud,” kostab Jeesus, „sellel ei ole vaja muud kui jalgu pesta, sest ta on üldse puhas; ja teie olete puhtad, kuid mitte kõik!” Seda ütleb ta sellepärast, et ta teab Juudas Iskarioti kavatsust ta ära anda.

Kui Jeesus on pesnud kõigi kaheteistkümne, kaasa arvatud oma äraandja Juuda jalad, paneb ta oma pealisrõivad selga ja istub taas lauda. Siis ta küsib: „Kas teate, mis ma teile olen teinud? Te hüüate mind Õpetajaks ja Issandaks ja ütlete õigesti, sest mina olen see. Kui nüüd mina, Issand ja õpetaja, teie jalad olen pesnud, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema. Sest ma olen teile andnud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite, nagu mina teile olen teinud. Tõesti, tõesti ma ütlen teile: ei ole ori suurem kui tema isand ega käskjalg suurem kui tema läkitaja! Kui te seda teate, õndsad olete, kui te seda teete!”

Milline oivaline alandliku teenimise õppetund! Apostlid ei peaks taotlema esimest kohta, mõeldes end olevat sedavõrd tähtsad, et teised peaksid alati neid teenima. Nad peavad järgima Jeesuse antud eeskuju. Selleks ei ole mingi jalgadepesemise rituaal. Ei, see on hoopis valmisolek erapooletult teenida, ükskõik kui vähetähtis või ebameeldiv see tööülesanne ka poleks. Matteuse 26:20, 21; Markuse 14:17, 18; Luuka 22:14—18; 7:44; Johannese 13:1—17.

▪ Mida ainukordset on selles, kui Jeesus paasapüha pühitsema minnes Jeruusalemma silmitseb?

▪ Ilmselt millise karika ulatab Jeesus paasapüha ajal oma 12 apostlile pärast seda, kui ta on Jumalat tänanud?

▪ Millist isiklikku teenust osutati tavapäraselt külalistele, kui Jeesus oli maa peal, ja miks seda ei osutatud paasapüha pühitsevatele Jeesusele ja apostlitele?

▪ Mis oli Jeesuse eesmärk, kui ta apostlite jalgu pestes osutas sellist vähetähtsat teenust?