62. peatükk

Alandlikkuse õppetund

PÄRAST seda kui Jeesus on tervendanud Filippuse Kaisarea lähistel deemoni meelevallas olnud poisi, soovib ta minna tagasi koju Kapernauma. Kuid teekonnal tahab ta olla oma jüngritega omaette, nii et ta saaks neid põhjalikumalt valmistada ette tema surmaks ning nende hilisemateks kohustusteks. „Inimese Poeg antakse ära inimeste kätte,” selgitab ta neile, „ja nad tapavad tema, ja kui ta on tapetud, tõuseb ta kolmandal päeval üles!”

Kuigi Jeesus on sellest varemgi rääkinud ning kolm apostlit on koguni näinud tema muutmist, mille käigus oli arutusel ka tema „eluots”, ei saa tema järelkäijad ikkagi asjast aru. Olgugi et keegi neist ei püüagi eitada, et ta tapetakse — nagu seda Peetrus varem tegi —, kardavad nad selle kohta rohkem küsimusi esitada.

Lõpuks tulevad nad Kapernauma, mis on Jeesusele teenistuse ajal olnud omamoodi tugipunktiks. See on ka Peetruse ja mitme teise apostli kodulinn. Seal tulevad Peetruse juurde templi maksuraha korjajad. Püüdes oletatavasti panna Jeesust rikkuma mõnd heakskiidetud tava, pärivad nad: „Kas teie õpetaja [templi] maksuraha [„kahte drahmi maksu”, UM] ei maksa?”

„Jah maksab!” vastab Peetrus.

Jeesus, kes on ehk veidi hiljem majja sisenenud, on toimunust teadlik. Niisiis, enne veel kui Peetrus jõuab asja jutuks võtta, küsib Jeesus: „Mis sa arvad, Siimon? Kellelt võtavad kuningad maa peal tolli või maksu, kas oma lastelt või võõrastelt?”

„Võõrastelt,” vastab Peetrus.

„Siis on lapsed sellest vabad,” tõdeb Jeesus. Kuna Jeesuse Isa on universumi Kuningas, keda ju templis kummardataksegi, siis tegelikult ei nõua seadus, et Jumala Poeg peaks maksma templimaksu. „Kuid et neid mitte pahandada,” lausub Jeesus, „mine merele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb; ja kui sa tema suu avad, sa leiad hõberaha [neli drahmi]. Võta see ja anna neile minu ja enese eest!”

Kui jüngrid pärast Kapernaumast naasmist võimalik et Peetruse majja kokku tulevad, küsivad nad: „Kes on küll suurim taevariigis?” Jeesus teab, mis neid seda küsima õhutab, sest ta on kursis sellega, millest nad omavahel kõnelesid, kui nad tema järel Filippuse Kaisareast tagasi tulid. Seetõttu küsib ta: „Mille üle te teel vaidlesite?” Kimbatusse sattunud jüngrid on vait, sest nad olid teel isekeskis vaielnud selle üle, kes on suurim.

Kas ei tundu uskumatu, et saanud peaaegu kolm aastat Jeesuselt õpetust, tekib jüngrite vahel selline vaidlus! See näitab, millist tugevat mõju avaldab inimese ebatäius ja usuline taust. Juudiusus, milles jüngreid oli kasvatatud, rõhutati kõiges positsiooni või ametiastet. Lisaks võis ehk Peetrus arvata, et ta on teistest kõrgem, kuna Jeesus oli lubanud talle anda „võtmed” Kuningriiki. Samalaadseid mõtteid võis olla ka Jakoobusel ja Johannesel neile osaks saanud eesõiguse tõttu olla Jeesuse muutmise tunnistajaiks.

Igal juhul korraldab Jeesus soovist parandada nende seisukohti liigutava näitliku etteaste. Ta kutsub ühe lapse, paneb nende keskele seisma, kaisutab teda ning lausub: „Kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, ei saa te mitte taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab nagu see lapsuke, on suurem taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapsukese vastu võtab minu nimel, see võtab mind vastu.”

Milline oivaline viis noomida oma jüngreid! Jeesus ei vihastu nende peale ega nimeta neid suurelisteks, saamahimulisteks või auahneteks. Ei, ta vaid näitlikustab oma parandavat õpetust, kasutades eeskujuna väikseid lapsi, kes on loomu poolest tagasihoidlikud, kes pole auahned ja kes üldiselt ei mõtle oma positsioonile teiste hulgas. Seega näitab Jeesus, et ta jüngritel on tarvis arendada neid alandlikele lastele iseloomulikke omadusi. Lõpuks ütlebki Jeesus: „Kes teist kõigist on vähem, see on suur!” Matteuse 17:22—27; 18:1—5; Markuse 9:30—37; Luuka 9:43—48.

▪ Millist õpetust kordab Jeesus tagasiteel Kapernauma ja kuidas see vastu võetakse?

▪ Miks ei ole Jeesus kohustatud maksma templimaksu, kuid miks ta seda siiski maksab?

▪ Mis võib olla jüngrite vaidluse põhjuseks ja kuidas Jeesus neid noomib?