105. peatükk

Algab otsustav päev

KUI Jeesus esmaspäeva õhtul Jeruusalemmast lahkub, pöördub ta tagasi Betaaniasse Õlimäe idanõlval. Kaks tema teenistuse viimastest päevadest Jeruusalemmas on läbi. Kahtlemata veedab Jeesus öö taas oma sõbra Laatsaruse pool. Kuna ta saabus Jeerikost reedel, on see tal neljas Betaanias veedetud öö.

Nüüd, teisipäeva, 11. niisani varahommikul, on ta koos oma jüngritega taas teel. Sellest päevast kujuneb Jeesuse otsustav ja siiani ka tegevusrohkeim teenistuspäev. See on päev, mil ta viimast korda ilmub templisse. Ka on see tal viimane päev avalikus teenistuses enne kohtumõistmist ja hukkamist.

Jeesus oma jüngritega valib ikka sellesama tee üle Õlimäe Jeruusalemma. Sellel Betaaniast kulgeval teel olles märkab Peetrus puud, mille Jeesus eelmisel hommikul needis. „Rabi, vaata,” hüüatab ta, „viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud!”

Aga miks lasi Jeesus puul surra? Ta osutab põhjusele sõnadega: „Tõesti ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi, siis te ei teeks mitte ainult seda, mis viigipuule on sündinud, vaid kui te ka ütleksite sellele mäele [Õlimäele, kus nad parajasti seisavad]: tõuse paigast ja lange merre! siis see sünniks. Ja kõik, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate!”

Niisiis, lastes puul ära kuivada, annab Jeesus oma jüngritele meeldejääva õppetunni selle kohta, kui vajalik on neil uskuda Jumalasse. Ta teatab: „Kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis see saab teile!” Kui tähtsa õppetunni nad saavad, eriti kui pidada silmas peagi algavaid kohutavaid katseid! Ent viigipuu kuivamise ja usu väärtuse vahel on veel üks seos.

Iisraeli rahvas annab endast otsekui see viigipuu eksliku pildi. Kuigi see rahvas on Jumalaga lepingusuhetes ning paistab väliselt järgivat tema seadlusi, on selgunud, et tal puudub usk, et ta ei kanna head vilja. Usupuuduse tõttu on ta hülgamas koguni Jumala enda Poega! Niisiis, lastes viljatul viigipuul ära kuivada, näitab Jeesus kujukalt, milline lõpp ootab viljatut, uskmatut rahvast.

Peatselt jõuavad Jeesus ja ta jüngrid Jeruusalemma, ning kombekohaselt lähevad nad templisse, kus Jeesus hakkab õpetama. Ülempreestrid ja rahva vanemad, kellel kahtlemata on meeles, mida Jeesus eelmisel päeval rahavahetajatele tegi, küsivad temalt väljakutsuvalt: „Missuguse meelevallaga sa teed neid asju? Ja kes on sulle selle meelevalla andnud?”

Selle peale kostab Jeesus: „Ma tahan ka teilt küsida ühe asja; kui te mulle selle ütlete, siis ma ütlen ka teile, missuguse meelevallaga ma neid asju teen. Kust oli Johannese ristimine, kas taevast või inimestest?”

Preestrid ja vanemad hakkavad isekeskis aru pidama, kuidas vastata. „Kui me ütleme: taevast! siis ta ütleb meile: mispärast te siis ei uskunud teda? Aga kui me ütleme: inimestest! siis meil tuleb karta rahvast, sest nad kõik peavad Johannest prohvetiks!”

Need juhid ei tea, mida kosta. Seepärast vastavad nad Jeesusele: „Me ei tea!”

Selle peale ütleb Jeesus: „Ega minagi teile ütle, missuguse meelevallaga ma neid asju teen.” Matteuse 21:19—27; Markuse 11:19—33; Luuka 20:1—8.

▪ Milles seisneb teisipäeva, 11. niisani tähtsus?

▪ Millise õppetunni annab Jeesus sellega, et laseb viigipuul ära kuivada?

▪ Mida vastab Jeesus neile, kes küsivad, millise meelevallaga ta neid asju teeb?