61. peatükk

Deemoni meelevallas poisi tervendamine

AJAL, kui Jeesus, Peetrus, Jakoobus ja Johannes on tõenäoliselt ära Hermoni mäel, jäävad ülejäänud jüngrid hätta. Kui Jeesus naaseb, näeb ta otsekohe, et midagi on korrast ära. Rahvas on kogunenud jüngrite ümber, kellega kirjatundjad parajasti vaidlevad. Inimesed on Jeesust nähes äärmiselt üllatunud ja jooksevad teda tervitama. „Miks te vaidlete nendega?” pärib ta.

Üks mees astub rahva hulgast esile, põlvitab Jeesuse ette ning selgitab: „Õpetaja, ma tõin su juurde oma poja, kellel on keeletu vaim; ja kus ta iganes tuleb tema kallale, kisub ta teda, ja tema ajab vahtu ja kiristab hambaid ja kuivetub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid ta välja, kuid nad ei suutnud!”

Ilmselt püüavad kirjatundjad seda, et jüngritel ei õnnestu poissi terveks teha, maksimaalselt ära kasutada, ning nad ehk koguni naeruvääristavad nende ponnistusi. Just sel kriitilisel momendil jõuab kohale Jeesus. „Oh sina uskmatu tõug!” lausub ta. „Kui kaua ma pean olema teie juures? Kui kaua ma pean teiega kannatama?”

Paistab, et Jeesus lausub seda kõigile kohalolijaile, kuid kahtlemata on see suunatud eeskätt kirjatundjatele, kes on valmistanud tema jüngritele raskusi. Edasi ütleb Jeesus poisi kohta: „Tooge ta minu juurde!” Aga kui poiss Jeesuse juurde tuleb, paiskab teda enda meelevallas hoidev kuri vaim ta maha ning viib ta ägedatesse krampidesse. Poiss vähkreb maas ja ajab suust vahtu.

„Kui kaua aega see on temal olnud?” küsib Jeesus.

„Lapsest saadik!” vastab isa. „[Deemon] on teda mitu puhku küll tulle, küll vette visanud, et teda hukata.” Seejärel palub isa härdasti: „Kui sa kuidagi võid, siis olgu sul meist hale meel ning aita meid!”

Isa on ehk juba aastaid otsinud abi. Ja nüüd, kus Jeesuse jüngritel asi ebaõnnestus, on ta sügavas meeleheites. Jeesus paneb tähele mehe ahastavat palvet ja sõnab julgustavalt: „Sa ütled: kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub!”

’Ma usun!’ karjatab isa otsemaid, ent anub siis: „Aita mu uskmatust!”

Nähes, et rahvast ikka rohkem nende juurde kokku jookseb, sõitleb Jeesus deemonit: „Sina, keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind: mine temast välja ja ära tule enam tema sisse!” Väljudes paneb kuri vaim poisi jällegi kisendama ning põhjustab talle korduvaid krampe. Seejärel lamab poiss liikumatult maas, nii et enamik inimesi hakkab ütlema: „Ta on surnud!” Kuid Jeesus võtab poisi käest kinni ja see tõuseb püsti.

Kui jüngrid varem kuulutama läkitati, siis nad ajasid kurje vaime välja. Seepärast küsivad nad nüüd, mil nad ühte majja on astunud ja Jeesusega isekeskis on: „Miks meie ei võinud teda välja ajada?”

Osutades, et põhjuseks oli nende usupuudus, vastab Jeesus: „See sugu ei või teisiti välja minna kui vaid palvega!” Ilmselt oli sel juhtumil tegemist eriti vägeva deemoniga, nii et selle väljaajamine nõudis ettevalmistusi. Tarvis läks tugevat usku ning palves Jumala poole pöördumist, et jõudu ja abi saada.

Siis lisab Jeesus: „Tõesti ma ütlen teile, kui teil oleks usk nagu sinepiivake, siis te võiksite öelda sellele mäele: siirdu siit sinna! Ja ta siirduks sinna, ja miski ei oleks teile võimatu.” Kui vägev võib olla usk!

Takistused ja raskused, mis ei lase Jehoova teenimises edasi minna, võivad näida sama ülepääsmatute ja kõrvaldamatutena nagu üks sõnasõnaline hiigelmägi. Kuid Jeesus näitab siin, et kui me kasvatame oma südames usku, kastame seda ja ergutame selle kasvu, saavutab see küpsuse ning teeb meid võimeliseks saama üle taolistest mäesarnastest takistustest ja raskustest. Markuse 9:14—29; Matteuse 17:19, 20; Luuka 9:37—43.

▪ Milline olukord ootab Jeesust ees, kui ta Hermoni mäelt naaseb?

▪ Millist julgustust jagab Jeesus deemoni meelevallas poisi isale?

▪ Miks ei suutnud jüngrid deemonit välja ajada?

▪ Kui vägevaks võib usk Jeesuse sõnul muutuda?