129. peatükk

Jeesuse teised ilmumised

JÜNGRID on ikka veel löödud meeleolus. Nad ei taipa, mida tähendab see, et haud on tühi, ega usu ka seda, mida naised on teatanud. Niisiis, pühapäeval hiljem lahkuvad Kleopas ja üks teine jünger Jeruusalemmast, et minna umbes 11 kilomeetri kaugusel asuvasse Emmausse.

Kui nad teed käies päevasündmusi arutavad, liitub nendega keegi võõras. „Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?” küsib ta.

Jüngrid seisatavad, nägudel kurbus, ja Kleopas vastab: „Sinaks üksi elad kui võõras Jeruusalemmas ega tea, mis neil päevil seal on sündinud?” Võõras küsib: „Mis?”

„See, mis sündis Jeesus Naatsaretlasega,” vastavad nemad. „Meie ülempreestrid ja vanemad on andnud ta surma mõista ja on ta risti [„postile”, UM] löönud. Ent meie lootsime tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab.”

Kleopas ja ta kaaslane seletavad, mida hämmastavat on sel päeval sündinud — nad kõnelevad teatest üleloomuliku nägemuse kohta inglitest ja tühjast hauast —, kuid tunnistavad siis, et nad ei saa üldsegi aru, mida see kõik peaks tähendama. Võõras noomib neid: „Oh te mõistmatud ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Kristus pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?” Seejärel selgitab ta neile pühadest kirjadest lõike, mis käivad Kristuse kohta.

Lõpuks jõuavad nad Emmause lähistele ja võõras teeb, nagu läheks ta edasi. Soovides asjast veelgi rohkem kuulda, käivad jüngrid peale: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab.” Nii jääbki ta õhtusöögile. Kui ta ütleb palve ja murrab leiba ning ulatab selle neile, taipavad nad, et see on tõesti inimkehas materialiseerunud Jeesus. Kuid siis ta kaob.

Nüüd saavad nad aru, kuidas võõras nii palju teada võis! „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?” küsivad nad. Aega viitmata tõusevad nad ja tõttavad tagasi Jeruusalemma, kus nad leiavad apostlid ja nende kaaslased koos olevat. Enne kui Kleopas ja tema kaaslane midagi öelda saavad, jutustavad teised erutatult: „Issand on tõesti üles tõusnud ja Siimonale ilmunud!” Siis jutustavad need kaks, kuidas Jeesus ka neile ilmus. Seega on ta selle päeva jooksul ilmunud neli korda mitmetele oma jüngritest.

Äkitselt ilmub Jeesus viiendat korda. Kuigi uksed on lukus, sest jüngrid kardavad juute, tuleb ta, jääb seisma otse nende keskele ja ütleb: „Rahu olgu teile!” Nad on kohkunud, arvates end vaimu nägevat. Niisiis seletab Jeesus, et ta ei ole kummitus: „Miks te olete nii väga ehmunud? Ja mispärast tõuseb niisuguseid mõtteid teie südamest? Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen! Katsuge mind kätega ja nähke, sest vaimul ei ole liha ega luid, nõnda nagu te näete minul olevat!” Ent nad ei taha seda kuidagi uskuda.

Aitamaks neil aru saada, et ta on tõesti Jeesus, küsib ta: „Kas teil on siin midagi süüa?” Võtnud tüki küpsetatud kala ja söönud seda, lausub ta: „Need on kõned, mis ma teile rääkisin veel teie juures olles [enne oma surma]; sest kõik peab täide minema, mis on kirjutatud minu kohta Moosese käsuõpetuses ja Prohveteis ja Lauludes!”

Jeesus jätkab nende õpetamist, mis tegelikult kujutab endast ühist piibliuurimist: „Nõnda on kirjutatud ja nõnda pidi Kristus kannatama ja surnuist üles tõusma kolmandal päeval, ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andekssaamiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad!”

Mingil põhjusel ei ole Toomast sellel tähtsal pühapäevaõhtusel kokkutulekul. Seepärast jutustavad teised talle järgnevatel päevadel rõõmsalt: „Me nägime Issandat!”

„Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi,” väidab Toomas vastu, „ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu!”

Kaheksa päeva pärast on jüngrid taas toas koos. Seekord on ka Toomas nendega. Ehkki uksed on lukus, seisab Jeesus taas nende keskel ja ütleb: „Rahu olgu teile!” Pöördudes seejärel Tooma poole, kutsub ta: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi, ja siruta oma käsi siia ja pista see minu küljesse, ja ära ole uskmatu, vaid usklik!”

„Minu Issand ja minu Jumal,” hüüatab Toomas.

„Kas sa oled uskunud seepärast, et sa mind oled näinud?” (UT) küsib Jeesus. „Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!” Luuka 24:11, 13—48; Johannese 20:19—29.

▪ Mida üks võõras Emmause teel kahelt jüngrilt küsib?

▪ Mida sellist ütleb võõras, mis paneb jüngrite südamed põlema nende sees?

▪ Kuidas mõistavad jüngrid, kes see võõras on?

▪ Millist erutavat teadet kuulevad Kleopas ja tema kaaslane, kui nad Jeruusalemma tagasi jõuavad?

▪ Kuidas ilmub Jeesus oma jüngritele viiendat korda ja mis sel ajal juhtub?

▪ Mis toimub kaheksa päeva pärast seda, kui Jeesus on viiendat korda ilmunud, ja kuidas Toomaski lõpuks veendub, et Jeesus on elus?