Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kõigepealt Annase, seejärel Kaifase ette

Kõigepealt Annase, seejärel Kaifase ette

119. peatükk

Kõigepealt Annase, seejärel Kaifase ette

JEESUS, kes on tavalise kurjategija kombel kinni seotud, viiakse Annase, mõjuka endise ülempreestri ette. Annas oli ülempreester siis, kui Jeesus 12-aastase poisina templis rabidest õpetajates hämmastust tekitas. Mitu Annase poega on hiljem teeninud ülempreestrina, ja parajasti on selles ametis tema väimees Kaifas.

Jeesus viiakse kõige esmalt Annase kotta ehk sellepärast, et see ülempreester on olnud pikka aega silmapaistev tegelane juudi usuelus. See vahepeatus Annase juures annab ülempreester Kaifasele aega kutsuda kokku süneedrium, 71-liikmeline juudi kõrgem kohus, aga ka võimaluse koguda kokku valetunnistajaid.

Ülempreester Annas küsitleb nüüd Jeesust tema jüngrite ja õpetuse kohta. Ent seepeale kostab Jeesus: „Mina olen avalikult rääkinud maailmale; mina olen alati õpetanud koguduse- ja pühakojas, kuhu kõik juudid kokku tulevad, ja salaja ma ei ole midagi rääkinud. Miks sa minult küsid? Küsi nendelt, kes on kuulnud, mida ma neile olen rääkinud. Vaata, need teavad, mis ma olen rääkinud!”

Seepeale lööb üks Jeesuse kõrval seisvatest sulastest teda näkku ning ütleb: „Kas sa nõnda vastad ülempreestrile?”

„Kui ma olen rääkinud pahasti,” kostab Jeesus, „siis tõesta, et see on paha; aga kui ma olen hästi rääkinud, miks sa mind siis lööd?” Pärast seda vahejuhtumit saadab Annas kinniseotud Jeesuse Kaifase juurde.

Selleks ajaks hakkavad kogunema kõik ülempreestrid ja vanemad ja kirjatundjad, jah, kogu süneedrium. Koosolekupaigaks on neil ilmselt Kaifase koda. Sellise kohtuprotsessi korraldamine paasaööl on ilmselgelt vastuolus juudi seadusega. Ent see ei takista usujuhtidel oma õelaid kavatsusi täide viimast.

Juba nädalaid varem, kui Jeesus äratas üles Laatsaruse, olid süneedriumi liikmed isekeskis otsustanud, et ta peab surema. Ja alles kaks päeva tagasi, kolmapäeval, olid mõjuvõimsad usumehed pidanud üheskoos nõu võtta Jeesus kavala salasepitsuse vahendusel kinni ning seejärel tappa. Kujutle vaid, ta oli tegelikult juba enne kohtupidamist surma mõistetud!

Nüüd üritatakse leida tunnistajaid, kes annaksid valetunnistusi, et saaks algatada süüasja Jeesuse vastu. Kuid ei suudeta leida tunnistajaid, kelle tunnistused ühtiksid. Viimaks siiski astub ette kaks, kes ütlevad: „Me oleme kuulnud teda ütlevat: mina kisun selle kätega tehtud templi maha ja ehitan kolme päevaga teise, mis ei ole kätega tehtud!”

„Eks sa kosta midagi selle vastu, mida need tunnistavad sinu kohta?” küsib Kaifas. Kuid Jeesus vaikib. Süneedriumi häbiks ei suuda need tunnistajad ka seda valesüüdistust ühte sobitada. Niisiis proovib ülempreester teistsugust taktikat.

Kaifas teab, kuivõrd tundlikult reageerivad juudid sellele, kui keegi väidab end olevat Jumala Poja. Kahel varasemal korral olid nad rutakalt tembeldanud Jeesuse jumalapilkajaks, kes on surma väärt, kuna nad arvasid ekslikult, et ta väidab end olevat Jumalaga võrdse. Sellepärast küsib Kaifas riukalikult: „Ma vannutan sind elava Jumala juures, et sa meile ütled, kas sina oled Kristus, Jumala Poeg?”

Hoolimata sellest, mida juudid ka ei mõtleks, on Jeesus tõepoolest Jumala Poeg. Kui ta aga vaikiks, võidakse seda tõlgendada kui selle eitamist, et tema on Kristus. Niisiis vastab Jeesus julgelt: „Mina olen see, ja te peate nägema Inimese Poja istuvat Jumala väe paremal poolel ja tulevat taeva pilvedega.”

Selle peale käristab Kaifas rõhutatud dramaatilisusega oma riided lõhki ja hüüatab: „Tema on Jumalat pilganud! Milleks meile veel on tunnistajaid vaja? Vaata, nüüd te olete tema jumalapilget kuulnud! Mis te arvate?”

„Tema on surma väärt!” kuulutab süneedrium välja otsuse. Seejärel hakkavad nad teda mõnitama ja ütlevad tema kohta palju pilkesõnu. Nad löövad teda näkku ja sülitavad tema peale. Teised katavad ta näo, peksavad teda rusikatega ning sõnavad pilkavalt: „Ütle, Kristus, meile kui prohvet, kes see on, kes sind lõi!” Nõnda siis jõutakse selle öise kohtuprotsessi ajal teotava, seadusvastase käitumiseni. Matteuse 26:57—68; 26:3, 4; Markuse 14:53—65; Luuka 22:54, 63—65; Johannese 18:13—24; 11:45—53; 10:31—39; 5:16—18.

▪ Kuhu Jeesus kõige esmalt viiakse ja mis temaga seal juhtub?

▪ Kuhu Jeesus seejärel viiakse ja mis eesmärgil?

▪ Kuidas õnnestub Kaifasel mõjutada süneedriumi kuulutama välja otsust, et Jeesus on surma väärt?

▪ Millise teotava, seadusvastase käitumisega on tegemist kohtuprotsessi ajal?