57. peatükk

Kaastunne hädaliste vastu

MÕISTNUD hukka variseride omaenda huve kaitsvad pärimused, lahkub Jeesus koos oma jüngritega. Sa ehk mäletad, et kui rahvahulgad nad mõni aeg tagasi üles leidsid, nurjusid ta püüded minna koos oma jüngritega kõrvalisse paika veidikeseks puhkama. Nüüd suundub ta koos oma jüngritega Tüürose ja Siidoni aladele, mis asuvad paljude kilomeetrite kaugusel põhjas. Ilmselt on see ainuke reis väljapoole Iisraeli piire, mille Jeesus koos oma jüngritega teeb.

Leidnud maja, kus peatuda, teeb Jeesus teatavaks oma soovi, et mitte keegi nende asupaigast teada ei saaks. Kuid isegi siin, väljaspool Iisraeli, ei õnnestu tal tähelepanematuks jääda. Keegi siin Süüria Foiniikias sündinud kreeklanna leiab ta üles ja hakkab härdasti paluma: „Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale! Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti.” Aga Jeesus ei vasta sõnagi.

Lõpuks ütlevad jüngrid Jeesusele: „Saada ta ära, sest ta kisendab meie taga!” Jeesus selgitab, miks ta naisele tähelepanu ei pööra: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!”

Kuid naine ei jäta järele. Ta tuleb Jeesuse juurde ning viskub ta ette maha. Naine anub: „Issand, aita mind!”

Kuidas küll naise harras palve Jeesuse südant liigutab! Ent taas viitab ta oma esmasele kohustusele teenida Jumala rahvast Iisraeli. Ilmselt selleks, et samas ka naise usk läbi katsuda, toob Jeesus esile juutide eelarvamusliku suhtumise teistest rahvustest inimestesse väitega: „Ei ole ilus võtta laste leib ja heita koerakeste ette!”

Jeesuse kaastunnet väljendav hääletoon ja näoilme paljastab kindlasti tema hellad tunded mittejuutide vastu. Ta koguni pehmendab paganate võrdlemist koertega, kutsudes neid „koerakesteks” ehk kutsikateks. Naine ei solvu, vaid võtab jutuks Jeesuse viite juutide eelarvamustele ning teeb alandlikult järgmise tähelepaneku: „Jah, Issand, ometigi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt langevad!”

„Oh naine, su usk on suur!” kostab Jeesus. „Sulle sündigu nõnda, kuidas sa tahad!” Ja nii sünnibki! Koju naastes leiab naine, et tema tütar on täiesti terveks saanud ja lamab voodis.

Siidoni rannikualalt suundub Jeesus oma jüngritega läbi maa Jordani jõe lätetele. Ilmselt lähevad nad Jordani jõest läbi kuskil ülalpool Galilea järve ning jõuavad Dekapolise aladele ida pool järve. Seal lähevad nad üles mäele, kuid rahvahulgad leiavad nad üles ning toovad Jeesuse juurde oma jalutud, lombakad, pimedad ja keeletud ning palju teisi põdejaid ja vigaseid. Nad heidavad need otse Jeesuse jalge ette ning ta teeb nad terveks. Inimesed imestavad, nähes keeletuid rääkivat, jalutuid käivat ja pimedaid nägevat, ning nad ülistavad Iisraeli Jumalat.

Erilist tähelepanu pöörab Jeesus mehele, kes on kurt ja suudab vaid vaevaliselt rääkida. Tihtilugu tunnevad kurdid eriti just rahvahulga keskel suurt piinlikkust. Jeesus ehk märkab, et mees on eriliselt kartlik. Niisiis osutab Jeesus kaastunnet ja viib ta rahva seast kõrvale. Kui nad on kahekesi, näitab Jeesus, mida ta talle kavatseb teha. Ta pistab sõrmed mehe kõrvu, sülitab ning puudutab ta keelt. Vaadates seejärel üles taevasse, ohkab Jeesus sügavalt ja ütleb: „Mine lahti!” Seepeale taastub mehe kuulmisvõime ning ta on võimeline selgesti rääkima.

Pärast neid Jeesuse arvukaid tervendamisi väljendavad rahvahulgad oma lugupidamist. Nad ütlevad: „Kõik on ta hästi teinud; kurdid teeb ta kuulma ja keeletud rääkima!” Matteuse 15:21—31; Markuse 7:24—37.

▪ Miks ei tee Jeesus kreeklanna last kohe terveks?

▪ Kuhu viib Jeesus hiljem oma jüngrid?

▪ Kuidas osutab Jeesus kaastunnet kurdi mehe vastu, kes saab vaid vaevaliselt rääkida?