35. peatükk

Kuulsaim jutlus, mis eales on peetud

SEE ajalooline pilt on üks meeldejäävamaid kogu Piiblis: Jeesus on mäeveerul istet võtnud, et pidada oma kuulus mäejutlus. Koht asub Galilea järve lähistel, arvatavasti mitte kaugel Kapernaumast. Veetnud kogu öö palvetades, on Jeesus just äsja oma jüngritest 12 apostleiks valinud. Seejärel tuleb ta koos kõigi nendega alla siia tasasele platsile mäeveerul.

Võid ehk arvata, et nüüd on Jeesus üsnagi väsinud ja soovib pisut magada. Kuid kohale on jõudnud suured rahvahulgad; inimesi on tulnud koguni Juudamaalt ja Jeruusalemmast, 100—110 kilomeetri kauguselt. Teised on saabunud rannikult, põhjas asuvatest Tüürosest ja Siidonist. Nad on tulnud Jeesust kuulama ning oma tõbedest terveks saama. Kohal on isegi inimesi, kes on vaevatud deemonitest, Saatana kurjadest inglitest.

Kui Jeesus alla tuleb, lähenevad talle haiged, et teda puudutada, ning ta teeb kõik nad terveks. Hiljem ronib Jeesus ilmselt üles mäele kõrgemasse kohta. Seal võtab ta istet ning hakkab õpetama rahvahulki, kes on leidnud endile kohad tema ees laiuval tasasel platsil. Ning mõelda vaid! Nüüd ei leidu kuulajaskonna hulgas mitte ainsatki inimest, kes kannataks mõne tõsise haiguse käes!

Inimesed on innukad kuulama õpetajat, kes suudab sooritada selliseid hämmastavaid imetegusid. Jeesus aga peab jutlust eeskätt oma jüngrite heaks, kes on oletatavasti kogunenud talle kõige lähemale. Kuid et meiegi jutlusest kasu võiksime saada, on nii Matteus kui ka Luukas selle kirja pannud.

Matteuse jutustus jutlusest on ligikaudu neli korda pikem kui Luukal. Mõned osad, mis Matteusel on kirjas, toob Luukas ära Jeesuse ütlustena mõnel muul ajal tema teenistustöö jooksul, nagu seda võib tähele panna, kui võrrelda tekste Matteuse 6:9—13 ja Luuka 11:1—4 ning Matteuse 6:25—34 ja Luuka 12:22—31. Kuid selles ei peaks olema midagi üllatavat. Ilmselt õpetas Jeesus neidsamu asju rohkem kui kord ning Luukas eelistas mõned neist õpetustest panna kirja teistes seostes.

Jeesuse jutlust ei muuda sedavõrd väärtuslikuks mitte ainult selle vaimse sisu sügavus, vaid ka see lihtsus ja selgus, millega ta neid tõdesid esitab. Jeesus kasutab igapäevaseid kogemusi ja inimestele tuttavaid asju, nõnda et tema mõtetest võivad kergesti aru saada kõik, kes soovivad elada paremat, Jumala tahte kohast elu.

Kes on tõeliselt õnnelikud?

Igaüks soovib olla õnnelik. Seda mõistes alustab Jeesus oma mäejutlust nende kirjeldamisega, kes on tõeliselt õnnelikud. Nagu me võime arvata, köidab see kohe tema tohutu kuulajaskonna tähelepanu. Ometi tunduvad tema avasõnad paljudele vastuolulistena.

Jeesus alustab mõtetega, mis on suunatud tema jüngritele: „Õndsad olete, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik. Õndsad teie, kellel nüüd on nälg, sest teid peab toidetama. Õndsad teie, kes nüüd nutate, sest siis te naerate. Õndsad olete, kui inimesed teid vihkavad .. Rõõmutsege sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas!”

Nõnda on Luukas pannud kirja Jeesuse mäejutluse sissejuhatuse. Kuid Matteuse ülestähenduse järgi ütleb Jeesus ka seda, et tasased, armulised, puhtad südamelt ja rahunõudjad on õnnelikud. Jeesus mainib, et nad on õnnelikud sel põhjusel, et nad pärivad maa, et nad saavad armu, et nad näevad Jumalat ja et neid hüütakse Jumala lasteks.

Ent Jeesus ei mõtle õnnelikkuse all lihtsalt seda, et ollakse heatujuline või lõbus nagu siis, kui tuntakse end mõnusalt. Tõeline õnn on sügavam, see hõlmab mõtet rahulolust, tunnet, et elu pakub rahuldust ja kordaminekuid.

Niisiis näitab Jeesus, et tõeliselt õnnelikud on inimesed, kes tunnevad, et vaimselt on nad vaesed, kes on oma patuse seisundi pärast kurvad ning õpivad tundma ja teenima Jumalat. Kui neid siis Jumala tahte täitmise pärast ka vihatakse või taga kiusatakse, on nad ikkagi õnnelikud, sest nad teavad, et Jumalal on neist hea meel ning nad saavad temalt tasuks igavese elu.

Ent paljud Jeesuse kuulajad, nagu ka mõningad nüüdisaja inimesed, arvavad, et inimest teevad õnnelikuks jõukus ja naudingud. Jeesus on teistsugusel arvamusel. Ta toob välja kontrasti, mis küll paljudes tema kuulajates imestust tekitab:

„Häda teile rikastele! Sest teil on troost käes. Häda teile, kes nüüd olete täidetud, sest teile tuleb nälg! Häda teile, kes nüüd naerate, sest te saate veel leinata ja nutta! Häda teile, kui kõik inimesed teist räägivad head, sest nõndasamuti tegid nende isad valeprohvetitele!”

Mida Jeesus sellega mõtleb? Miks see, et ollakse rikas, andutakse rõõmuga naudingutele ning tuntakse heameelt inimeste kiiduavaldustest, toob häda? Põhjuseks on see, et kui inimesel kõike seda on ning kui see on talle kallis, ei ole tema elus kohta Jumala teenimisel, mis ainsana toob tõelise õnne. Samal ajal ei mõelnud Jeesus seda, et inimese teeb õnnelikuks ainuüksi see, et ta on vaene, näljas ja kurb. Ometi võib tihti juhtuda, et inimesed, kes on sellises ebasoodsas olukorras, võtavad Jeesuse õpetused vastu, misläbi neid õnnistatakse tõelise õnnega.

Oma jüngrite poole pöördudes ütleb Jeesus veel: „Teie olete maa sool.” Muidugi ei mõtle ta, et nad on sõnasõnalises mõttes sool. Kuid sool on säilitusaine. Jehoova templis oli altari kõrval suur hunnik soola, mida teenistuskohustusi täitvad preestrid kasutasid ohvriandide soolamiseks.

Jeesuse jüngrid on „maa sool” selles mõttes, et neil on inimestele säilitav mõju. Tõepoolest, nende poolt edasikantav sõnum hoiab alal kõigi nende elu, kes selle vastu võtavad! See toob selliste inimeste ellu taolised omadused nagu vastupidavus, lojaalsus ja ustavus ning hoiab ära nende mistahes vaimse ja moraalse allakäigu.

„Teie olete maailma valgus,” ütleb Jeesus oma jüngritele. Kuna lampi ei panda vaka alla, vaid lambijalale, ütleb Jeesus: „Nõnda paistku teie valgus inimeste ees.” Jeesuse jüngrid teevad seda oma avaliku tunnistustööga, aga ka andes säravat eeskuju oma käitumisega, mis vastab Piibli põhimõtetele.

Kõrge norm tema järelkäijatele

Usujuhid peavad Jeesust Jumala Seadusest üleastujaks ning on alles äsja pidanud koguni vandenõu tema tapmiseks. Niisiis selgitab Jeesus oma mäejutluses edasi: „Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.”

Jeesus peab Jumala Seadusest ülimalt lugu ning õhutab ka teisi sellesse nõndasamuti suhtuma. Ta ütlebki nii: „Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab inimesi, teda hüütakse vähimaks taevariigis”, mõeldes sellega, et taoline inimene ei saa üleüldse Kuningriiki.

Jeesus on kaugel sellest, et ta Jumala Seaduse vastu lugupidamatu oleks; ta mõistab hukka isegi hoiakud, mis tõukaksid inimest seda rikkuma. Juhtinud tähelepanu sellele, et Seadus ütleb: „Sa ei tohi tappa!”, lisab Jeesus: „Kuid mina ütlen teile, et igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla.”

Kuna kaaslase peale viha kandmine on nii tõsine asi ja võib viia koguni tapmiseni, näitab Jeesus kujukalt, kui palju peaks nägema vaeva rahu saavutamise nimel. Ta õpetab: „Sellepärast kui sa oma [ohvri]andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga ja siis tule ja too oma and.”

Pöörates tähelepanu kümnest käsust seitsmendale, jätkab Jeesus: „Te olete kuulnud, et on öeldud: sa ei tohi abielu rikkuda!” Kuid Jeesus mõistab hukka isegi valmisoleku abielurikkumiseks. „Mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale [„kestvalt”, UM] vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames.”

Jeesus ei kõnele siin pelgalt ebamoraalsest mõttevälgatusest, vaid ’kestvalt vaatamisest’. Taoline ainiti vaatamine õhutab kirge, mis võib võimaluse avanedes lõppeda abielurikkumisega. Mida võib inimene teha, et nõnda ei juhtuks? Jeesus kirjeldab kujukalt, milliseid äärmuslikke abinõusid võib ehk vaja minna: „Kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja ja heida enesest ära .. Ja kui sinu parem käsi sind pahandab, siis raiu ta maha ja heida enesest ära.”

Tihti on inimesed valmis ohverdama oma sõnasõnalise haige jäseme, et päästa enda elu. Kuid Jeesuse sõnul on veelgi olulisem ’heita ära’ mis iganes, koguni midagi nii kallihinnalist nagu silm või käsi, et hoiduda ebamoraalsetest mõtetest ja tegudest. Jeesus selgitab, et muidu visatakse säärased inimesed Gehennasse (UM; prügi põletuspaik Jeruusalemma lähistel), mis sümboliseerib igavest hävingut.

Jeesus käsitleb ka seda, kuidas käituda inimestega, kes teisi haavavad ja solvavad. „Ärge pange vastu kurjale,” annab ta nõu. „Vaid kui keegi sind lööb vastu su paremat kõrva, siis kääna temale ka teine.” Jeesus ei pea silmas seda, et inimene ei peaks rünnaku korral ennast või oma peret kaitsma. Kõrvakiilu ei anta mitte füüsilise kahju tekitamiseks, vaid hoopis solvamiseks. Niisiis ütleb Jeesus seda, et kui keegi püüab provotseerida kaklust või vaidlust, kas siis sõnasõnaliselt peoga lüües või solvavate sõnadega haavates, oleks väär samaga tagasi maksta.

Pööranud tähelepanu Jumala seadusele armastada ligimest, teatab Jeesus: „Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.” Toonud ära jõulise põhjuse, miks seda teha, lisab ta: „Et te [nõnda] saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas, sest tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale.”

Jutluse selle osa lõpetab Jeesus manitsusega: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.” Jeesus ei arva, et inimesed saavad olla absoluutses mõttes täiuslikud. Ent Jumalat jäljendades saavad nad laiendada armastust isegi oma vaenlastele. Paralleelne Luuka ülestähendus annab Jeesuse sõnad edasi nõnda: „Olge armulised, nõnda nagu teie Isa on armuline.”

Palve ja lootus Jumalale

Edasi mõistab Jeesus oma jutluses hukka nende inimeste silmakirjalikkuse, kes oma oletatavat jumalakartust silmatorkavalt demonstreerivad. „Kui sa armastuseande annad,” ütleb ta, „siis ära lase enese ees sarve puhuda, nagu silmakirjatsejad teevad.”

Jeesus jätkab: „Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad; sest need armastavad palvetada kogudusekodades ja tänavate nurkadel, et nad paistaksid inimestele silma.” Selle asemel õpetab ta: „Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja sule uks, ja palu oma Isa, kes on salajas.” Ka Jeesus ise on avalikkuse ees palveid esitanud, niisiis ei mõista ta selliseid palveid hukka. Hukka mõistab ta palved, mida esitatakse kuulajatele mõju avaldamiseks ning neilt imetlevate komplimentide väljameelitamiseks.

Edasi annab Jeesus nõu: „Kui te palvetate, siis ärge palju lobisege, nõnda nagu paganad.” Jeesus ei mõtle siin, et kordamine iseenesest oleks väär. Ühel juhtumil kasutas ta ka ise palvetades korduvalt „neidsamu sõnu”. Ent ta taunib päheõpitud fraasidega ’lobisemist’, nagu seda teevad palvehelmeste sõrmitsejad, kui nad oma palveid mehaaniliselt kordavad.

Aitamaks oma kuulajatel palvetada, esitab Jeesus eeskujupalve, mis sisaldab seitset palvet. Esimeses kolmes avaldatakse kohast tunnustust Jumala suveräänsusele ning tema eesmärkidele. Need on palved, et Jumala nimi saaks pühitsetud, et tema Kuningriik tuleks ja et tema tahtmine sünniks. Ülejäänud neli on isiklikud palved, nimelt puudutavad need igapäevast toitu, pattude andeksandmist, seda, et kiusatused ei ületaks vastupidamisvõimet ning et võiks pääseda ära kurjast.

Edasi räägib Jeesus sellest, et kohatu rõhuasetus materiaalsele varale kujuneb püüniseks. Ta kutsub üles: „Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad.” Lisaks sellele, et taolised varandused on kerged kaduma, ei ole neil Jumala silmis mingit väärtust.

Seetõttu ütleb Jeesus: „Koguge endile varandusi taevasse.” Seda tehakse, kui seatakse Jumala teenimine esikohale elus. Sel teel Jumala juurde kogunenud väärtusi ja ka tema suurepärast tasu ei saa mitte keegi ära võtta. Seejärel lisab Jeesus: „Kus su varandus on, seal on ka su süda!”

Kõneldes veel materialismi püünisest, toob Jeesus kujuka näite: „Ihu küünal [„lamp”, UT] on silm; kui su silm on terve, siis on kõik su ihu valguses. Aga kui su silm on rikkis, siis on kogu su ihu pimeduses.” Korralikult funktsioneeriv silm on ihule otsekui pimeduses särav lamp. Aga et korralikult näha, peab silm olema selge, see tähendab, fookusesse peab olema võetud üks asi. Fookusest väljas silm ei anna asjadele õigeid väärtushinnanguid ja seab materiaalsed püüdlused Jumala teenimisest ettepoole, mille tagajärjeks on see, et ’kogu ihu’ satub pimedusse.

Kõige selle krooniks toob Jeesus jõulise pildi: „Ükski ei või teenida kaht isandat, sest tema kas vihkab üht ja armastab teist või hoiab ühe poole ega hooli teisest. Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!”

Andnud selle nõuande, kinnitab Jeesus oma kuulajatele, et neil ei tarvitse olla mures oma materiaalsete vajaduste rahuldamise pärast, kui nad seavad Jumala teenimise esikohale. „Pange tähele taeva linde,” lausub ta, „nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid.” Seejärel ta küsib: „Eks teie ole palju enam kui nemad?”

Edasi osutab Jeesus lilledele väljal ning märgib, et „Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest!” Ta jätkab: „Kui nüüd Jumal rohtu väljal .. nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised?” Seepärast sõnab Jeesus lõpuks: „Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? [—] Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!”

Tee, mis viib ellu

Teel, mis viib ellu, tuleb järgida Jeesuse õpetusi. Kuid seda pole kerge teha. Näiteks kalduvad variserid teiste üle karmilt kohut mõistma ning tõenäoliselt jäljendavad neid paljud. Niisiis annab Jeesus oma mäejutlust jätkates järgmise manitsuse: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut.”

On ohtlik järgneda ülemäära kriitiliste variseride juhtimisele. Luuka jutustuse järgi kirjeldab Jeesus kujukalt seda ohtu: „Egas pime või pimedat talutada? Eks nad mõlemad kuku auku?”

Liialdatud kriitilisus teiste vastu ning nende vigade suurendamine ja nende kallal norimine on tõsine üleastumine. Niisiis küsib Jeesus: „Kuidas sa ütled oma vennale: lase ma tõmban pinnu sinu silmast!? Ja vaata, palk on su omas silmas! Sa silmakirjatseja! Tõmba esiti palk omast silmast ja siis sa seletad tõmmata pindu oma venna silmast.”

See ei tähenda, et Jeesuse jüngrid ei peaks teiste inimeste puhul üldsegi eristusvõimet kasutama, sest ta ütleb: „Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette.” Jumala Sõna tõed on pühad. Piltlikult on need otsekui pärlid. Aga kui mõned inimesed ei ilmuta justkui koerad või sead mingit lugupidamist nende kallihinnaliste tõdede vastu, peaksid Jeesuse jüngrid niisugused inimesed jätma ning otsima neid, kes on vastuvõtlikumad.

Kuigi Jeesus on oma mäejutluses palvet juba varem käsitlenud, rõhutab ta nüüd järjekindluse tarvidust. „Paluge [„pidevalt”, UM],” kutsub ta üles, „siis antakse teile.” Selgitamaks Jumala valmisolekut palvetele vastata, küsib Jeesus: „Missugune inimene on teie seast, kellelt tema poeg palub leiba ja ta annaks temale kivi? [—] Kui nüüd teie, kes olete kurjad, mõistate anda häid ande oma lastele, eks palju enam teie Isa taevas anna häid ande neile, kes teda paluvad.”

Järgmisena toob Jeesus ära kuulsaks saanud käitumisreegli, mida üldiselt kutsutakse kuldseks reegliks. Ta ütleb: „Sellepärast kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile.” Elamine selle reegli järgi tähendab ka kohast tegutsemist: tuleb teha teistele head ja kohelda neid nii, nagu soovitakse end koheldavat.

Et tee, mis viib ellu, pole kerge, ilmneb Jeesuse juhendist: „Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.”

Kuna oht eksiteele sattuda on suur, hoiatab Jeesus: „Hoiduge valeprohveteist, kes tulevad teie juurde lammaste riideis, aga seestpidi on nad kiskjad hundid.” Jeesus märgib, et nõnda nagu häid ja halbu puid võib tunda nende viljast, võib valeprohveteid tunda nende käitumisest ja õpetustest.

Edasi selgitab Jeesus, et inimest ei tee Tema jüngriks mitte lihtsalt see, mida ta ütleb, vaid see, mida ta teeb. On inimesi, kes küll väidavad, et Jeesus on nende Issand, aga kui nad ei tee tema Isa tahtmist, siis ütleb ta: „Ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!”

Jeesuse jutlusel on meeldejäävad lõpusõnad. Ta lausub: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja teeb nende järgi, on võrreldav mõistliku mehega, kes ehitas oma koja kaljule. Ja ränk sadu tuli ja tulid vetevoolud ja tuuled puhusid ja sööstsid vastu seda koda; aga ta ei langenud, sest tema alus oli rajatud kaljule.”

Kuid teisest küljest kuulutab Jeesus: „Igaüks, kes neid minu sõnu kuuleb, aga ei tee nende järgi, on võrreldav jõleda [„rumala”, UT] mehega, kes oma koja ehitas liivale. Ja ränk sadu tuli ja tulid vetevoolud ja tuuled puhusid ja sööstsid vastu seda koda, ja ta langes ja tema langemine oli suur.”

Kui Jeesus oma jutluse lõpetab, on rahvahulgad tema õpetusviisist hämmastunud, sest ta ei õpeta neid nõnda nagu nende usujuhid, vaid nagu see, kellel on meelevald. Luuka 6:12—23; Matteuse 5:1—12; Luuka 6:24—26; Matteuse 5:13—48; 6:1—34; 26:36—45; 7:1—29; Luuka 6:27—49.

▪ Kus on Jeesus oma meeldejäävaimat jutlust pidades ning kes on kohal ja mis on just äsja enne jutluse pidamist toimunud?

▪ Miks ei ole selles midagi üllatavat, et Luukas paneb jutluse mõned õpetused kirja teistes seostes?

▪ Mis muudab Jeesuse jutluse sedavõrd väärtuslikuks?

▪ Kes on tõeliselt õnnelikud ja miks?

▪ Kellele saab osaks häda ja miks?

▪ Kuidas on Jeesuse jüngrid „maa sool” ja „maailma valgus”?

▪ Kuidas näitab Jeesus, et ta peab Jumala Seadusest väga lugu?

▪ Millist nõu annab Jeesus tapmise ja abielurikkumise algpõhjuste väljajuurimiseks?

▪ Mida Jeesus sellega mõtleb, kui ta kõneleb teise kõrva käänamisest?

▪ Kuidas me saame olla täiuslikud, nõnda nagu Jumal on täiuslik?

▪ Milliseid õpetusi jagab Jeesus palve kohta?

▪ Miks on taevastel varandustel kõige suurem väärtus ja kuidas neid kogutakse?

▪ Milliseid kujukaid näiteid on toodud, et aidata inimesel hoiduda materialismist?

▪ Miks ütleb Jeesus, et pole mingit tarvidust olla mures?

▪ Mida ütleb Jeesus teiste üle kohtumõistmise kohta, ent kuidas ta näitab, et tema jüngritel on tarvis kasutada inimeste puhul eristusvõimet?

▪ Mida ütleb Jeesus veel palve kohta ja millise käitumisreegli ta ära toob?

▪ Kuidas näitab Jeesus, et tee, mis viib ellu, ei ole kerge, ning et valitseb oht sattuda eksiteele?

▪ Kuidas Jeesus oma jutluse lõpetab ja millist mõju jutlus avaldab?