86. peatükk

Lugu kadunud pojast

JUTUSTANUD just äsja variseridele tähendamissõnad kadunud lamba ja kadunud drahmiraha ülesleidmisest, räägib Jeesus nüüd veel ühe tähendamissõna. See jutustab armastavast isast ja sellest, kuidas ta kohtleb oma kahte poega, kes mõlemad teevad tõsiseid vigu.

Kõigepealt räägitakse nooremast pojast, tähendamissõna peategelasest. Ta kogub kokku oma pärandi, mille isa on talle kõhklemata andnud. Seejärel lahkub ta kodunt ning hakkab elama väga ebamoraalset elu. Kuid kuula, kuidas Jeesus seda lugu jutustab, ning proovi, kas suudad mõista, keda need tegelased peaksid kujutama.

Jeesus alustab: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel.” Mida see noorem poeg teeb sellega, mille ta kätte saab?

Jeesus selgitab: „Ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu.” Tegelikult raiskab ta oma raha kooselule prostituutidega. Hiljem on käes rasked ajad, nagu Jeesus edasi jutustab:

„Kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale.”

Kui alandav on olla sunnitud sigu karjatama, on ju need loomad Seaduse järgi roojased! Kuid kõige enam vaevas poega näriv nälg, mistõttu ta hakkas himustama koguni toitu, mida söödeti sigadele. Oma kohutava viletsuse tõttu „tuli ta mõistusele” (UM), nagu Jeesus ütles.

Jeesus seletab oma lugu edasi: „Ta [ütles endamisi]: Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist! Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde.”

Siin on, millele mõelda. Kui isa oleks poja kodunt lahkudes tema vastu pöördunud ja tema peale raevukalt karjunud, poleks poeg ilmselt sugugi olnud nii kindel selles, mida ta peaks tegema. Ta oleks ehk otsustanud kodumaale tagasi pöörduda, et siis püüda leida kusagilt mujalt tööd, nii et tal poleks tarvis oma isa kohata. Kuid midagi sellist ei tulnud tal mõttessegi. Ta tahtis just nimelt kodus olla!

On selge, et Jeesuse tähendamissõnas kujutab isa meie armastavat ja halastavat taevast Isa Jehoova Jumalat. Ja ehk mõistad sa ka, et kadunud poeg kujutab üldteada patustajaid. Variserid, kellele Jeesus seda parajasti kõneleb, on teda just sellistega koos söömise pärast varem arvustanud. Ent keda kujutab vanem poeg?

Kui kadunud poeg on leitud

Milline vastuvõtt saab Jeesuse tähendamissõna kadunud pojale osaks, kui ta oma isakoju naaseb? Kuulakem, kuidas Jeesus seda kirjeldab:

„Kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.” Milline halastav, sooja südamega isa, kes nii tabavalt kujutab meie taevast Isa Jehoovat!

Tõenäoliselt on isa saanud kuulda oma poja kõlvatust elust. Ent ta tervitab teda kojusaabumise puhul soojalt, ootamata üksikasjalikku selgitust. Ka Jeesus ilmutab sellist südamlikku vaimu ning pöördub omal algatusel patuste ja tölnerite poole, keda selles tähendamissõnas kujutab kadunud poeg.

On tõsi, et taiplik isa Jeesuse tähendamissõnas saab koju tagasi tulnud poja meeleparandusest kahtlemata aru, kui ta näeb tema kurba ja rõhutud näoilmet. Aga tänu isa armastavale algatusele on pojal kergem oma patte üles tunnistada, nagu Jeesus räägib: „Poeg ütles talle: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!”

Ent vaevalt on need sõnad üle poja huulte pääsenud, kui ta isa hakkab tegutsema ning annab oma sulastele käsu: „Tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud!” Siis nemad hakkavad „rõõmutsema”.

Isa „vanem poeg oli väljal”, kui see kõik toimus. Kui kuulad loo lõpuni, siis ehk suudad mõista, keda tema kujutab. Jeesus ütleb vanema poja kohta: „Kui ta .. tulles jõudis maja ligi, kuulis ta pilli ja ringmängu. Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juurde ja kuulas, mis see peaks olema. See ütles temale: su vend on tulnud ja su isa on veristanud nuumvasika, et ta on saanud tema tervisega tagasi! Aga ta vihastus ega tahtnud sisse minna. Siis tuli ta isa välja ja palus teda. Kuid tema vastas ning ütles isale: vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega. Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika!”

Kes on vanema poja kombel arvustanud patustele osutatud halastust ja tähelepanu? Kas pole need mitte kirjatundjad ja variserid? Kuna see tähendamissõna esitatakse just sellepärast, et nad arvustavad Jeesust, kui ta võtab patuseid soojalt vastu, siis on selge, et vanema pojaga kujutatakse just neid.

Jeesus lõpetab oma loo isa pöördumisega vanema poja poole: „Laps, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu! Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!”

Niisiis ei räägi Jeesus, mida vanem poeg lõpuks teeb. On tõsi, et hiljem, pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist, ’sai suur hulk preestreid sõnakuulelikuks usule’, ning võimalik, et nende hulka kuulus ka mõningaid „vanema poja”-klassist, kellele Jeesus siin kõneleb.

Aga keda need kaks poega nüüdisajal kujutavad? Kindlasti neid, kes on õppinud Jehoova eesmärke piisavalt hästi tundma, et selle alusel luua temaga suhted. Vanem poeg kujutab mõningaid „pisukese karjukese” ehk ’esmasündinute koguduse, kes on kirja pandud taevasse,’ liikmeid. Nad võtsid omaks samasuguse hoiaku nagu vanem poeg. Nad ei soovinud võtta südamlikult vastu maist klassi, „teisi lambaid”, kes nende arvates nad varju jätsid.

Kadunud poeg kujutab seevastu neid Jumala rahva hulka kuulujaid, kes lahkuvad, et nautida lõbusid, mida maailm pakub. Ent aja möödudes nad parandavad meelt ning tulevad tagasi ja neist saavad jälle aktiivsed Jumala sulased. Kuidas küll Isa armastab neid ja halastab neile, kes tunnistavad, et nad vajavad andeksandi, ning pöörduvad tema juurde tagasi! Luuka 15:11—32; 3. Moosese 11:7, 8; Apostlite teod 6:7; Luuka 12:32; Heebrealastele 12:23; Johannese 10:16.

▪ Kellele Jeesus selle tähendamissõna ehk loo räägib ja miks?

▪ Kes on loo peategelane ja mis temaga juhtub?

▪ Keda kujutavad isa ja noorem poeg Jeesuse päevil?

▪ Kuidas jäljendab Jeesus oma tähendamissõnas toodud kaastundliku isa toimimisviisi?

▪ Kuidas suhtub vanem poeg oma vennale osaks saanud südamlikku vastuvõttu ja kuidas käituvad variserid vanema poja kombel?

▪ Kuidas saab Jeesuse tähendamissõna meie päevade kohta rakendada?