77. peatükk

Pärandiküsimus

RAHVAS ilmselt teab, et Jeesus on variseri majas lõunat söömas. Niisiis koguneb maja ümber tuhandeid inimesi, kes ootavad, millal Jeesus välja tuleb. Vastupidiselt variseridele, kes Jeesusele vastuväiteid esitavad ja teda mõnest väärast sõnast kinni püüda üritavad, kuulab rahvas teda innukalt ja lugupidavalt.

Pöördudes esmalt oma jüngrite poole, lausub Jeesus: „Hoiduge variseride haputaigna, see on silmakirjalikkuse eest!” Nagu lõunasöögi ajal ilmnes, on kogu variseride usuline süsteem täis silmakirjatsemist. Ent kuigi variseride kurjus võib olla vagaduse koore all varjul, paljastatakse see lõpuks. „Ei ole midagi varjatud,” lausub Jeesus, „mis ei tuleks ilmsiks, ega ole midagi salajas, mida ei saadaks teada.”

Edasi kordab Jeesus neid julgustavaid sõnu, mida ta lausus neile kaheteistkümnele, kui ta läkitas nad välja kuulutusretkele Galileasse. Ta ütleb: „Ärge kartke neid, kes tapavad ihu ja pärast ei saa rohkem midagi teha.” Jeesus kinnitab oma järelkäijatele, et kuna Jumal ei unusta ühtainustki varblast, siis ta ei unusta ka neid. Ta teatab: „Kui teid viiakse kogudusekodadesse ja ülemate ja valitsejate ette, .. Püha Vaim õpetab teile selsamal tunnil, mida tuleb öelda!”

Rahva hulgast hakkab üks mees valjult kõnelema. „Õpetaja,” anub ta, „ütle mu vennale, et ta minuga jagaks pärandi!” Moosese Seadus näeb ette, et esmasündinud poeg peab saama kaks osa pärandist, seega ei peaks vaidluseks mingit põhjust olema. Kuid ilmselt tahab mees rohkemat kui vaid seaduslikku pärandiosa.

Jeesus teeb õigesti, et keeldub asjasse sekkumast. „Inimene, kes on mind seadnud teile kohtumõistjaks või jagajaks?” küsib ta. Seejärel lausub ta rahvahulgale ülitähtsa manitsuse: „Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” Jah, ükskõik mida inimene ka endale kokku ei kuhjaks, sureb ta ometi ja jätab kõik maha. Et seda tõsiasja rõhutada ning samas näidata, kui rumal on jätta loomata hea maine Jumala ees, kasutab Jeesus üht tähendamissõna. Ta seletab:

„Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta mõtles iseeneses nõnda: mis ma teen? Sest mul ei ole, kuhu ma koguksin oma vilja. Ja ta ütles: seda ma teen: ma kisun maha oma aidad ja ehitan suuremad, ja sinna ma kogun kõik oma vilja ja oma vara, ja ütlen oma hingele: hing, sul on palju vara tagavaraks mitmeks aastaks; ole nüüd rahul, söö, joo ja ole rõõmus! Aga Jumal ütles temale: sina meeletu! Selsamal ööl nõutakse sult sinu hing; kellele saab siis, mis sa oled soetanud?”

Lõpuks tõdeb Jeesus: „Nõnda on selle lugu, kes enesele kogub tagavara ja ei ole rikas Jumalas!” Kui tema jüngrid ka ei satukski rumalasse varanduse kokkukuhjamise püünisesse, võivad igapäevamured nende tähelepanu kergesti hajutada, nii et nad lakkavad Jehoovat kogu hingest teenimast. Niisiis kasutab Jeesus juhust korrata väga head nõuannet, mille ta umbes poolteist aastat tagasi esitas oma mäejutluses. Pöördudes oma jüngrite poole, lausub ta:

„Seepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! [—] Pange tähele kaarnaid! Nad ei külva ega lõika; neil ei ole varakambrit ega aita, ja Jumal toidab neid. [— — —] Pange tähele lilli, kuidas nad ei ketra ega koo; aga ma ütlen teile: Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! [—]

Ka teie ärge küsige, mida süüa või mida juua, ja ärge olge kärsitud! Sest kõike seda nõuavad taga maailma rahvad; teie Isa teab ju, et te seda vajate. Otsige vaid tema riiki, ja see kõik antakse teile pealegi!”

Eriti just majanduslikult rasketel aegadel tasub Jeesuse sõnu hoolega arvesse võtta. Tegelikult näitab inimene, kes hakkab oma materiaalsete vajaduste pärast liigselt muretsema ning jääb vaimsetes püüdlustes loiuks, et tal puudub usk Jumala suutlikkusse oma sulaste eest hoolitseda. Luuka 12:1—31; 5. Moosese 21:17.

▪ Miks ehk esitab mees pärandi kohta küsimuse ja millise manitsuse lausub Jeesus?

▪ Millist tähendamissõna Jeesus kasutab ning mis on selle tuum?

▪ Millist nõuannet Jeesus kordab ja miks on see kohane?