70. peatükk

Pimedana sündinud mehe tervendamine

KUIGI juudid üritavad Jeesust kividega visata, ei lähe ta Jeruusalemmast ära. Hiljem hingamispäeval on ta koos oma jüngritega linnas kõndimas, kui nad näevad meest, kes on olnud sündimisest saadik pime. Jüngrid küsivad Jeesuselt: „Rabi, kes on pattu teinud, kas tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?”

Ehk usuvad jüngrid mõnede rabide kombel, et inimene võib emaihus patustada. Kuid Jeesus vastab: „Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad, vaid et Jumala teod saaksid temas avalikuks.” See, et mees pime on, ei ole ei tema ega tema vanemate mingi konkreetse eksimuse või patu tagajärg. Esimese inimese Aadama patu tagajärjeks on kõigi inimeste ebatäius ning seetõttu on nad altid puuetele nagu näiteks kaasasündinud pimesus. Selle mehe puue avab nüüd Jeesusele võimaluse teha Jumala teod avalikuks.

Jeesus rõhutab nende tegude sooritamise pakilisust. „Meie peame tegema selle tegusid, kes mind on läkitanud, niikaua kui päeva on,” ütleb ta. „Öö tuleb, mil ükski ei või midagi teha! Niikaua kui ma olen maailmas, olen ma maailma valgus!” Surm tõukab Jeesuse peagi hauapimedusse, kus ta enam midagi teha ei saa. Seni aga on ta maailmale valgusallikaks.

Seda öelnud, sülitab Jeesus maha ja teeb sülje abil muda. Ta paneb seda pimeda silmadele ning lausub: „Mine pese silmi Siiloa tiigis!” Mees kuuletub. Ja kui ta seda teeb, saab ta nägijaks! Kuidas ta küll tagasi tulles rõõmustab, et ta esimest korda elus näha võib!

Naabrid ja need, kes teda tunnevad, on hämmingus. „Eks see ole sama, kes istus ja kerjas?” küsivad nad. „See on sama!” kostavad ühed. Aga teised ei suuda seda uskuda: „Ei ole, vaid ta on tema sarnane!” Ent mees ise ütleb: „Mina olen see!”

„Kuidas siis sinu silmad avati?” tahavad inimesed teada.

„Inimene, keda kutsutakse Jeesuseks, tegi muda ja võidis sellega mu silmi ja ütles mulle: Mine Siiloa tiigi äärde ja pese silmi! Aga kui ma sinna läksin ja pesin, sain ma nägijaks!”

„Kus ta on?” pärivad nad.

„Ei mina tea!” vastab ta.

Inimesed viivad nüüd selle endise pimeda oma usujuhtide variseride juurde. Ka nemad hakkavad teda küsitlema, kuidas ta nägijaks on saanud. „Ta pani muda mu silmadele ja ma pesin näo ning sain nägijaks!” selgitab mees.

Variserid peaksid terveks saanud kerjuse pärast kindlasti rõõmustama! Kuid selle asemel nad häbimärgistavad Jeesust. „See inimene ei ole Jumalast,” väidavad nad. Miks nad seda ütlevad? „Sest ta ei pea hingamispäeva!” Ja ikkagi imestavad teised variserid: „Kuidas võib patune inimene teha niisuguseid tunnustähti?” Niisiis on nende vahel lõhe.

Seepärast küsivad nad mehelt: „Mis sina ütled temast, et ta su silmad avas?”

„Ta on prohvet!” vastab tema.

Variserid keelduvad seda uskumast. Nad on veendunud, et Jeesuse ja selle mehe vahel peab olema mingi salajane kokkulepe rahva petmiseks. Et asja lahendada, kutsuvad nad kerjuse vanemad, et neid küsitleda. Johannese 8:59; 9:1—18.

▪ Mis on ja mis ei ole selle põhjuseks, et mees on pime?

▪ Mis on see öö, mil ükski ei või midagi teha?

▪ Kuidas reageerivad mehe tervenemisele need, kes teda tunnevad?

▪ Kuidas tekib terveks saanud mehe pärast variseride vahele lõhe?