54. peatükk

„Tõeline leib taevast”

EELMINE päev oli olnud tõesti sündmusterohke. Jeesus toitis ime läbi tuhandeid ning põgenes, kui inimesed püüdsid temast kuningat teha. Selsamal öösel kõndis ta tormisel Galilea järvel, päästis Peetruse, kui see mööda tormitsevat vett kõndides vajuma hakkas, ja vaigistas laineid, et päästa oma jüngrid laevahukust.

Nüüd leiavad inimesed, keda Jeesus Galilea järvest kirde pool ime läbi oli toitnud, ta Kapernauma lähistelt ning pärivad: „Millal sa siia said?” Jeesus noomib neid, et nad on tulnud teda otsima vaid seepärast, et nad loodavad jälle tasuta süüa saada. Ta õhutab neid mitte hankima rooga, mis hävib, vaid rooga, mis jääb igaveseks eluks. Seepeale küsivad inimesed: „Mis me peame tegema, et võiksime teha Jumala tegusid?”

Jeesus nimetab vaid ühe ülimalt väärtusliku teo: „See on Jumala tegu,” selgitab ta, „et te usute temasse, kelle ta on läkitanud!”

Ent vaatamata kõigile neile imedele, mida Jeesus on teinud, ei usu inimesed temasse. Isegi pärast kõiki tema imelisi tegusid küsivad nad uskmatult: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja usuksime sind? Mis sa teed? Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nagu on kirjutatud: ta andis neile süüa leiba taevast!”

Vastates nende palvele saada üks tunnustäht, teeb Jeesus selgeks, kes on imeliste andide Allikas: „Mooses ei andnud teile leiba taevast, aga minu Isa annab teile tõelise leiva taevast! Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu!”

Inimesed ütlevad: „Issand, anna meile ikka seda leiba!”

„Mina olen eluleib,” selgitab Jeesus. „Kes tuleb minu juurde, see ei näe nälga, ja kes minusse usub, sellele ei tule iialgi janu! Aga mina olen teile öelnud, et te olete mind näinud ega usu mitte! Kõik, mis Isa minule annab, tuleb minu juurde, ja kes minu juurde tuleb, seda ma ei lükka välja. Sest ma olen taevast alla tulnud mitte oma tahtmist tegema, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud. Aga see on selle tahtmine, kes mind on läkitanud, et ma ühtki ei kaota sellest kõigest, mis ta minule on andnud, vaid et ma selle üles äratan viimsel päeval. Sest see on mu Isa tahtmine, et igaühel, kes Poega näeb ja temasse usub, on igavene elu.”

Seda kuuldes hakkavad juudid Jeesuse üle nurisema, sest ta oli öelnud: „Mina olen leib, mis taevast on alla tulnud!” Nad peavad teda pelgalt inimvanemate pojaks ning toovad naatsaretlaste kombel vastuväite, öeldes: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme? Kuidas ta siis ütleb: ma olen tulnud taevast?”

„Ärge nurisege isekeskis!” kostab Jeesus. „Ükski ei või tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes mind on läkitanud; ja mina äratan tema üles viimsel päeval. Prohvetite raamatuis on kirjutatud: nad kõik peavad olema Jumala poolt õpetatud! Igaüks, kes on Isalt kuulnud ja on õppinud, tuleb minu juurde. Mitte, et keegi teine oleks näinud Isa kui see, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa. Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kes usub, sellel on igavene elu!”

Edasi kordab Jeesus: „Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat ja surid. See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene seda sööks ega sureks. Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti.” Jah, uskudes Jeesust, kelle Jumal on läkitanud, võivad inimesed saada igavese elu. Seda ei saa anda ei manna ega mingi muu leib!

Ilmselt algas arutelu taevast alla tulnud leivast üsna pea, kui inimesed Jeesuse Kapernaumast üles leidsid. Kuid see jätkub ja saavutab haripunkti hiljem, kui Jeesus õpetab Kapernauma kogudusekojas. Johannese 6:25—51, 59; Laul 78:24; Jesaja 54:13; Matteuse 13:55—57.

▪ Millised sündmused eelnesid Jeesuse arutelule taevast alla tulnud leivast?

▪ Miks on palve saada üks tunnustäht nii kohatu, kui pidada silmas seda, mida Jeesus just äsja on teinud?

▪ Miks nurisevad juudid Jeesuse väite üle, et tema on tõeline taevast alla tulnud leib?

▪ Kus leidis aset arutelu taevast alla tulnud leivast?