71. peatükk

Variseride põikpäine uskmatus

ENDISE pimeda kerjuse vanemad on hirmul, kui nad variseride ette kutsutakse. Nad teavad, et igaüks, kes väljendab usku Jeesusesse, on otsustatud kogudusekojast välja heita. Taoline kogukonnast väljatõukamine võib tuua kaasa kohutavaid raskusi, seda eriti vaesele perekonnale. Niisiis on vanemad ettevaatlikud.

„Kas see on teie poeg, kelle te ütlete pimedana sündinud olevat?” küsivad variserid. „Kuidas ta siis nüüd näeb?”

„Me teame, et see on meie poeg ja et ta sündis pimedana,” kinnitavad vanemad. „Aga kuidas ta nüüd näeb, seda me ei tea; või kes ta silmad avas, seda me ei tea.” Kindlasti on poeg rääkinud oma vanematele kõigest, mis on juhtunud, ent nad lausuvad ettevaatlikult: „Ta on küllalt vana, küsige temalt eneselt, küllap ta ise kostab enese eest!”

Seepeale kutsuvad variserid mehe uuesti. Seekord püüavad nad teda heidutada, andes mõista, et nad on kogunud Jeesuse süüd paljastavat tõendusmaterjali. „Anna Jumalale au!” nõuavad nad. „Me teame, et see inimene on patune!”

Endine pime ei vaidle nende süüdistusele vastu, vaid nendib: „Kas ta on patune, seda ma ei tea.” Kuid ta lisab: „Üht ma tean, et olin pime ja nüüd näen!”

Püüdes leida ta tõestusest mingit lünka, küsivad variserid jälle: „Mis ta tegi sulle? Kuidas ta su silmad avas?”

„Ma juba ütlesin teile,” ütleb mees kaeblikult, „aga te ei võtnud kuulda. Miks te jälle tahate kuulda?” Ta küsib sarkastiliselt: „Või tahate teiegi hakata tema jüngreiks?”

Selline vastus ajab variserid raevu. „Sina oled tema jünger,” süüdistavad nad, „meie aga oleme Moosese jüngrid! Me teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust see inimene on, seda me ei tea!”

Alandliku kerjuse vastusest kostub üllatus: „See ongi imelik, et te ei tea, kust ta on, ja tema avas mu silmad!” Mida sellest tuleks järeldada? Kerjus viitab üldiselt heakskiidetud lähtealusele: „Me ju teame, et Jumal ei kuule patuseid, vaid kui keegi on jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb. Maailma algusest ei ole kuuldud, et keegi on avanud sündinud pimeda silmad.” Seega peaks järeldus olema ilmne: „Kui ta ei oleks Jumalast, siis ta ei võiks midagi teha!”

Sellise sirgjoonelise ja selge loogika peale pole variseridel midagi kosta. Nad ei suuda tõele näkku vaadata, niisiis ütlevad nad mehele teotavalt: „Sina oled koguni pattudes sündinud ja sina õpetad meid?” Seepeale viskavad nad mehe välja, mis nähtavasti tähendab, et nad heidavad ta kogudusekojast välja.

Kui Jeesus saab kuulda, mis nad teinud on, leiab ta mehe ja ütleb: „Kas sa usud Inimese Pojasse?”

Vastuseks küsib endine pime kerjus: „Issand, kes see on, et võiksin uskuda temasse?”

„See on tema, kes sinuga räägib!” kostab Jeesus.

Otsekohe kummardub mees Jeesuse ette ning lausub: „Issand, ma usun!”

Siis selgitab Jeesus: „Mina olen tulnud kohtumõistmiseks sellesse maailma, et need, kes ei näe, saaksid nägijaks, ja kes näevad, saaksid pimedaks!”

Seda kuulnud variserid küsivad seepeale: „Kas meiegi oleme pimedad?” Kui nad tunnistaksid, et nad on vaimselt pimedad, võiks ju leida mingi vabanduse sellele, et nad Jeesusele vastu seisavad. Jeesus ütlebki neile: „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu.” Ent kõva südamega väidavad nad, et nad pole pimeded ega vaja vaimset valgustamist. Niisiis tõdeb Jeesus: „Et te nüüd ütlete: me näeme! siis jääb teie patt teile!” Johannese 9:19—41.

▪ Miks on endise pimeda kerjuse vanemad hirmul, kui nad variseride ette kutsutakse, ja kuidas nad ettevaatlikult vastuseid annavad?

▪ Kuidas püüavad variserid endist pimedat heidutada?

▪ Milline mehe loogiline arutlus ajab variserid raevu?

▪ Miks ei saa variserid vabandada oma vastuseisu Jeesusele?