GERMAN GOMERA oli pere 11 lapsest eelviimane. Kui tema isa ja kaks õde surid, läks ta ema Luisa terve perega linna elama. Seal hakkasid nad käima mennoniitide kirikus, kuhu kuulusid ka Luisa vennad oma perega.

German jutustab: „1962. aastal tuli meie linna eripioneeridest abielupaar. Räägiti, et nad eksitavad linnarahvast „saatanlike õpetustega”. Sellest hoolimata kutsus üks suur perekond, Piñad, selle abielupaari sisse, kui see ukse taha tuli. Neile avaldas muljet eripioneeride lahkus ja sõbralikkus ning nad kuulasid tähelepanelikult nende juttu. Selle külastuse tulemusena hakkasid Piñad ja minu kolm vanemat õde Piiblit uurima.”

„Kord, kui eripioneerid olid Piñade pool, kutsuti ema nende juurde,” lausub German. „Nad lugesid piiblisalme, mis rääkisid, et inimestel on lootus elada igavesti maa peal. Ema küsis: „Aga miks siis minu kirikus öeldakse, et me läheme taevasse?” Vend vastas talle Piibli põhjal ja selgitas, mida pühakiri räägib maise ülestõusmise  kohta. Ema jäi selgitusega rahule ja hakkas rääkima ka teistele sellest, mida oli teada saanud.

Kui mennoniitide kiriku pastorid kuulsid, et nende koguduse liikmed uurivad Jehoova tunnistajatega Piiblit, käskisid nad vihaselt ja ähvarduste saatel neil uurimine lõpetada. Piñade pereema Maximina lausus neile: „Ma olen täiskasvanud inimene ja langetan ise oma otsuseid.”

Lõpuks lahkus mennoniitide kirikust 22 liiget ja hakkas käima ühes üürisaalis koosolekutel. Mu ema ristiti 1965. aastal ja mind neli aastat hiljem, aastal 1969, kui olin 13-aastane.”