13. juulil 1957 kirjutas inspektor Colón riigisekretärile: „Üks vana tuntud maksiim ütleb: „Siugu tuleb lüüa pähe.” Suur samm Jehoova tunnistajate sekti väljajuurimiseks riigist oleks leida moodus, kuidas nende misjonäridest lahti saada. Nii jääb nende vennaskond peata ja ilma peata ei jõua nad kuhugi.”

Varsti andis julgeolekuminister Arturo Espaillat käsu kümnel riiki jäänud misjonäril maalt lahkuda. 21. juulil 1957 kirjutas Roy Brandt Trujillole ning palus luba temaga kokku saada, et meie olukorda selgitada. Ta ütles oma kirjas: „Mõned inimesed riigis võitlevad Jumal Jehoova nime vastu, õhutades teistes viha, ning see on võrdväärne sellega, kui eksiteel olevad inimesed võitlesid Jeesuse apostlite vastu.” Seejärel palus vend Brandt Trujillol lugeda Apostlite tegude raamatust peatükke 2—6 ning selgitas: „Kohtunik Gamaalieli tollane mõistlik ja otsekohene nõuanne on tänapäeval sama kohane.”  Siis tsiteeris vend Brandt trükitähtedes piiblikohta Apostlite teod 5:38, 39: „JÄTKE NEED MEHED RAHULE, SEST KUI NENDE TÖÖ ON JUMALAST, LEIATE ÜHEL PÄEVAL, ET SÕDITE JUMALA VASTU.” Kuid see oli öeldud nagu kurtidele kõrvadele. 3. augustil 1957 viidi misjonärid lennujaama ja saadeti riigist välja.

Mis sai kohalikest vendadest ja õdedest nüüd, kui misjonärid olid lahkunud? Kas nad jäid peata, nagu inspektor Colón oli arvanud? Üldsegi mitte, koguduse pea on Jeesus, nagu ütleb Piibel. (Kol. 1:18.) Seepärast ei jäänud Jehoova rahvas Dominikaani Vabariigis sugugi peata, vaid Jehoova ja tema organisatsioon hoolitsesid edasi selle rahva eest.

 Donald Nowills, kes määrati juhatama harubüroo tööd pärast seda, kui misjonärid olid välja saadetud, oli vaid 20-aastane ja kõigest neli aastat olnud ristitud. Kuigi ta oli teeninud mõned kuud ringkonnaülevaatajana, oli harubürootöö talle midagi uut. Vend Nowills elas Ciudad Trujillo äärmiselt ohtlikus linnaosas Gualeys. Tema väike tagasihoidlik töötuba asus tema oma kodus, puidust seinte, tsingitud plekist katuse ning muldpõrandaga majas. Koos Félix Martega paljundasid nad Vahitorne terve riigi jaoks.

Mary Glass, kelle abikaasa Enrique oli sel ajal vangis, aitas vend Nowillsi. „Lahkusin töölt kell viis,” jutustab ta, „ning läksin vend Nowillsi juurde kirjutusmasinal Vahitorni trükkima. Seejärel paljundas vend Nowills ajakirja mimeograafil. Pärast seda pani üks Santiago õde, kelle varjunimi oli Ingel, paljundatud ajakirjad 20-liitrise taimeõlikanistri põhja. Ta laotas  kirjanduse peale riidetüki ja ladus sinna peale maniokki, kartuleid või tarot. Lõpuks kattis ta need kõik kotiriidega. Siis sõitis see õde ühissõidukiga riigi põhjaossa ning jättis igale kogudusele ühe Vahitorni. Pered laenasid seda järgemööda, et võiksid ajakirja koos uurida.”

„Pidime olema väga ettevaatlikud, sest tänavatel luusisid ringi valitsuse agendid ja üritasid välja nuhkida, kus Vahitorni tehakse,” lisab Mary. „Aga nad ei avastanud meid, Jehoova kaitses meid alati.”