Aastal 2005 saatis harubüroo hiina keelt kõneleva peetellase Tin Wa Ngi eripioneeriks, et ta kuulutaks hiina kogukonnas. Ta oli sündinud ja kasvanud Dominikaani Vabariigis. Tema vanemad olid tulnud Hiinast Santo Domingosse elama.

1. jaanuaril 2008 moodustati Santo Domingos mandariinikeelne kogudus ja 2011. aastal rajati Santiagos grupp. 70 kuulutajat, sealhulgas 36 üldpioneeri ja palju abipioneere juhatavad iga kuu keskmiselt 76 piibliuurimist.

2007. aastal tegutses 376 koguduses 27 466 kuulutajat ning piibliuurimisi oli 49 795. Samas polnud ühtegi ingliskeelset kogudust, ehkki riigis elas päris palju inglise keelt kõnelevaid inimesi. Seepärast määras harubüroo aprillis 2008 misjonäridest abielupaari Donald ja Jayne Elwelli Santo Domingosse, et nad moodustaksid ingliskeelse grupi. Väike, kuid entusiastlik kuulutajate grupp asus kõigepealt välja uurima, kus inglise keelt rääkivad inimesed elavad. Seejärel koostati territooriumikaardid, et kõigile neile kuulutada.

Tänu niisugustele pingutustele ingliskeelne grupp Santo Domingos aina kasvas ja juulis 2009 sai sellest kogudus, kuhu kuulus 39 kuulutajat. Samamoodi toimiti ka teistes piirkondades. 2011. aasta novembris oli Dominikaanis seitse ingliskeelset kogudust ja üks grupp.

Usheri sündroomiga Lorys kasvas üles orvuna. Ta on sünnist saadik kurt ja tema nägemine hakkas halvenema 16-aastaselt. Päevavalguses ta näeb mõningal määral, aga õhtul mitte midagi. Pärast päikeseloojangut saab ta suhelda vaid käest kätte viibeldes.

Üks eripioneeridest abielupaar kohtas Loryst, kui ta oli 23-aastane. Sel ajal elas ta koos kurdi elukaaslasega ja neil oli üheaastane tütar, kes oli kuulja. Lorys läks eripioneeride kutsel koguduse koosolekule ja see, mida ta seal teada sai, liigutas teda väga.

Lorys hakkas kohe oma elus muudatusi tegema. Saanud teada, et tal poleks õige elada koos oma  elukaaslasega, ilma et nad oleks abielus, arutas ta temaga seda, kui tähtis oleks neil oma kooselu registreerida, ja selgitas, et tema jääb Piibli moraalinormidele kindlaks. Naise otsekohesus üllatas ta elukaaslast ning ta nõustus temaga abielluma.

Kui nad olid abiellunud, sai Lorys kuulutajaks ning varsti ta ristiti. Vahepeal oli ta tänu sellele, et ta uuris Jehoova tunnistajatega Piiblit, õppinud selgeks  Ameerika viipekeele. Ta on aidanud ka oma tütrel seda õppida ning jagab talle teadmisi Jumala kohta.

Teisipäev, 12. jaanuar 2010 on dominikaanlaste ja haitilaste mällu sööbinud. See oli päev, mil Haitit raputas tugev maavärin. Jehoova tunnistajate juhtiv kogu andis otsekohe Dominikaani Vabariigi harubüroole ülesande saata Haiti harubüroole hädaabi tarvis raha. Kuna rahasumma oli märkimisväärselt suur, otsustati, et sobiv mees raha kohaletoimetamiseks on ligi kahemeetrine ja 127 kilo kaaluv Peeteli arst Evan Batista.

Otsus saata vend Batista Haitisse oli nagu Jumala juhatus, sest kui ta piirile jõudis, teatati talle, et seal vajatakse hädasti arste. Paljud kriitilises seisus maavärinaohvrid  viidi Haiti harubüroo kõrval asuvasse kokkutulekusaali, kus neile anti arstiabi. Kui Haiti vennad kuulsid, et Evan Batista on harubüroo arst, helistasid nad Dominikaani Vabariigi harubüroosse ja küsisid, kas ta võiks Haitisse jääda. Mõistagi anti selleks luba ja nii algasid kõigest mõni tund pärast maavärinat ulatuslikud hädaabitööd, et aidata meie usuvendi Haitis.

Dominikaani Vabariigi harubüroo varustusosakond võttis sedamaid ühendust oma toidutarnijatega. Hangiti ligi seitse tonni riisi, ube ja muid põhitoiduaineid ning saadeti Haiti poole teele neljapäeva, 14. jaanuari öösel kell pool kolm. Ilmselt oli see esimene hädaabisaadetis, mis välisriigist piirile jõudis. Hiljem samal päeval võtsid kolm arsti Dominikaani Vabariigist ette seitsmetunnise sõidu Haiti harubüroosse. Nad jõudsid kohale hilisõhtul ning selle asemel et oma ööbimispaika minna, läksid nad kohe vigastatute juurde ning rabasid kuni keskööni tööd teha. Järgmisel päeval tulid Dominikaani Vabariigist veel neli arsti ja neli meditsiiniõde. Operatsioone tehti väga rasketes tingimustes hädapärases kokkutulekusaali rajatud operatsioonitoas. Terve järgmise nädala jooksul ravisid need 12 venda-õde rohkem kui 300 vigastatut.

Iga päev saadeti kõige raskemate vigastustega patsiendid Dominikaani, et neid seal ravitaks. Vahel needsamad autod, mis olid toimetanud hädaabisaadetisi Haitisse, kiirustasid viima viga saanud inimesi meditsiiniasutustesse üle kogu Dominikaani Vabariigi. Harubüroo moodustas patsientide  külastusgrupid, kes kannatanuid lohutaks ja vaataks, et nad saaks vajalikku arstiabi ning neil oleks kõik hädapärane olemas. Kohalikud kogudused pakkusid süüa ja öömaja vigastatutega kaasa tulnud pereliikmetele.

Jehoova rahva väsimatuid ja isetuid jõupingutusi selle loodusõnnetuse järel iseloomustavad lohutavad sõnad piiblikohas Õpetussõnad 17:17: „Tõeline sõber armastab igal ajal, ta on vend, kellele hädas võib loota.” Paljud kogemused tõendavad, kuidas Jehoova toetas püha vaimu ja kristliku vennaskonna kaudu oma ustavaid teenijaid, isegi kui nad seisid surmaga silmitsi. Hädaabitööd jätkusid pingsalt veel mitu kuud. Jehoova tunnistajad jagasid laiali üle 450 tonni annetatud asju ja toiduaineid, mille hulka kuulus ka 400 000 toiduportsjonit. Maailma eri paigust tuli Haitisse 78 meditsiinitöötajast venda ja õde ning nad kasutasid oma aega ja oskusi ligimeste heaks. Lisaks neile töötas seal lugematu hulk teisi vabatahtlikke. *