Keeluaja rasketel aastatel ei lahkunud Lennart ja Virginia Johnson ning Roy ja Juanita Brandt riigist, vaid jäid oma misjonitöö juurde. „Mind ja Roy Brandti kutsuti ülekuulamisele,” meenutas Lennart. „Trujillo valitsusametnikud olid varem kutsunud enda juurde vend Manuel Hierrezuelo.” Kahjuks Manuel tapeti ülekuulamise ajal, kuid ta jäi lõpuni ustavaks. Kuidas läks Lennartil ja Royl? Lennart jätkas: „Kui olime kohale jõudnud, küsitleti meid eraldi ning ilmselt meie vastused salvestati. Tookord ei juhtunud enam midagi, aga kaks kuud hiljem teatati ajalehtedes, et Trujillo valitsus tühistas keelu ja Jehoova tunnistajad võisid jälle tegutseda.”

Enne keelu kehtestamist 1950. aastal tegi Dominikaani Vabariigis kuulutustööd 261 kuulutajat. Kui keeld 1956. aasta augustis tühistati, kuulutas head sõnumit 522 inimest. Vennad olid rõõmsad, kui kuulsid, et saavad nüüd pärast kuut aastat vangistusi, kitsendusi ja pidevat jälgimist vabalt Jumalat teenida.

Kuidas Jehoova tunnistajad niisugusele üllatavale sündmuste käigule reageerisid? Sedamaid asusid nad oma tööd ümber korraldama. Nad otsisid paiku, kus koguduse koosolekuid pidada, ning tegid uued territooriumikaardid ja koguduse dokumendid. Vendadel oli hea meel, et neil oli võimalik taas tellida ja saada kirjandust. Nad haarasid innukalt kinni võimalusest vabalt kuulutada. Selle tulemusena oli kõigest kolme kuu pärast, novembris 1956, juba 612 kuulutajat.

Katoliku vaimulikud hakkasid kohe plaani pidama, kuidas tunnistajaid halba valgusesse seada. Toetudes Trujillo ja Vatikani vahelisele konkordaadile, püüdis vaimulikkond valitsusele üha suuremat survet avaldada, et see tunnistajate tegevusele lõpu teeks. Katoliku preester Oscar Robles Toledano saatis siseminister Virgilio Álvarez Pinale memorandumi, kus palus valitsusel toetada tema püüdu „äratada dominikaani rahva südametunnistust, et inimesed näeksid, millist ääretut ohtu kujutab Jehoova tunnistajate sekt”.

Toledano selgitas, et tema peasiht on „ajada nurja Jehoova tunnistajate proselüütide värbamise töö”. Toledano soovitas memorandumis ka seda, et riiki ei lubataks enam tuua meie väljaandeid, „eriti  raamatut „Tõde teeb teid vabaks” ja ajakirja Vahitorn”.

Trujillo valitsuses olid mõned usujuhtidega mestis ja toetasid tunnistajate ründamise plaani. Dominikaani partei esimees Francisco Prats-Ramírez kirjutas juunis 1957 Trujillole memorandumi, kus seisis: „Mul on kavas korraldada mitmeid koosolekuid, et sõdida Jehoova tunnistajate hukatuslike ja isamaavastaste seisukohtade vastu.”

Laimukampaania avaldas kohe mõju, nagu öeldakse raamatus „Trujillo — Little Caesar of the Caribbean”: „1957. aasta suvekuudel avaldas Dominikaani press hulga Jehoova tunnistajate vastaseid süüdistusi. Kõrged riigiametnikud süüdistasid Jehoova tunnistajaid mässule õhutamises ja hukatuslikes tegevustes. Ahelreaktsioon sai alguse päeval, kui jesuiidi preester Mariano Vásquez Sanz teatas Trujillo raadiojaama La Voz Dominicana [Dominikaani Hääl] kaudu, et selle sekti liikmed on kommunismi teenrid ja kõik sellega liitunud on pahelised, kavalad, kuritegelikud ja reeturlikud vaenlased. Seejärel kutsus pastoraalkiri, millele olid alla kirjutanud peapiiskopid Ricardo Pittini ja Octavio Antonio Beras, preesterkonda üles kaitsma oma kogudusi selle kohutava ketserluse eest.”

Kiriku ja riigi ühised jõupingutused viisid sihile. Juulis andis Dominikaani Vabariigi kongress välja seaduse, millega keelustati Jehoova tunnistajate tegevus. Peagi hakati jälle meie usukaaslasi peksma ja politsei jõhkrutses nende kallal. Kokku arreteeriti umbes 150 venda-õde.