Aja jooksul tuli misjonäre juurde, sealhulgas Pete Paschal, Amos ja Barbara Parker, Boliiviast Richard ja Belva Stoddard ning Colombiast Lynn Cantwell. Tänu misjonäridele edenes kuulutustöö veelgi. 1973. aastaks oli tehtud palju piibliharidustööd Dominikaani Vabariigi linnades, kuid hea sõnum polnud veel jõudnud kõrvalistesse paikadesse. Seepärast hakati organiseerima kuulutustegevust maapiirkondades. Kui vabatahtlikke kutsuti üles minema kaheks kuuks maale kuulutama, olid 19 pioneeri valmis appi tõttama. Ajavahemikul detsember 1973 kuni jaanuar 1977 määrati pioneeride rühmi territooriumitele, kus varem oli väga vähe või polnud üldsegi kuulutatud.

Üks selles eriprojektis osalenud pioneer meenutab: „Kui olime päev läbi rääkinud inimestele piiblisõnumit ja jätnud kirjandust, pühendasime järgmise päeva selleks, et külastada huvi ilmutanuid. Kuna maainimestel oli vähe raha, vahetasime väljaandeid kanade, munade ja puuviljade vastu. Tänu Jehoovale ei jäänud me kunagi nälga.” Paljudele oli see esimene kord, kui neile Piiblit ette loeti. Mõningates kohtades olid usujuhid öelnud inimestele, et Jehoova on Kurat. Kui üllatunud need küll olid, kui nägid selliseid piiblitekste nagu Laul 83:18, kus öeldakse: „Sina, kelle nimi on Jehoova, sina üksi oled kõrgeim üle kogu maa.” Mõnes paigas oli inimeste huvi sedavõrd  suur, et korraldati avalikke kõnesid.

Septembris 1979 saabusid misjonärid Abigail Pérez ja tema naine Georgina, kes määrati ringkonnatööle. Hiljem, aastal 1987, tulid appi Gileadi lõpetanud Tom ja Shirley Dean. Palju head tööd tegid ära ka Puerto Ricost saabunud täisajalised eriteenijad. Augustis 1988 määrati Dominikaani Vabariiki Reiner ja Jeanne Thompson, kellele see oli viies paik, kus misjonärina teenida.

Aastaks 1989 oli kuulutajaid keskmiselt 11 081 ja oli ilmne, et kasv jätkub, kuna aruannete järgi toimus 20 494 piibliuurimist. Selline kasv tõi vajaduse järjekordsete muudatuste järele. Näiteks sinnamaani oli harubüroohoone oma ülesannet hästi täitnud, aga 1980-ndate lõpupoole jäi see kitsaks. Reiner Thompson sõnab: „Harubüroo oli nii ülerahvastatud, et osa inimesi pidi elama muudes linnaosades ning ka meie laohooned asusid üle linna laiali.”

Reiner jätkab: „Uue harubüroo jaoks maa leidmine ei olnudki nii lihtne. Meiega võttis aga ühendust üks ärimees, kes oli kuulnud, et otsime krunti. Ta selgitas, et tal on pakkuda väga hea maatükk, mida ta soovib müüa ainult Jehoova tunnistajatele. Varem oli talle kuulunud suur õmblusfirma, mille paljud töötajad, kaasa arvatud tema sekretär, olid Jehoova tunnistajad. Ta oli aastate jooksul pannud tähele nende ülimat ausust ja seda, kui lugupidavad nad olid, ning see oli avaldanud talle sügavat muljet. Kuna ta  pidas Jehoova tunnistajatest väga lugu, pakkus ta seda maad müügiks äärmiselt odavalt.” See krunt osteti 1988. aasta detsembris ning hiljem osteti veel kolm sellega piirnevat maatükki. Harubüroo ja selle kõrval olev kokkutulekusaal asuvad umbes 9 hektari suurusel maa-alal.

Uue harubüroo ja kokkutulekusaali ehitusel olid abiks sajad kohalikud ja maailma eri paikadest tulnud vabatahtlikud töölised. Ehitised pühitseti 1996. aasta novembris. Laupäevases pühitsemisprogrammis osalesid juhtiva kogu liikmed Carey Barber, Theodore Jaracz ja Gerrit Lösch. Järgmisel päeval toimus riigi kahel suurimal staadionil erikokkutulek ning uute harubüroohoonetega käis tutvumas üle 10 000 külalise.

Dominikaani Vabariigi Jehoova tunnistajate ajalugu jääks poolikuks, kui me jätaks rääkimata suurest hulgast tunnistajatest, kes on kolinud riiki, et teenida suurema vajadusega territooriumil. Paljud kolisid Dominikaani 1980-ndate lõpul, et järgida kutset „Tule Makedooniasse”. (Ap. t. 16:9.) Nad olid saanud õhutust, kuuldes kogemusi sellelt vaimselt viljakalt põllult, kus palju inimesi soovis Piiblit uurida. Need vabatahtlikud rääkisid omakorda teistele, kui palju rõõmu toob vaimsel lõikustööl osalemine Dominikaani Vabariigis. Selle tulemusel kolis 1990-ndatel riiki ennenägematult palju abilisi.

Stevan ja Miriam Norager Taanist on teeninud Dominikaani Vabariigis alates 2001. aastast. Varem oli Miriam teeninud seal poolteist aastat koos oma õega. Mis ajendas teda ja ta abikaasat kolima kodust nii  kaugele, maale, kus on teistsugune kultuur ja keel? Miriam vastab: „Me oleme mõlemad pärit vaimselt tugevast perest, kus vanemad on noorena teeninud eripioneeridena ja pärast laste saamist üldpioneeridena. Meie vanemad õhutasid meid alati andma Jehoovale enda parim, olles täisajalises teenistuses.”

Stevan ja Miriam on olnud alates 2006. aastast eripioneerid ning on aidanud paljudel tõde tundma õppida. Stevan tõdeb: „Õnnistusi on loendamatult. Kuigi on raskusi ja tervisehädasid, on see tühiasi, kui mõelda võrratute kogemuste peale kuulutustööl ja rõõmule, mida toob see, kui aidata siirastel inimestel Jehoovat tundma õppida ja armastama hakata. Samuti oleme saanud endale suure hulga armsaid sõpru. Dominikaani Vabariigis teenimine on õpetanud meile  alandlikkust ja kannatlikkust ning lihtsa elu elamine on aidanud kasvatada usku ja loota rohkem Jehoovale.”

Jennifer Joy on üks paljudest välismaalt tulnud vallalistest õdedest, kes kuulutab Dominikaani Vabariigis. Kui Jennifer tuli 1992. aastal Dominikaani, et külastada oma tädi, kauaaegset misjonäri Edith White’i, koges ta, millised head tulemused on kuulutustööl. Ta sai tuttavaks ka teiste välismaalastest õdedega, kes olid tulnud sinna, et teenida suurema vajadusega territooriumil. „Ma olin uje ja ebakindel,” meenutab Jennifer. „Aga ma mõtlesin, et kui nemad saavad hakkama, siis ehk saan minagi.”

 Algul plaanis Jennifer jääda vaid üheks aastaks, kuid aasta-aastalt venis see aeg üha pikemaks ning nüüdseks on ta teeninud Dominikaani Vabariigis juba üle 20 aasta. Ta on paljude inimestega Piiblit uurinud ja aidanud neil saada Jehoova teenijateks. Jenniferil on hea meel, et ta on saanud anda oma panuse viipekeelse kuulutustöö heaks, ning samuti on ta olnud abiks keelekursuste õppematerjali koostamisel.

Kuidas on Jennifer end elatanud? Ta selgitab: „Ma lähen igal aastal mõneks kuuks tagasi Kanadasse tööle. Aastate jooksul olen teinud kõiksuguseid töid: olen ilmutanud fotosid, tegelenud fotograafiaga, värvinud maju, koristanud kontoriruume, pannud kokku autode esitulesid ja valmistanud vaipasid. Olen olnud ka giid, reisikorraldaja, inglise keele õpetaja ja tõlk.” Jennifer võrdleb oma olukorda vana aja iisraellaste omaga kõrbes, lausudes: „Nad elasid igast sõnast, mis tuli Jehoova suust. Jumal ütles, et ta hoolitseb nende eest, ja seda ta ka tegi. Neil oli igaks päevaks toitu ning nende riided ja sandaalid ei kulunud ära. (5. Moos. 8:3, 4.) Jehoova on lubanud ka meie eest hoolitseda. (Matt. 6:33.) Jehoova on siiamaani minu eest hoolitsenud. Miks peaksin kahtlema, kas ta teeb seda ka järgmisel aastal?”

Ligi tuhat ennastohverdavat hea sõnumi kuulutajat on tulnud väga erinevatest paikadest, näiteks  Austriast, Hispaaniast, Jaapanist, Poolast, Puerto Ricost, Rootsist, Taiwanist, USA-st ja Venemaalt. Kuulutajad, kes on tulnud appi suurema vajadusega territooriumile, on 30 rahvusest ja teenivad Ameerika viipekeelses ning haiti-, hiina-, hispaania-, inglis-, itaalia- ja venekeelses koguduses. Need vennad ja õed on öelnud nii nagu apostel Peetrus: „Meie oleme kõik maha jätnud ja sulle järgnenud.” (Mark. 10:28.)