José on noor pioneerist vend, kes elab Angolas Luanda äärelinnas. Ta töötab õpetajana ühes koolis kuningriigisaali lähedal. Kuna ta ilmutab kristlikke omadusi ja on hea õpetaja, peavad tema 86 õpilast temast lugu ja armastavad teda. José nädalasisene koosolek algab kell neli, seega on ta saanud loa lahkuda sel päeval  töölt varem. Pärast tööd suundub ta kohe kuningriigisaali.

Mõned õpilased imestasid, miks José koolist nii vara lahkub ja kuhu ta läheb. Et oma uudishimu rahuldada, järgnesid ühel päeval talle kaks õpilast ning jäid koosolekule. Mõni aeg hiljem käisid veel kolm õpilast koosolekul, kui Josél oli teenistuskoosolekul ülesanne. Uudis levis klassis kui kulutuli. Järgnevatel nädalatel kasvas koosolekutel käivate õpilaste arv 5-st 21-ni. Kuningriigisaalis pakuti kõigile neile võimalust Piiblit uurida ja suurem osa oli nõus. Kui õpilased võtsid mõned väljaanded kooli kaasa, hakkas veel rohkem õpilasi asja vastu huvi tundma ja osa neist tuli koosolekutele. Kooliaasta lõpus oli käinud koosolekutel José 86-st õpilasest 54. José andis teada, et 23 õpilast teeb vaimseid edusamme ja käib koosolekutel.

Kui eripioneerid Joseph ja Evezi saabusid oma uude kuulutustööpaika Nigeerias, ütlesid mõned heitunud kuulutajad neile: „Meil pole piisavalt territooriumit. See on juba nii läbi käidud.” Aasta pärast kirjutas Joseph harubüroole: „Me käime oma territooriumil iga päev ning kohtame üha vähem eelarvamusi ja apaatiat. Kuulutamas on meil kaasas DVD-mängija, et näidata videoid nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Selle tulemusena juhatame  naisega iga kuu 18 piibliuurimist ning vahel me ei jõuagi külastada kõiki oma piibliõpilasi. Ja alatasa tahavad lapsed, et näitaksime neile meie multikaid.”

Aprillis 2014 sai meie harubüroo Kongo DV-s südantpuudutava kirja kalameestelt, kes elavad Kivu järvel asuval Ibinja saarel. Need kalamehed sõidavad sageli oma saarelt ümberkaudsetesse linnadesse  kauplema. Kord, kui nad olid Bukavu linnas, kohtasid nad Jehoova tunnistajaid, kes rääkisid neile head sõnumit ning andsid Piibli ja meie väljaandeid.

Kalameestele meeldis loetu väga ja nad rääkisid sellest, mida olid teada saanud, ka teistele saareelanikele. Kuna huvilisi oli palju, saatsid kalurid ühe mehe endi hulgast tagasi Bukavusse, et see otsiks tunnistajad üles ja kutsuks nad Ibinjale. See mees aga ei suutnud tunnistajaid leida ning seepärast kirjutas ta harubüroole kirja, kus seisis: „Palun saatke meie juurde tunnistajaid, et me võiksime Piiblit tunda nii nagu nemadki ja et me teaksime, mida teha, et elada igavesti. Pakume neile öömaja. Võin anda oma maatüki kiriku ehitamiseks. Saime teie raamatutes olevatest piiblisalmidest teada, et preestrid ja pastorid õpetavad meile valet. Usume, et oleme leidnud õige religiooni. Siin Ibinjal on palju inimesi, kes tahavad Piiblit uurida ja saada Jehoova tunnistajaks.”

Kirjast ilmnes, et saarel on umbes 40 huvilist. Ibinjal elab üle 18 000 inimese, kuid seal pole ühtegi tunnistajat. Sedamaid määras harubüroo saarele kaks kohalikku keelt rääkivat eripioneeri.

„Ma ei jäta enam kunagi mälestusõhtule minemata.” Nii ütles ühe tuntud protestantliku kiriku pastor Lõuna-Aafrika Vabariigis. Mis ajendas seda usujuhti minema 2014. aasta aprillis mälestusõhtule? Kõik sai alguse sellest, kui kaks eri rassi kuuluvat venda olid koos kuulutamas ja koputasid tema uksele. Nad teadsid varasemast ajast, et ilmselt ei soovi pastor  nendega rääkida. Üks vendadest, Adaine, jutustab: „Meie üllatuseks avas ta ukse ja kutsus meid sisse. Vestlesime temaga pikalt. Ta oli hämmastunud, nähes, et valge mees kuulutab mustade kogukonnas ning räägib temaga ta omas keeles. Pastor soovis hakata Piiblit uurima.”

Adaine jätkab: „See mees oli olnud misjonär ja pastor üle 40 aasta, kuid alles 80-aastaselt sai ta kõigile oma küsimustele vastused. Talle meeldib väga raamat „Jäljenda nende usku”. Uurimise ajal jätab ta mõned mõtted meelde ja kasutab neid kirikus jutlust pidades. Ta näitas oma koguduseliikmetele raamatut „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” ja ütles: „Kui Jehoova tunnistajad tulevad selle raamatuga teie juurde, võtke nad vastu ja kuulake, mida nad räägivad, sest see raamat on täis vaimseid aardeid.””

Pastor ütles Adaine’ile, et tema kiriku juhid olid teda kõvasti manitsenud ning öelnud, et ta ei räägiks oma jutlustes Jehoova tunnistajatest. Pastor ei teadnud, mida teha. Adaine’ile meenus ühe Birma ilmikpreestri lugu, mis ilmus Jehoova tunnistajate 2013. aasta aastaraamatus. Kui Adaine luges pastorile selle loo ette, lausus see: „Mul on ju sama olukord! Pean langetama väga olulise otsuse, seda ei saa edasi lükata.”

Pastor käis esimest korda mälestusõhtul 14. aprillil 2014 ja ütles, et ei jäta enam kunagi sellele  minemata. Ta on öelnud ka, et kavatseb katkestada kõik sidemed valereligiooniga.

Baffour ja Aaron on eripioneerid Bokabos, kakaokasvatuspiirkonnas Ghana lääneosas. Nende territooriumi hajali asuvate majakeste juurde pääseb vaid kitsaid jalgteid pidi, mis looklevad läbi istanduste. Teede rägastikus on imekerge ära eksida! Ühel päeval otsustasid Baffour ja Aaron oma tavapärase tee asemel minna teist teed pidi ning see viis nad onnide juurde, kus nad polnud varem käinud. Nad kohtasid Michaelit ja Patience’i, kes olid nende sõnumist huvitatud ja soovisid väga Piiblit uurida. Hiljem lausus Michael neile: „Viimased kaks aastat me pole enam kirikus käinud, sest me nägime seal nii mõndagi, mis polnud Piibli õpetustega kooskõlas. Selle asemel oleme igal õhtul Patience’iga uurinud ise Piiblit ja otsinud oma küsimustele vastuseid. Oleme palvetanud, et leiaksime tõe.” Nad hakkasid kohe käima koosolekutel, ehkki pidid selleks kõndima pika tee läbi istanduste. Möödunud aastal see paar ristiti ning nad asusid teenima üldpioneeridena. Praegu käivad nemadki mööda tundmatuid teid kakaoistandustes, et otsida inimesi, kes palvetavad, et leida tõde.