Üks vend Indoneesias andis kaks päeva enne mälestusõhtut ühele parklateenindajale mälestusõhtukutse. Teenindaja, kes oli muslim, küsis, kas ka teised võivad tulla, sest oli vaid üks kutse. Vend selgitas, et muidugi võivad ka teised tulla. Mees lausus, et tal on suur  pere, ja küsis kutseid juurde. Vend ulatas talle 20 kutset ja ütles, et tegemist on Jeesuse surma mälestamisega ning et teretulnud on kõik, sealhulgas kristlased ja muslimid. Mees sõnas, et temaga tuleks kaasa 60—70 inimest.

Kui mälestusõhtukõne oli alanud ning kohal viibis juba 248 inimest, saabus parklateenindaja veel umbes saja inimesega — oli mehi, naisi, lapsi, teiste hulgas eakaid inimesi ja ka üks viimaseid kuid lapseootel naine. Nad olid rentinud mitu autot, et sõita hotelli, kus mälestusõhtu toimus. Sellist rahvasumma nähes ei lubanud hotelli turvamehed neil algul siseneda. Nad imestasid, miks küll tahab nii palju muslimeid kristlikule üritusele minna. Kui turvameestele näidati mälestusõhtukutseid, saatsid turvamehed nad saali juurde. Umbes 60 inimest nende hulgast sai minna ülerahvastatud saali.

Mõne päeva pärast läks vend parklateenindaja juurde ja küsis, kas neile meeldis see üritus. Mees tunnistas, et nad kõik olid mälestusõhtule mineku suhtes pisut kartlikud, aga ta mainis, et neile avaldas muljet see, et inimesed olid nii lahked, tervitasid neid ja surusid kätt. Seejärel kutsus vend ta järgmisel pühapäeval toimuvale erikõnele. Sel korral tuli mees koos 40 pereliikme ja naabriga. Kuna nad jõudsid kohale alles koosoleku lõpu poole, otsustasid kogudusevanemad, et kõne esitatakse uuesti. Koosoleku juhataja lausus jälle paar sõna kõne tutvustuseks ning selgitas  lühidalt, et pärast seda lauldakse ja siis esitatakse palve. Kuna tegu oli muslimitega, kasutas kõnepidaja terve kõne jooksul neile tuttavaid väljendeid, näiteks Piibli asemel ta ütles püha raamat ja Jeesuse asemel prohvet ʽĪsa.

Hiljem külastas üks kogudusevanem seda parklateenindajat tema kodus ja hakkas temaga Piibli teemadel rääkima, võttes aluseks brošüüri „Kuuletu Jumalale”. Aruteluga ühines veel tosin inimest, teiste hulgas mõned muslimi naised ja lapsed.

Bussid, mis väljuvad Mongoolia pealinnast Ulaanbaatarist, sõidavad üle kogu riigi. Sellised bussireisid võivad aega võtta kuni 48 tundi. Sõitjad kas vaatavad aknast välja või jäävad magama. Bussis pole midagi lugemiseks antud, kuigi mongolitele meeldib lugeda. Seda silmas pidades pöördusid mõned vennad Songinokhairkhani kogudusest bussijuhtide poole ja ütlesid: „Tahaksime kinkida teile ühe hea raamatu. Tavaliselt pannakse lennukites midagi istmetaskusse lugemiseks. Kui teie arvates võiksid sõitjad olla huvitatud millegi lugemisest, võime panna nende jaoks kirjandust istmetaskutesse.” Kaheksa bussijuhti olid pakkumisega nõus. Selle tulemusena levitasid vennad 299 ajakirja ja 144 brošüüri. Samuti leppisid nad kokku, et vahetavad ajakirjad värskete vastu, kui need ilmuvad.

Ühes Aasia riigis paluti kahel kogudusevanemal külastada õde, kes oli olnud kaheksa aastat mittetegev. Need vennad polnud kunagi seda õde näinud. Nad helistasid talle ja leppisid kokku, et kohtuvad tema poes, mis asus suures hulgimüügi ostukeskuses. Jalutanud tohutus koridoride labürindis ringi, õnnestus neil lõpuks leida pood, mis klappis õe antud poenumbriga. Kui nad poodi sisenesid, tervitas neid naine, kel oli laual väike Piibel. Saanud teada tema perekonnanime, kodulinna ja kahe lapse vanuse, järeldasid vennad, et tegemist on selle mittetegeva õega. „Me oleme sinu vennad, Jehoova tunnistajad,” laususid nad.

„Ma olen kristlane,” vastas naine, hämmeldunud ilme näol. Tema reageering tundus vendadele kummaline. Sellest hoolimata andsid nad talle piibliteemalist kirjandust ja naine oli väga tänulik. Ent kui vennad lahkusid, taipasid nad, et tegemist oli vale poega! Nad tahtsid minna poodi numbriga 2202, aga käisid hoopis poes number 2200. Üks vendadest ütles: „Mul käisid judinad üle selja — meid oleks justkui inglid sinna poodi viinud. Sel naisel ja meie õel oli sama perekonnanimi, sama kodulinn ning nende lapsed olid umbes samaealised! Kui naisel oleks olnud teine  perekonnanimi või kodulinn, oleksime teadnud, et tegemist on vale inimesega.” Kaks poodi edasi leidsidki vennad mittetegeva õe, kes nende külastust ootas.

Eksituse tulemusena hakkas esimene naine Piiblit uurima ja käima ka koosolekutel. Mittetegev õde hakkas kõigil koosolekutel käima ning regulaarselt kuulutustöös osalema. Ta ütles: „Tundsin end nii tähtsusetuna, aga Jehoova ei unustanud mind kunagi, kuigi olin kaua aega mittetegev olnud.”

Greg ja Alma kolisid Catanduanese saarele Filipiinidel, et teenida seal, kus on suurem vajadus kuningriigikuulutajate järele. Osa saarest on mägine ning Gregil ja Almal tuleb mõnda piirkonda jõudmiseks käia ligi 20 kilomeetrit. Vahel sõuavad nad paadiga umbes kaks tundi, et kuulutada teistel saartel. Vihmaperioodil on selliseid retki ette võtta päris raske. Aga selle asemel et lihtsalt koju jääda ja kuulutustööd mitte teha, otsustasid nad kasutada eelist, mida pakub neile nende mobiilifirma — reklaamikampaania raames saavad nad miinimumhinnaga saata piiramatult sõnumeid.

Greg ütleb, et kõigepealt ta tutvustab end ning lisab: „Tahaksin teiega jagada üht mõtet Piiblist.” Tema sõnul on väga tõhusaks kirjakohaks Johannese 17:3. Seda tsiteerinud, esitab ta kaks küsimust: kes on tõeline Jumal ja kes on Jeesus Kristus? Pärast seda annab ta võimaluse vastata. Kui talle vastatakse, kirjutab Greg uue piiblikoha, näiteks Laulu 83:18. Juhul, kui inimene tema sõnumitele edasi vastab, küsib ta, kas nad  võiksid vestlust telefoni teel jätkata. Greg ja Alma räägivad, et sellel on olnud head tulemused.

Ühel naisel, kellega Greg ja Alma ühendust võtsid, oli palju küsimusi Piibli kohta ning nad vahetasid hulgaliselt sõnumeid. Lõpuks viis see piibliuurimiseni. Naine rääkis sellest, mida ta teada sai, ka oma vennapojale ja töökaaslasele. Nüüd on kõik kolm ristitud.