Angela, kes elab Surinames, läks kuulutama orbudekodusse, mis on tema kodu lähedal. Orbudekodu juhataja oli meie mittetegev õde ja seepärast andis ta Angelale lahkelt loa lastele kuulutada. Angela rääkis 85 lapsega ja näitas neile videoid saidilt jw.org. See viis selleni, et ta hakkas paljude lastega Piiblit uurima. Talle läksid appi kaks pioneerist õde, kes kumbki võttis  enda peale ühe lasterühma. Mittetegev õde ütles, et ta oli õpetanud lastele ühest meie laulikust laule ning lugenud neile õhtuti ette piiblilugusid. Ta lausus, et sooviks väga tulla koosolekutele, aga ta ei saa jätta 85 last orbudekodusse üksi. Seega korraldati nii, et nad saaksid minna kõik üheskoos kuningriigisaali. Kuna orbudekodu on kuningriigisaalist kõigest kiviviske kaugusel, aitasid vennad seda suurt rühma kuningriigisaali tuua. Nüüd käivad see õde ja kõik 85 last korrapäraselt koosolekutel.

Kuueaastane Gabriel, kes elab Paraguays, mõtles üldkokkutulekult koju sõites sügavalt selle üle, kui tähtis on kuulutada kuningriigisõnumit. Järsku ta mõistis, kui väga ta sooviks, et koos temaga oleks paradiisis ka tema kallis vanaisa. Kuid vanaisa polnud veel kunagi ilmutanud huvi tõe vastu ning talle ei meeldinud, et tema naine ja lapsed on Jehoova tunnistajad.

Juba samal päeval palus Gabriel oma vanemaid, et nad teeksid videokõne vanavanematele, kes elavad Argentinas. Gabriel selgitas vanaisale, miks on nii tähtis uurida Piiblit, ning küsis seejärel otse: „Vanaisa, kas sa tahad minuga uurida?” Vanaisa oli päri. Gabriel tegi ettepaneku uurida brošüüri „Kuuletu Jumalale ja ela igavesti”. Järgnevate kuude jooksul arutasidki nad seda brošüüri üheskoos. Kuna kumbki ei osanud hästi lugeda, võtsid nad aega, et seda eelnevalt harjutada. Gabriel valmistus hoolikalt igaks õppetunniks ning pani uurimise ajaks särgi selga ja lipsu ette.

 Mõne aja pärast otsustasid vanavanemad Gabrieli perele paariks nädalaks külla minna. Nende külasoleku ajal käis vanaisa koos ülejäänud perega koosolekutel. Kui vanaisa tagasi Argentinasse läks, jätkas ta ühe kohaliku vennaga piibliuurimist ja edenes nii hästi, et sai ristimata kuulutajaks. Nüüd palvetavad Gabrieli vanavanemad iga päev üheskoos. Kuidas aga on läinud väikesel Gabrielil? Ka temast on saanud ristimata kuulutaja. Vanaisa on avaldanud soovi lasta end Jehoovale pühendumise märgiks ristida.

Jennifer oli üks neist, kes levitas Brasiilias voldikut „Kas surm on kõige lõpp?”. Ta koputas uksele, mille avas naine, kes kiirustas lähedase sõbra matusele. Jennifer ütles talle, et see on huvitav kokkusattumus,  kuna ta tahtis talle pakkuda voldikut, mis räägib sellest, kuidas on meil võimalik surnud lähedasi uuesti näha. Naine vaatas hetke voldikut hämmastunult, kuid võttis selle vastu. Küsimuse peale, kas ta sooviks lisavoldikuid leinavate pereliikmete jaoks, vastas ta, et see on hea mõte, ja palus juurde üheksa voldikut.

Hiljem läks Jennifer naist uuesti külastama ning see ütles talle: „Ma mõistsin alles tagantjärele, et meie esimene kohtumine polnud kokkusattumus. Jumal saatis teid minu juurde selle lohutava sõnumiga, mida ma nii hädasti vajasin.” Naine oli kõik voldikud ära jaganud. Pereliige, kes esitas matusekõne, oli terve voldiku kõva häälega ette lugenud. Kohalolijad olid sügavalt liigutatud ja tänasid seda naist nende trööstivate mõtete eest. Naine oli nõus hakkama Piiblit uurima.

Kolm peetellast Haitis reisisid värvikirevas ühissõidukis, mida kutsutakse tap-tap’iks. Kahe ja poole tunnise sõidu jooksul kuulutasid nad kaasreisijatele ning levitasid ühtekokku 50 ajakirja ja 30 voldikut. Üks peetellastest, Gurvitch, luges ühele sõitjale ette katke ajakirjast Ärgake!. Noormees nimega Pépé kuulis seda kõrvalt ja lõi samuti vestluses kaasa. Ta palus, et temaga hakataks Piiblit uurima. Selgus, et ta elab selles piirkonnas, kus Gurvitchi kogudus käib kuulutamas. Alates 2014. aasta jaanuarist, kui Pépéga esimest korda kohtuti, on ta käinud peaaegu kõigil koosolekutel ja kokkutulekutel. Ta räägib oma vastleitud usust teistele ja loodab peagi saada ristimata kuulutajaks.