Ines, neljanda klassi õpilane Soomest, kuulis, et religiooniõpetuse tunnis võetakse arutluse alla Jehoova tunnistajad. Seepärast otsustas ta kutsuda kogu klassi kuningriigisaali vaatama. Nii õpilastele kui ka õpetajale see mõte meeldis.

Järgmisel nädalal võtsid 38 õpilast ratastega ette sõidu kuningriigisaali, mis asus umbes  viie kilomeetri kaugusel. Nendega läksid kaasa kaks õpetajat ja direktor. Kuningriigisaalis võttis neid vastu kaks venda ja kolm õde. Sel ajal kui suupistetel lasti hea maitsta, esitasid õpilased kõiksuguseid küsimusi kuningriigisaali ja tunnistajate kohta, nagu näiteks: mis koosolekutel toimub, mis ruum seal on (nad osutasid raamatukogule), miks on seina peal sildil kuus jagatud kümnega (aastatekst oli Matteuse 6:10)?

Kuna kool oli liitunud projektiga, mille eesmärgiks oli koolikiusamist ära hoida, näitasid vennad klassile veebisaidilt jw.org jutupliiatsi videot „Kuidas kiusajast rusikateta jagu saada”. Samuti tutvustasid nad veebisaidi teisi osasid ning lasid ühte kuningriigilaulu. Külastus kestis umbes tunni.

Direktor, õpetajad ja õpilased jäid kuningriigisaalis käiguga väga rahule. Direktorile pakkus huvi meie veebisaidil olev materjal, kuna ta arvas, et seda saaks kasutada religiooniõpetuse tundides. Tal oli hea meel kuulda, et ka teised klassid on teretulnud kuningriigisaaliga tutvuma. Juba järgmisel nädalal võttis veel üks õpetaja tunnistajatega ühendust ning küsis, kas ka tema klass võiks tulla saali vaatama.

Rumeenias elav Cristina polnud käinud kunagi koolis ning ta ei osanud lugeda ega kirjutada. Ta oli väga vaene ja elatas ennast sellega, et otsis linna prügimäelt plekkpurke ja plastpudeleid. Ühel päeval, olles oma tavapärasel otsingul, köitis midagi tema pilku: see oli piibliteemaline kirjandus, kus olid kaunid pildid õnnelikest inimestest. Ta mõtles endamisi: „Sellised inimesed on kuskil kindlasti olemas.” Cristinas  tärkas uudishimu ning ta tahtis teada, millest need trükised räägivad. Ta palus kellelgi neid talle ette lugeda. Kuuldes, et need on religiooniteemalised, muutus ta kurvaks, et inimesed on visanud Jumala Sõnast rääkivad väljaanded prügikasti. Nüüd hakkas Cristina prügimäelt otsima brošüüre, voldikuid ning ajakirju. Mõned neist olid terved, teised aga puruks  rebitud. Ta õppis lugema, kuna soovis neid väljaandeid paremini mõista.

Hiljem kõnetasid Cristinat Jehoova tunnistajad ja temaga hakati Piiblit uurima. Ta oli väga õnnelik, kui sai teada, et Jehoova oli tõmmanud teda enda juurde nende väljaannetega, mida teised polnud osanud hinnata. Cristina käib koosolekutel ja on õpitust vaimustuses. Talle teeb tohutult rõõmu see, et tal on nüüd uhiuued ajakirjad, raamatud ja brošüürid, ning ta ei pea neid enam prügi seast otsima. Tõepoolest, Cristina leidis prügimäelt aarde!

Margret, kes elab Saksamaal, käib igal hommikul koeraga metsas jalutamas. Ta sõnab: „Ma üritan möödakäijatega juttu alustada. Kui tekib sundimatu vestlus, suunan ma jututeema Piiblile.”

Ühel päeval kohtas ta 70. aastates naist, kes oli samuti koeraga jalutamas. Margret hakkas temaga vestlema. Naisele meeldis temaga juttu puhuda ning ta rääkis, et palvetab Jumala poole ning loeb iga päev Piiblit. Sellest alates said nad iga päev kokku ja vestlesid vaimsetel teemadel. Kord küsis naine meie õelt, kuidas ta nii hästi Piiblit tunneb. Margret ütles, et ta on Jehoova tunnistaja.

Margret pakkus naisele mitu korda kodust piibliuurimise kursust, kuid see keeldus. Nende vestlused aga jätkusid. Mõni kuu hiljem võttis Margret piiblikursuse teema uuesti üles. Seekord avaldas naine  põhjuse, miks ta kardab hakata Piiblit uurima: mehele, kellega ta elab, ei meeldi Jehoova tunnistajad.

Järgmine kord, kui Margret metsa jalutama läks, võttis ta kaasa Piibli ja „Piibli õpetuste” raamatu. Kui ta seda naist nägi, ütles ta südikalt: „Sel korral ma ei taha pakkuda mitte kodust piibliuurimist, vaid piibliuurimist metsas.” Silmad veekalkvel, võttis naine selle pakkumise kohe vastu. Ta tuleb piibliuurimisele kuuel päeval nädalas. Sõltuvalt aastaajast ja ilmast uurivad nad Margretiga Piiblit kord vihmavarju all, kord taskulambi valgel.

Meie õde Delphine uuris Bulgaarias Piiblit Irinaga. Irinale meeldis see, mida ta teada sai, ja ta käis korrapäraselt koosolekutel. Irina abikaasa aga ei soovinud, et ta naine Jehoova tunnistajatega läbi käib. Ta viis oma pere ühte Rootsi väikekülla elama ning Irina kaotas Delphine’iga kontakti. Kaks pioneerist õde, Alexandra ja Rebecca, kohtasid Irinat ja hakkasid temaga rääkima, kuid Irina ei saanud rootsi keelest aru. Õed võtsid välja brošüüri „Hea sõnum kõigile rahvastele” ja palusid Irinal lugeda seal olevat sõnumit bulgaaria keeles. Seejärel küsisid õed brošüüri abil Irinalt, kas ta sooviks saada kirjandust oma emakeeles. Irina raputas mitu korda pead. Õed järeldasid, et ta pole tõest huvitatud, ning lahkusid.

Hiljem tuli Alexandrale meelde, et varsti tuleb mõneks nädalaks kodumaale Bulgaarias teeniv rootsi õde Linda. Ta arvas, et võib-olla avaldaks Irinale head mõju see, kui ta kuuleks tõest oma emakeeles. Kui Linda saabus, läksid nad Alexandraga Irina  juurde. Irina rääkis Lindale, et ta on igal õhtul palunud, et Jehoova aitaks tal piibliuurimist jätkata. Tal oli tihti kaasas bulgaariakeelne „Piibli õpetuste” raamat, kuna ta tahtis seda kohe Jehoova tunnistajatele näidata, kui ta neid tänaval kohtab, aga ta ei kohanud neid. Kui õnnelik oli küll Irina, et ta sai kirjandust bulgaaria keeles!

Linda küsis Alexandralt, miks ta oli pärast esimest külastust järeldanud, et Irina pole Piiblist huvitatud. Alexandra ütles, et Irina oli raputanud pead, mis näitas, et teda see ei huvita. Linda selgitas, naeratus suul, et bulgaarlased noogutavad pead, kui nad pole millegagi nõus, aga nõustumise märgiks nad raputavad pead. Kuna Irina alles õpib rootsi keelt, uurib ta Piiblit edasi bulgaaria keeles. Kuidas on see võimalik? Ta sai uuesti ühendust Delphine’iga ning nad uurivad Piiblit videokõne vahendusel.

Jemima, kes elab Hispaanias, kasvas üles tões, kuid seitsmeaastaselt muutus tema elu kardinaalselt: tüdruku ema ei soovinud olla enam Jehoova tunnistaja ning lahutas end ta isast. 13-aastaselt lõpetas Jemima lävimise Jehoova tunnistajatega ja keeldus isa pakutavast usulisest abist.

Kui Jemima sirgus suureks, liitus ta ühiskondlike ja poliitiliste liikumistega, et võidelda lihtrahva õiguste eest. Hiljem jäi ta töötuks ning ta isa Domingo pakkus talle maalrina tööd.

Ühel päeval koos töötades tegi Domingo Jemimale ettepaneku hakata Piiblit uurima. Jemima keeldus, kuid ütles, et kui ta peaks kunagi sellest huvitatud  olema, annab ta isale teada. Domingo kuulas maalritöid tehes Piibli ning ajakirjade helisalvestisi, kuid tütar eelistas kuulata kõrvaklappidega popmuusikat.

2012. aasta novembris sai Domingo, kes oli uuesti abiellunud, kutse abielupaaride piiblikooli. Jemima oli hämmastunud, et isa soovib minna kaheks kuuks piiblikooli ning on seejärel valmis kõik maha jätma ja minema, kuhu tahes teda saadetakse. Ta sai esimest korda aru, kui tähtis on tõde isa jaoks, ja ta tahtis mõista, miks see nii on.

Jemima ei kuulanud enam kõrvaklappidega muusikat, vaid hakkas kuulama seda, mida isagi. Ta esitas ka küsimusi. Kord, kui Domingo seisis redelil ja värvis, sõnas Jemima: „Kas mäletad, kui ütlesin, et annan sulle teada, kui olen valmis Piiblit uurima? Nüüd on see aeg käes.”

Domingol oli hea meel seda kuulda. Nad hakkasid uurima 2013. aasta jaanuaris ning tegid seda kaks korda nädalas. Piiblikool algas aprillis ja nad jätkasid uurimist videokõne kaudu. Jemima käis piiblikooli lõpuaktusel ja talle väga meeldis see. 14. detsembril 2013 Jemima ristiti.

Jemima ütleb: „Jehoova oli minuga äärmiselt kannatlik, ta ei kaotanud minu suhtes kunagi lootust. Ta on andnud mulle midagi, mida ma maailmast ei leidnud — tõelised sõbrad. Ülemaailmne vennaskond on pannud mind Jehoova suurt armastust veelgi rohkem hindama.”

30. märtsil 2014 oli kauaaegne Venemaa Peeteli pere liige Vassili harubüroo lähedal kirjandusestendiga  kuulutamas. Tema juures peatus politseiauto. Politseinik astus välja ja palus viisakalt tal see tegevus lõpetada, kuna naabruskonnast oli tulnud selle kohta kaebusi. Samal ajal teine politseinik filmis nende vestlust. Vassili arvas, et on parem politseinikule kuuletuda ja mitte hakata oma õiguste pärast vaidlema. Selleks ajaks oli juba kenake hulk möödakäijad sinna uudistama jäänud. Vassili lahkus, kuid kaks päeva hiljem palus ta luba kohtuda politseiülemaga ja tema palve täideti. Kohtumise ajal tänas Vassili politseiülemat tähtsa töö eest, mida politsei ühiskonna heaks teeb, ja selle eest, et politseinikud olid kaks päeva tagasi temaga viisakalt rääkinud. Politseiülem pöördus oma abi poole ning lausus: „Kogu mu 32-aastase töökogemuse juures pole ma veel kunagi kuulnud kedagi meid meie töö eest tänamas!” Politseijuht sai vestluse käigus teada, et meie kuulutustöö avalikes paikades on täiesti seaduslik. Ülem küsis Vassililt, miks ta ei öelnud politseinikele midagi vastu, kui need palusid tal oma tegevus lõpetada, kuigi ta teadis, et ta ei tee midagi seadusevastast. Vassili kostis: „Ma pean politseist lugu. Mõelge, mida oleksid arvanud pealtnägijad, kui ma oleksin süüdistanud politseinikke selles, et nad ei tunne seadust.” Politseiülem ja tema abi olid hämmastunud ning kinnitasid Vassilile, et edaspidi ei tule tal kirjandusestendi pärast enam mingeid probleeme.