Austraalia harubüroo sulane Alexander MacGillivray kõndis oma töötoas mõtlikult edasi-tagasi. Ta oli mitu päeva juurelnud ühe probleemi üle ning viimaks jõudnud lahendusele. Nüüd oli tal vaja rääkida Frank Rice’iga.

Frank oli südi 28-aastane kolportöör (pioneer), kes oli saabunud harubüroosse mõni nädal varem. Ta oli teismelisena tõde kuulnud ning peagi pärast seda alustanud kolportööritööd. Ta kuulutas head sõnumit üle kümne aasta mitmel pool Austraalias. Ringi liikus ta kas hobuse, jalgratta, mootorratta või autosuvilaga. Peatunud põgusalt Peetelis, oli ta nüüd valmis minema uuele kuulutustööterritooriumile.

Vend MacGillivray kutsus Franki oma töötuppa ning osutas kaardil Austraaliast põhja pool olevatele saartele. „Frank, kas sa tahaksid seal kuulutustööga algust teha?” päris ta. „Ühelgi neist saartest pole ainsamatki venda.”

Franki silmad jäid pidama saartel, mis olid justkui pärlid India ookeanis. Tegu oli Madalmaade Ida-Indiaga (nüüd Indoneesia). * Nendel saartel elas miljoneid inimesi, kes polnud veel kuulnud head sõnumit Jumala kuningriigist. Frank näitas näpuga pealinnale  Bataviale (nüüd Jakarta) ning sõnas: „Ma tahan alustada sealt.”

1931. aastal saabus Frank Jakartasse, suurde saginarohkesse linna Jaava saarel. Ta üüris kesklinna lähedal ühe toa ning tassis sinna perenaise üllatuseks palju kaste, milles oli piiblikirjandus.

„Alguses olin ma veidi nõutu ja mind vaevas koduigatsus,” meenutas Frank. „Minu ümber saalisid inimesed õhukestes valgetes riietes, peas troopikakiivrid, mina aga nõretasin higist oma paksudes Austraalia  riietes. Ma ei osanud sõnakestki hollandi ega indoneesia keelt. Pärast Jehoova poole palvetamist tekkis mul mõte, et äriinimeste hulgas võiks olla neid, kes oskavad inglise keelt. Hakkasingi nendest pihta ning see kuulutustööpõld osutus väga viljakaks.”

Kuna enamik jakartalasi kõneles hollandi keelt, nägi Frank kõvasti vaeva, et see keel suhu saada, ning peagi tegi ta algust majast majja kuulutustööga. Ta hakkas ka indoneesia keelt õppima ning sai sellegi varsti selgeks. „Probleem oli selles, et mul polnud indoneesiakeelset kirjandust,” lausus Frank. „Siis aga juhatas Jehoova mu ühe kohaliku kooliõpetaja juurde, kes huvitus tõest ning oli nõus tõlkima brošüüri „Kus viibivad surnud?” indoneesia keelde. Ta tõlkis teisigi brošüüre. Ei läinud kaua, kui paljud indoneeslased hakkasid tõe vastu huvi tundma.”

1931. aasta novembris tuli Austraaliast Jakartasse veel kaks pioneeri. Need olid 25-aastane Clem Deschamp ja 19-aastane Bill Hunter. Clem ja Bill olid võtnud kaasa autosuvila, mis oli otsekui ratastel pioneerikodu. See autosuvila oli Indoneesias üks esimesi. Saanud selgeks mõne hollandikeelse väljendi, hakkasid nad kuulutama Jaava suuremates linnades.

Clemile ja Billile järgnes tragi pioneer Charles Harris, kes oli samuti pärit Austraaliast. Alates 1935. aastast sõitis Charles autosuvila või rattaga läbi suurema osa Jaavast ning levitas kirjandust viies keeles: araabia, hiina, hollandi, indoneesia ja inglise keeles. Mõnel aastal levitas ta 17 000 trükist.

See, et Charles levitas nii palju kirjandust, ei jäänud tähelepanuta. Üks ametnik Jakartas uuris Clemilt: „Mitu inimest teil Jaava idaosas töötab?”

 „Ainult üks,” kostis Clem.

„Kas te arvate, et ma jään seda uskuma?” käratas mees. „Arvestades kirjanduse hulka, mis te igal pool levitanud olete, peab teid seal terve armee olema.”

Need algusaja pioneerid olid pidevalt liikvel, et jõuda võimalikult paljude inimesteni. „Käisime saare otsast lõpuni läbi. Harva rääkisime sama inimesega kaks korda,” sõnas Bill Hunter. Kuulutustööreiside käigus külvati tohutus koguses seemet, mis kandis hiljem rikkalikult vilja. (Kog. 11:6; 1. Kor. 3:6.)

1936. aastal arutasid pioneerid Jaaval, kuidas jõuda hea sõnumiga Sumatrale, mis on suuruselt kuues saar maailmas. Sellel mägisel saarel, mida läbib ekvaator, on suured linnad ja istandused ning ääretud sood ja vihmametsad.

Pioneerid panid kokku oma rahanatukese ning otsustasid saata Sumatrale Frank Rice’i. Varsti jõudiski ta Põhja-Sumatrale Medani, kaasas kaks kuulutustöökotti, 40 kasti kirjandust ja taskus veidi raha. Frank oli tugeva usuga mees. Ta hakkas kohe tegema kuulutustööd ning oli kindel, et Jehoova annab talle selle ülesande täitmiseks kõik vajaliku. (Matt. 6:33.)

Kui ta viimast nädalat Medani linnas kuulutas, kohtas ta sõbralikku hollandlast, kes kutsus ta sisse ja pakkus talle tassi kohvi. Frank rääkis mehele, et ta vajaks autot, millega ülejäänud saarel head sõnumit kuulutada. Mees osutas aias olevale katkisele autole ja ütles: „Kui sa selle ära parandad, võid selle 100 kuldna eest endale saada.” *

„Mul ei ole 100 kuldnat,” vastas Frank.

Mees puuris pilguga Franki ja küsis: „Kas sa tõesti tahad üle kogu Sumatra usku kuulutada?”

„Jah,” kostis Frank.

„No olgu, kui sa selle ära parandad, on see sinu,” sõnas hollandlane. „Maksta võid siis, kui raha saad.”

Frank hakkas autot parandama ning varsti oli see töökorras. Hiljem kirjutas ta: „Auto täis kirjandust, paak täis kütust ja süda täis usku, asusin ma Sumatra elanikele kuulutama.”

 Aasta pärast, kui Frank oli saare risti-põiki läbi käinud, naasis ta Jakartasse. Seal müüs ta auto 100 kuldna eest maha ja saatis postiga raha Medanis elavale hollandlasele.

Mõni nädal hiljem sai Frank Austraaliast kirja, kus tal paluti uude kohta kolida. Viivitamatult pakkis ta asjad kokku ning sõitis Indohiinasse (nüüd Kambodža, Laos ja Vietnam), et seal kuulutustööga algust teha.