JUHATASIN 14. aprillil 1989 parasjagu Florese saarel Maumere linnas koosolekut, kui riigiametnikud tormasid majja sisse ning arreteerisid minu ja veel kolm inimest.

Vanglas käskisid valvurid meil lippu tervitada. Kui me polnud nõus seda tegema, peksid nad meid käte ja jalgadega ning sundisid meid viis päeva kõrvetava päikese käes seisma. Öösel lõdisesime räpaste ja rampväsinutena imepisikese kongi betoonpõrandal, haavad huugamas. Vanglaülem püüdis korduvalt panna meid oma põhimõtteid reetma, kuid me vastasime talle, et pigem sureme, kui tervitame lippu. Nii nagu paljud kristlased ammustel aegadel, pidasime meiegi auks kannatada seetõttu, et tegime, mis on õige. (1. Peetr. 3:14.)