1942. aasta alguses võttis Jaapani sõjavägi Indoneesia oma raudsesse haardesse. Paljusid vendi sunniti tegema rasket füüsilist tööd: ehitama teid või kaevama kraave. Teised viidi räpastesse vangilaagritesse, kus neid piinati, sest nad polnud nõus sõda toetama. Vähemalt kolm venda suri vangis.

Hollandi õde Johanna Harp elas kõrvalises mägikülas Ida-Jaaval ning tal õnnestus esimesel kahel sõjaaastal vältida vangilaagrisse sattumist. Tema ja ta kolm teismelist last kasutasid vabadust selleks, et tõlkida raamat „Pääste” ja ajakirja Vahitorn numbreid inglise keelest  hollandi keelde. * Tõlgitud väljaanded paljundati ja jagati salaja Jehoova teenijatele kõikjal Jaaval.

Need vähesed tunnistajad, kes olid veel vabaduses, kogunesid väikeste rühmadena ning tegid ettevaatlikult kuulutustööd. „Otsisin alati võimalusi tõest eraviisil rääkida,” ütles Josephine Elias (neiupõlvenimega Tan). „Kandsin huviliste juures käies kaasas malelauda, et jätta teistele mulje, nagu käiksin lihtsalt malet mängimas.” Felix Tan tegi koos oma naise Bolaga ukselt uksele kuulutustööd, teeseldes, et müüb seepi. „Tihtilugu käisid meil kannul palju kardetud Jaapani sõjaväepolitsei Kempeitai nuhid,” rääkis Felix. „Et meid ei hakataks kahtlustama, käisime oma piibliõpilaste pool eri aegadel. Kuus meie õpilast tegid tublisid edusamme ning lasid end pärast sõda ristida.”

Samal ajal kui vennad püüdsid tulla toime sõjaaja raskustega, pandi nende usk veel ühel moel proovile. Jaapani võimud käskisid kõigil välismaalastel (nende hulgas Hiina päritolu indoneeslastel) end registreerida ning kanda kaasas isikutunnistust, kus vannuti truudust Jaapani keisririigile. Paljud vennad polnud kindlad, kas lasta end registreerida ja kirjutada isikutunnistusele alla või mitte.

Felix Tan selgitas: „Jakarta vennad keelitasid meid, kes elasime Sukabumis, isikutunnistusele mitte alla kirjutama. Ent me küsisime võimudelt, kas dokumendil oleks võimalik maha tõmmata fraas „allakirjutanu on vandunud truudust Jaapani sõjaväele” ja kirjutada selle asemel „allakirjutanu ei takista Jaapani sõjaväge”. Meie  üllatuseks olid nad päri ja nii vormistasime kõik endale isikutunnistused. Kui Jakarta vennad sellest kuulsid, nimetasid nad meid usutaganejateks ning katkestasid meiega suhted.”

Kahjuks lõviosa neist Jakarta vendadest, kes olid sellisel rangel seisukohal, arreteeriti ja nad ütlesid usust lahti. Üks vend, kes polnud nõus endale isikutunnistust tegema, sattus samasse vanglasse André Eliasega. „Püüdsin temaga sel teemal arutleda ning aitasin tal hakata asjasse tasakaalukamalt suhtuma,” sõnas André. „Ta oli alandlik vend ja palus vabandust, et oli meiega suhted katkestanud. Seejärel olime teineteisele suureks toeks ja tugevdasime üksteise usku. Paraku suri ta vanglas valitsenud karmide olude tõttu.”

Kui sõda 1945. aastal lõppes, soovisid vennad ja õed suure innuga kuulutustööd edasi teha. Üks vend, kes oli olnud vangis ja keda oli piinatud, kirjutas Austraalia harubüroole: „Siin ma olen pärast nelja pikka kurnavat  aastat, ilma et mu vaim oleks murdunud või ind raugenud. Kõigi nende raskuste ajal ei unustanud ma eales oma vendi. Kas te saaksite mulle mõne raamatu saata?”

Varsti saabus riiki kauaigatsetud kirjandus. Alguses saadi seda vaid jaopärast, hiljem juba suuremates kogustes. Jakartas hakkas kümnest kuulutajast koosnev rühm taas meie väljaandeid indoneesia keelde tõlkima.

17. augustil 1945 kuulutasid Indoneesia iseseisvusliikumise juhid Indoneesia sõltumatuks vabariigiks. Vallandus neli aastat kestnud revolutsioon Hollandi koloniaalvõimu vastu. Sellele järgnenud kaoses kaotasid elu kümned tuhanded inimesed ning üle seitsme miljoni inimese pidi kodu maha jätma.

Revolutsiooni ajal käisid vennad ikka majast majja kuulutamas. „Patrioodid püüdsid sundida meid hüüdma oma lahinguhüüdu „Merdeka!”, mis tähendab „vabadus”,” rääkis Josephine Elias. „Me andsime neile aga teada, et meie poliitikasse ei sekku.” 1949. aastal tunnustas Holland Indoneesia suveräänsust. Sellega lõppes pikka aega kestnud koloniaalaeg ning kuulutati välja Indoneesia Ühendriigid (praegu Indoneesia Vabariik). *

Aastaks 1950 olid Indoneesia vennad elanud ligi kümme aastat äärmiselt keerulistes oludes. Neid ootas ees aga tohutu tööpõld. Kuidas oleks neil küll võimalik jõuda hea sõnumiga Indoneesia miljonite inimesteni? Inimlikust seisukohast paistis see võimatu ülesanne. Ent vennad ei kõhelnud hetkekski, nad jätkasid kuulutustööd, olles veendunud, et Jehoova saadab „töötegijaid välja oma lõikusele”. (Matt. 9:38.) Just seda ta tegigi.