Kui harubüroo vennad keelust kuulsid, hakkasid nad kiiresti tegutsema. „Viisime konfidentsiaalsed paberid, kirjandusvarud ja harubüroo raha peitu eri paikadesse üle kogu Jakarta,” ütleb Ronald Jacka. „Seejärel kolisime harubüroo ühte salajasse kohta ja müüsime endised harubüroohooned vaikselt maha.”

Enamik kohalikke vendi ei löönud araks ja tegutses innukalt edasi. Nad olid jäänud Jumalale ustavaks mitmes keelustamisele eelnenud usuproovis ning lootsid ka nüüd Jehoovale. Kuid mõne venna usk lõi kõikuma. Osa kogudusevanemaid hakkas kartma ja kirjutas alla dokumendile, kus nad lubasid kuulutustöö tegemise lõpetada. Teised avaldasid võimudele koguduseliikmete nimed. Harubüroo saatis küpsed vennad kogudusi tugevdama ja aitama neid, kes olid teinud kristlikes seisukohtades järeleandmisi. Peale selle tuli Indoneesiasse juhtiva kogu liige John Booth, kes andis vendadele isalikku nõu, mis oli sel ajal nii vajalik.

Pole kahtlustki, et suur karjane Jehoova andis oma teenijatele jõudu ja lohutas neid. (Hes. 34:15.) Kogudusevanemad hakkasid koguduseliikmetele rohkem vaimset tuge pakkuma ning vennad-õed leidsid uusi ja diskreetseid viise kuulutamiseks. (Matt. 10:16.) Paljud ostsid Indoneesia piibliseltsilt kaasaegseid ja odavaid Piibleid ning pakkusid neid kuulutustööl, rääkides võimalusel ettevaatlikult kuningriigisõnumist. Teised jagasid huvilistele väljaandeid, millest  nad oli autoriandmeid kandva tiitellehe välja rebinud. Paljud pioneerid esitlesid end ukselt uksele käivate müügimeestena, just nagu tehti Jaapani okupatsiooni ajal.

Aastal 1977 tabas meid järgmine hoop: usuasjade ministeerium ei pikendanud Jehoova tunnistajate misjonäriviisasid. Suurem osa misjonäre määrati teenima teistesse riikidesse. * „Sajad vennad ja õed tulid lennujaama meiega hüvasti jätma,” meenutab misjonär Norbert Häusler, kes teenis koos oma naise Margaretega Põhja-Sulawesil Manados. „Kõndisime  lennukisse viiva trepini ja vaatasime tagasi. Nägime lehvitavate käte merd ning lennuväljal kajasid sõnad „Suur tänu! Suur tänu, et olite meiega!”. Läksime lennuki pardale, pisarad silmis.”

Uudis Jehoova tunnistajate keelustamisest hakkas saareriigis levima. Indoneesia kirikute ühendus õhutas kohalikke vaimulikke kohe võimudele teatama, kui nad märkavad tunnistajaid tegutsemas. See vallandas paljudel saartel arreteerimiste ja ülekuulamiste laine.

Sumba saarel Waingapu linnas kutsus piirkonna sõjaväeülem sõjaväelaagrisse 23 venda ning nõudis, et nad kirjutaksid alla usust lahtiütlemise deklaratsioonile. Kui vennad seda ei teinud, käskis ta neil järgmisel päeval laagrisse tagasi tulla. Selleks tuli neil edasi-tagasi kõndida 14 kilomeetrit.

Vennad naasidki järgmise päeva varahommikul sõjaväeülema juurde. Ta kutsus nad ükshaaval ette ning käskis neil deklaratsioonile alla kirjutada. Kui vennad seda ei teinud, hakkasid sõdurid neid ogaliste okstega peksma. Sõdurid olid täiesti pöörased, nii et osa vendi kaotas peksu tagajärjel teadvuse. Samal ajal ootasid teised vennad oma korda. Viimaks astus ette noor vend Mone Kele ja kirjutas midagi paberile. Vennad ei suutnud oma silmi uskuda. Sõjaväeülem sai aga maruvihaseks. Mone oli paberile kirjutanud: „Ma jään igavesti Jehoova tunnistajaks!” Kuigi teda peksti sedavõrd hullusti, et ta tuli haiglasse toimetada, ei suudetud tema usku murda.

Sõjaväeülem üritas 11 päeva jooksul panna vendi oma põhimõtteid reetma. Ta käskis neil seista päev  läbi kuuma päikese käes ning sundis neid mitu kilomeetrit roomama ja raskete kandamitega pikki vahemaid jooksma. Hoides nende kõril tääki, käskis ta neil lippu tervitada, kuid vennad keeldusid. Seepeale andis ta korralduse neid veelgi peksta.

Igal hommikul kõmpisid vennad laagrisse ning mõtlesid, kuidas neid võidakse sel päeval piinata. Tee peal nad palvetasid koos ning innustasid üksteist jääma Jumalale ustavaks. Kehad kaetud vermete ja sinikatega, liikusid nad igal õhtul vaevaliselt kodu poole, olles rõõmsad, et nad olid jäänud Jehoovale ustavaks.

Kui harubüroo vennad said sellest väärkohtlemisest teada, saatsid nad kohe telegraafiga protestikirja Waingapu sõjaväeülemale, piirkonna sõjaväeülemale Timoril, Bali diviisi ülemale, sõjaväe ülemjuhatajale Jakartas ja teistele tähtsatele võimuesindajatele. Kuna Waingapu sõjaväeülema võikad teod said kõikjal Indoneesias avalikuks, tundis ta end häbistatuna ja lõpetas vendade tagakiusamise.

Järgmistel aastatel peeti Indoneesias lugematu hulk Jehoova tunnistajaid kinni, neid kuulati üle ja nende kallal tarvitati füüsilist vägivalda. „Ühes piirkonnas olid paljudel vendadel esihambad välja löödud,” meenutab misjonär Bill Perrie. „Kui nad kohtasid mõnda sellist venda, kellel olid esihambad alles, küsisid nad naljatlevalt: „Kas sa oled uus või oled sa reetur?” Hoolimata  raskustest ei kaotanud tagakiusamist kogenud vennad Jehoova teenistuses kunagi oma rõõmu ega innukust.”

13 aasta jooksul mõisteti 93 tunnistajat kaheks kuuks kuni neljaks aastaks vangi. Selline väärkohtlemine ainult tugevdas nende otsusekindlust jääda Jehoovale ustavaks. Pärast seda kui Musa Rade oli istunud kaheksa kuud vangis, külastas ta oma kandi vendi, et innustada neid kuulutustööd jätkama. „Vanglas õppisin rohkem Jehoovale lootma ja sain vaimselt tugevamaks,” ütles ta. Pole midagi imestada, et mõned inimesed märkisid: „Jehoova tunnistajad on nagu naelad. Mida rohkem sa neid taod, seda sügavamale nad lähevad.”