1., 2. Millise imeteo teevad Peetrus ja Johannes?

 PÄRASTLÕUNANE päike heidab rahva peale oma kullendavaid kiiri. Läheneb palvuse aeg ja inimesi voolab templiõue. a (Ap. t. 2:46; 3:1.) Peetrus ja Johannes seavad sammud templi värava poole, mida hüütakse Ilusaks. Ühtäkki tungib läbi jutusumina ja sammumüdina kellegi anuv hääl. Mees, kes on sünnist saati jalust vigane olnud – juba üle neljakümne aasta –, palub rahvalt armuande. (Ap. t. 3:2; 4:22.)

² Peetruse ja Johannese lähenedes kordab kerjus masinlikult oma pähekulunud palvet. Kui apostlid seisma jäävad, pöörab mees pilgu nendele, lootes neilt midagi saada. Peetrus ütleb talle: „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mida mul on, seda ma sulle annan. Naatsaretlase Jeesus Kristuse nimel – kõnni!” (Ap. t. 3:6, 7.) Hämmastunud rahvahulga silme all haarab Peetrus vigasel mehel käest ja – hopsti! – esimest korda elus seisab mees püsti. Võime vaid kujutleda, kui jahmunult ta oma jalgu vaatab, tehes ettevaatlikult esimesi samme. Pole ime, et ta hakkab hüplema ja valjult Jumalat kiitma.

3. Mida väärtuslikku Peetrus terveks saanud mehele ja rahvahulgale pakub?

³ Rahvas on imeteost vaimustunud. Inimesi tulvab Peetruse ja Johannese juurde Saalomoni sammaskäiku. Siin paigas, samas kohas, kus Jeesus kord õpetas, selgitab Peetrus rahvale juhtunu tähendust. (Joh. 10:23.) Ta pakub neile ja ka terveks saanud mehele midagi väärtuslikumat kui hõbe ja kuld, väärtuslikumat kui terviski: võimalust oma patud andeks saada ja hakata Jeesus Kristuse, elu teerajaja järelkäijaks. (Ap. t. 3:15.)

4. a) Milline vastasseis sel päeval ilmsiks sai? b) Milliseid küsimusi me arutama hakkame?

⁴ Kui eriline päev see oli! Jalutu mees sai terveks ja suutis nüüd kõndida. Tuhanded teised said võimaluse mõista Jumala tahet ja  elada nii, et nende eluviis tooks talle au. (Kol. 1:9, 10.) Ent sel päeval ilmnes ka vastasseis Kristuse ustavate järelkäijate ja juudi ülemate vahel, kes püüdsid kõigest väest takistada neid Jeesuse antud ülesannet täitmast. (Ap. t. 1:8.) Mida me võime õppida Peetruselt ja Johanneselt, koolitamata ja tavalistelt inimestelt, selle kohta, kuidas ja millise suhtumisega kuulutustööd teha? b (Ap. t. 4:13.) Ja mida õpetlikku on selles, kuidas nemad ja teised jüngrid reageerisid, kui said tunda vastaste vaenulikkust?

5. Mida me Peetruselt õpime?

⁵ Peetrus ja Johannes teadsid, et rahva seas on ka neid, kes olid veel hiljaaegu nõudnud Jeesuse hukkamist. (Mark. 15:8–15; Ap. t. 3:13–15.) Seepärast oli Peetrusest väga vapper neile teada anda, et vigane mees oli saanud terveks tänu Jeesuse nimele. Peetrus ei lahjendanud tõde. Ta ütles rahvale otse, et neilgi lasub vastutus Kristuse surma eest. Samas polnud ta sapine, vaid möönis, et nad tegid seda teadmatusest. (Ap. t. 3:17.) Ta nimetas kuulajaid oma vendadeks ja rõhutas, et kui nad oma patte kahetsevad ja Kristusesse usuvad, tulevad neile Jehoovalt kosutuse ajad. (Ap. t. 3:19.) Meilgi tuleks tulevasest kohtumõistmisest rääkida julgelt ja otsekoheselt. Samal ajal ei tohiks me aga olla üleolevad, karmid ega kuulajaid hukka mõista. Võiksime neisse suhtuda hoopis kui potentsiaalsetesse vendadesse ja õdedesse, ning nagu Peetrus, rääkida kuningriigisõnumit nii, et see oleks neile hea sõnum.

6. Milles ilmnes Peetruse ja Johannese alandlikkus?

⁶ Apostlid olid alandlikud. Nad ei soovinud selle imeteo eest mingit tunnustust. Peetrus ütles rahvale: „Miks te imestate selle üle ja miks te meid niimoodi vaatate, otsekui oleksime omaenda jõu või jumalakartlikkusega ta kõndima pannud?” (Ap. t. 3:12.) Apostlid mõistsid, et mida tahes nad kuulutustööl ka ei saavuta, on see tänu Jumala väele, mitte tänu nende enda võimekusele. Niisiis suunasid nad kogu au Jehoovale ja Jeesusele.

7., 8. a) Mida meie saame inimestele pakkuda? b) Mis tõendab, et me elame ajal, „kui taastatakse kõik, millest Jumal on rääkinud”?

⁷ Meil tuleks teha kuulutustööd samasuguse suhtumisega. Muidugi ei suuda meie kedagi ime läbi terveks teha, kuid me saame teha inimeste heaks midagi hoopis olulisemat. Me saame aidata  neil kasvatada usku Jumalasse ja Kristusesse ning pakkuda neile sedasama, mida pakkus Peetrus oma kuulajatele: võimalust saada patud andeks, et Jehoovalt tuleksid kosutuse ajad. Igal aastal võtavad sajad tuhanded inimesed selle pakkumise vastu ja lasevad end ristida.

⁸ Peetrus kõneles muu hulgas ajast, „kui taastatakse kõik, millest Jumal on rääkinud vanal ajal elanud pühade prohvetite kaudu”. Meie elamegi sel erilisel ajal. Aastal 1914 loodi taevas Jumala kuningriik. (Ap. t. 3:21; Laul 110:1–3; Taan. 4:16, 17.) Peagi pärast seda hakkas Jeesus taastama maa peal õiget jumalateenimist. Tänu sellele on miljonid inimesed võtnud seisukoha selle kuningriigi poolel ja elavad nüüd vaimses paradiisis. Nad on heitnud endalt vana, laostunud isiksuse ja riietunud „uude isikusse, mis on loodud Jumala tahte järgi”. (Efesl. 4:22–24.) Kõik see pole olnud võimalik mitte tänu inimeste jõupingutustele, vaid tänu Jumala vaimule. Kuulutagem siis nagu Peetrus Jumala sõna julgelt ja kasutagem piiblit oskuslikult. Hoidkem meeles, et meie edukus inimeste õpetamisel ei sõltu mitte meie võimekusest, vaid Jumala väest.

9.–11. a) Kuidas juudi ülemad apostlite sõnumi peale reageerisid? b) Milline kõigutamatu seisukoht oli Peetrusel ja Johannesel?

⁹ Peetruse sõnavõtt ja see, et terveks saanud mees ringi hüples ja valjult Jumalat kiitis, tekitas omajagu saginat. Seepeale ilmusid kohale templiülem, kes vastutas korra eest templialal, ja teised preestrid. Ilmselt olid nad saduserid. Sellesse sekti kuulusid rikkad aristokraadid, kellel oli suur mõjuvõim ja kes ajasid roomameelset poliitikat. Erinevalt variseridest ei tunnistanud nad suulist seadust ega uskunud ülesäratamist. c Võib ette kujutada, mida nad tundsid, kui nägid, et Peetrus ja Johannes kuulutavad templis, et Jeesus on surnuist üles äratatud. Tõenäoliselt ajas see neil harja päris punaseks.

¹⁰ Vihast vahutavad vastased heitsid Peetruse ja Johannese vangi ning vedasid nad järgmisel päeval sanhedrini ette. Juudi ülemate silmis olid Peetrus ja Johannes koolitamata ja tavalised inimesed, kel polnud mingit õigust templis õpetada – polnud nad ju õppinud rabide koolides. Ometi õhkus neist kartmatust ja veendumust, mis viis kohtuliikmed hämmingusse. Kuidas suutsid apostlid niimoodi rääkida? Üks põhjus oli, et nad olid olnud koos Jeesusega,  kes oli õpetanud neid „nagu see, kel on mõjuvõimu, mitte nagu . . . kirjatundjad”. (Matt. 7:28, 29; Ap. t. 4:13.)

¹¹ Kohus käskis apostlitel kuulutamise lõpetada. Juudi ühiskonnas oli sanhedrinil suur võim. Vaid mõni nädal varem oli see otsustanud, et Jeesus on surma väärt. (Matt. 26:59–66.) Siiski ei löönud Peetrus ja Johannes nende rikaste, haritud ja mõjuvõimsate meeste ees verest välja. Nad ütlesid kartmatult, kuid lugupidavalt: „Otsustage ise, kas Jumala silmis on õige kuulata teid, aga mitte Jumalat. Me ei saa jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud.” (Ap. t. 4:19, 20.)

12. Mis annab meile kindlust ja julgust juurde?

¹² Kuidas on lood sinuga? Mida sa tunned, kui sul on võimalus kuulutada rikastele, haritud või mõjuvõimsatele inimestele? Kuidas sa reageerid, kui sugulased, kooli- või töökaaslased sind usu pärast pilkavad? Kas lööd verest välja? Kui nii juhtub, ära masendu; hirme on võimalik seljatada. Jeesus oli õpetanud apostleid oma veendumusi julgelt ja lugupidavalt kaitsma. (Matt. 10:11–18.) Pärast surnuist ülestõusmist lubas ta jüngritele, et on iga päev nende juures „kuni selle ajastu viimsete päevade lõpuni”. (Matt. 28:20.) Praegu annab Jeesus meile juhatust ustava ja aruka orja kaudu. (Matt. 24:45–47; 1. Peetr. 3:15.) See juhatus jõuab meieni näiteks nädalasiseste koosolekute ja väljaannete vahendusel. Samuti on meile suureks abiks veebisait jw.org, näiteks rubriik „Vastused piibliküsimustele”. Kui kasutame sellist abi maksimaalselt ära, saame kindlust ja julgust juurde. Siis ei saa ka meie lakata rääkimast sellest, mida oleme piibli lehekülgede kaudu näinud ja kuulnud.

13., 14. Mida meil tuleks vastuseisu kohates teha ja miks?

¹³ Kohe, kui Peetrus ja Johannes olid vabaks saanud, läksid nad usukaaslaste juurde. Nad palvetasid üheskoos, anudes Jumalalt  kuulutustööks julgust. (Ap. t. 4:24.) Peetrus teadis omast kogemusest, millised on tagajärjed, kui loota Jumala tahte täitmisel iseenda peale. Alles hiljaaegu oli ta Jeesuse ja teiste apostlite ees praalinud: „Kui ka kõik teised komistavad selle tõttu, mis sinuga juhtub, ei komista mina mitte iial!” Ja ometi oli ta selsamal ööl inimkartusele alla vandunud ning oma sõbra ja õpetaja reetnud. Ent ta õppis oma veast. (Matt. 26:33, 34, 69–75.)

¹⁴ Selleks et teha kuulutustööd, ei piisa lihtsalt tahtejõust. Kui vastased püüavad su ustavust murda või su suud sulgeda, järgi Peetruse ja Johannese eeskuju. Palu Jehoovalt jõudu. Otsi tuge koguduselt. Räägi oma raskustest kogudusevanemate ja teiste küpsete kristlastega. Nende eestpalvetel on suur mõju. (Efesl. 6:18; Jaak. 5:16.)

15. Miks ei peaks need, kes on kuulutustöö soiku jätnud, meelt heitma?

¹⁵ Kui oled vastuseisu tõttu kuulutustöö soiku jätnud, ära heida meelt. Apostlid lõpetasid pärast Jeesuse surma mõneks ajaks kuulutamise, kuid peagi olid nad taas hakkamist täis. (Matt. 26:56; 28:10, 16–20.) Seega, ära mineviku pärast masendu. Ehk saad kogetust midagi õppida ja selle abil teiste usku kinnitada.

16., 17. Mida me võime jüngrite palvest õppida?

¹⁶ Mille eest meil tuleks palvetada, kui võimud meid taga kiusavad? Jüngrid ei palunud, et neid katsumustest säästetaks. Neil olid meeles Jeesuse sõnad „Kui nad on taga kiusanud mind, siis kiusavad nad taga teidki”. (Joh. 15:20.) Nad palusid hoopis, et Jehoova nende vastaste ähvardusi tähele paneks. (Ap. t. 4:29.) Jüngrid hoidsid silme ees suurt pilti. Nad mõistsid, et tagakiusamine viib täide Jeesuse ennustuse. Nad teadsid, et Jumala tahe peab sündima ka maa peal ning et inimestest võimukandjad ei saa siin sõna sekka öelda. (Matt. 6:9, 10.)

¹⁷ Niisiis palusid nad Jehoovat: „Luba oma orjadel rääkida sinu sõna täie julgusega.” Kuidas Jehoova neile vastas? „Kui nad olid anumise lõpetanud, kõikus paik, kuhu nad olid kokku tulnud, ja kõik said täis püha vaimu ning rääkisid  Jumala sõna julgesti.” (Ap. t. 4:29–31.) Jumala tahte teostumist ei saa peatada miski. (Jes. 55:11.) Olgu meie teel kuitahes suured takistused, olgu meil kuitahes võimsad vastased – kui palume Jehoovalt jõudu ja julgust, saame hakkama.

18. Kuidas Jeruusalemma koguduse liikmed üksteist aitasid?

¹⁸ Jeruusalemma koguduses oli peagi juba üle 5000 liikme. d Kuigi nad olid erineva taustaga, oli neil „üks süda ja üks hing”. (Ap. t. 4:32.) Nad olid „ühte liidetud tänu ühesugusele meelsusele ja mõtteviisile”. (1. Kor. 1:10.) Nad lihtsalt ei palunud Jehoovat, et tema neid toetaks, vaid toetasid üksteist ka ise – vaimselt, ning kui vaja, ka materiaalselt. (1. Joh. 3:16–18.) Näiteks Joosep, keda apostlid hüüdsid lisanimega Barnabas, müüs oma maatüki maha ja annetas saadud raha selleks, et võõrsilt tulnud võiksid jääda Jeruusalemma kauemaks ning vastleitud usus jalad alla saada.

19. Miks Jehoova Hananiase ja Safiira surmas?

¹⁹ Ka Hananias ja ta naine Safiira müüsid ära maatüki ja tegid kogudusele annetuse. Nad jätsid osa rahast endale, kuid tegid näo, nagu oleksid annetanud kogu summa. (Ap. t. 5:2.) Jehoova surmas nad, kuid mitte sellepärast, et annetatud summa oleks olnud liiga väike, vaid sellepärast, et nende ajendid olid valed ja et nad püüdsid apostleid petta. Peetrus ütles Hananiasele: „Sa pole valetanud mitte inimestele, vaid Jumalale.” (Ap. t. 5:4.) Hananias ja Safiira olid just sellised silmakirjatsejad, kelle Jeesus hukka mõistis. Inimeste ülistus oli neile tähtsam kui Jumala arvamus. (Matt. 6:1–3.)

20. Mis on andmise juures Jehoovale oluline?

²⁰ Meilgi on võimalus kuulutustööd rahaliselt toetada. Nii annetamine kui ka aja pühendamine selle töö heaks on vabatahtlik. Jehoova ei taha, et teeniksime teda vastumeelselt või sunniviisil. (2. Kor. 9:7, allmärkus.) Talle pole oluline, kui palju me anname, vaid mis ajendil me seda teeme. (Mark. 12:41–44.) Ärgem siis kunagi saagem Hananiase ja Safiira sarnaseks, keda tõukasid tagant isekus ja auahnus. Võtkem eeskuju Peetrusest, Johannesest ja Barnabasest ning teenigem Jehoovat siirast armastusest tema ja ligimese vastu! (Matt. 22:37–40.)