1.–3. Kuidas Jeesus apostlitest lahkub ja millised küsimused vajavad vastust?

 APOSTLID on elevusest tulvil. Jeesuse ülesäratamine on tõstnud nad meeleheite sügavusest õnne tippu. Möödunud 40 päeva jooksul on ta korduvalt end neile ilmutanud, neid õpetanud ja julgustanud. Ja nad tahavad, et see nii jääkski. Sel päeval tuleb ta aga viimast korda.

² Apostlid ripuvad Jeesuse iga sõna küljes. Kui ta lõpetab – liigagi ruttu, nagu neile näib –, tõstab ta käed üles ja õnnistab neid. Seejärel hakkab ta Õlimäelt taevasse tõusma. Apostlid vaatavad talle jahmunult järele, kuni pilv ta nende pilgu eest varjab. Ta on läinud, kuid nemad vaatavad ikka veel üles. (Luuka 24:50; Ap. t. 1:9, 10.)

 ³ See sündmus on pöördepunkt apostlite elus. Mida nad teevad nüüd, kui isand on nende juurest ära läinud? Muretsemiseks pole põhjust. Jeesus on nad eelseisvaks hästi ette valmistanud. Kuidas? Ja mismoodi apostlid tema juhatusele reageerivad? Mida meie sellest õpime? Apostlite tegude raamatu 1. peatükist saame neile küsimustele vastused.

4. Kuidas Luukas Apostlite tegude raamatut alustab?

⁴ Oma jutustuse alguses pöördub Luukas Teofilose poole, kellele ta varem kirjutas evangeeliumi. a Luukas mainib mitut evangeeliumi lõpus kirjeldatud sündmust, mis näitab, et Apostlite tegude raamat on tema esimese jutustuse järg. Kuid ta kasutab pisut teistsugust sõnastust ja lisab mõned üksikasjad.

5., 6. a) Mis pidi aitama Jeesuse jüngritel usku tugevana hoida? b) Miks võib öelda, et ka tänapäeval põhineb tõeliste kristlaste usk paljudel tõenditel?

⁵ Mis pidi aitama Jeesuse jüngritel usku tugevana hoida? Luukas kirjutab: „Kui ta [Jeesus] oli kannatanud, esitas ta neile palju tõendeid selle kohta, et ta on elus.” (Ap. t. 1:3, õppepiibli allmärkus.) Siin vastega „tõend” tõlgitud kreeka sõna kasutab piiblis vaid arst Luukas. (Kol. 4:14.) Seda terminit kasutati meditsiinitekstides tõendite kohta, mis on kindlad, ümberlükkamatud, usaldusväärsed. Jeesus esitas selliseid tõendeid, kui ta ilmutas end oma jüngritele, vahel ühele või kahele, teinekord kõigile apostlitele ja ühel korral koguni rohkem kui 500 jüngrile. (1. Kor. 15:3–6.) Tema elusolekus ei jäänud tõesti vähimatki kahtlust.

⁶ Ka tänapäeval põhineb tõeliste kristlaste usk paljudel tõenditel. Seda, et Jeesus tõesti elas maa peal, suri meie pattude eest ja äratati üles, kinnitavad piiblis kirjas olevad pealtnägijate jutustused. Nende üle mõtisklemine tugevdab meie usku. Tegelikult, kui usk ei põhine tõenditel, polegi see usk, vaid kergeusklikkus. Kuid igavese elu saamiseks vajame tõelist usku. (Joh. 3:16.)

7. Mille ümber keerles Jeesuse kuulutustöö ja mida see meile õpetab?

⁷ Pärast ülesäratamist selgitas Jeesus jüngritele ka ennustusi, mille kohaselt messias pidi kannatama ja surema. (Luuka  24:13–32, 46, 47.) Seda tehes rääkis ta sisuliselt Jumala kuningriigist, kuna messiana oli ta selle tulevane kuningas. Õigupoolest keerles tema kuulutustöö alati Jumala kuningriigi ümber ja sama võib öelda tõeliste kristlaste kohta tänapäeval. (Matt. 24:14; Luuka 4:43.)

8., 9. a) Millised kaks vildakat arusaama olid Jeesuse apostlitel? b) Kuidas Jeesus apostlite mõtlemise õigeks rihtis ja mida me sellest õpime?

⁸ Kui apostlid olid viimast korda koos Jeesusega Õlimäel, küsisid nad: „Isand, kas sa taastad praegu Iisraeli kuningriigi?” (Ap. t. 1:6.) See küsimus paljastas kaks vildakat arusaama. Esiteks arvasid nad, et Jeesus taastab Iisraeli kuningriigi, et see ongi Jumala kuningriik. Teiseks mõtlesid nad, et Jumala kuningriik hakkab valitsema kohe. Kuidas Jeesus nende mõtlemise õigeks rihtis?

⁹ Jeesus teadis, et jüngrite esimene väärarusaam saab kummutatud õige pea. Juba kümne päeva pärast pidid tema järelkäijad olema uue rahva, vaimse Iisraeli sünni tunnistajaks. Jumala suhe maise Iisraeliga oli samahästi kui läbi. Mis puutub teise väärarusaama, ütles Jeesus neile: „Teil pole vaja teada aegu ega määratud päevi, mida ainult Isal on õigus kindlaks määrata.” (Ap. t. 1:7.) Jehooval on oma ajakava ja ta peab sellest kinni. Jeesus oli ühel varasemal korral öelnud, et isegi tema ei tea päeva ega tundi, millal selle ajastu lõpp saabub, vaid et seda teab üksnes Isa. (Matt. 24:36.) Meiegi ei peaks pead vaevama, millal lõpp tuleb. Meil lihtsalt pole vaja seda teada.

10. Milles on apostlid meile eeskujuks?

¹⁰ Me ei tohiks aga apostleid nende väärarusaamade tõttu hukka mõista. Neil oli siiski tugev usk. Nad olid alandlikud ja valmis oma arvamusest lahti laskma. Ja nende küsimusest on näha, et neil oli õige hoiak. Oli ju Jeesus jüngritele korduvalt öelnud, et nad püsiksid valvel, ja just seda apostlid tegidki. (Matt. 24:42; 25:13; 26:41.) Nad hoidsid silmad lahti ja püüdsid aimata, millal Jehoova tegutsema hakkab. Meil tuleks olla samasugused. Praegu, viimseil päevil, on see tähtsam kui kunagi varem. (2. Tim. 3:1–5.)

11., 12. a) Mis ülesande Jeesus oma järelkäijatele andis? b) Mida ütles ta enne selle ülesande andmist ja miks see oli hea?

¹¹ Jeesus ütles apostlitele, millele neil tuleks oma tähelepanu suunata. Ta sõnas: „Te saate väe, kui püha vaim tuleb teie peale, ja te olete siis minu tunnistajad Jeruusalemmas, kogu Juudamaal,  Samaarias ning maailma otsani.” (Ap. t. 1:8.) Kõigepealt pidid nad rääkima Jeesuse ülesäratamisest Jeruusalemmas, kus ta oli hukatud. Seejärel pidi see sõnum jõudma kõikjale Juudamaale, Samaariasse ja üle kogu maailma.

¹² Tasub tähele panna, et Jeesus andis neile ülesande teha kuulutustööd alles pärast seda, kui ta oli lubanud, et püha vaim neid aitab. Püha vaimu mainitakse Apostlite tegude raamatus mitukümmend korda. Sellest raamatust tuleb ikka ja jälle välja, et ilma Jumala vaimu abita me tema tahet täita ei suuda. Seepärast on ülitähtis, et paluksime Jehoovalt pidevalt tema vaimu. (Luuka 11:13.)

13. Kui suur on Jehoova tunnistajate tööpõld ja miks on kuulutustöö nii tähtis?

¹³ Tänapäeval on väljendil „maailma otsani” palju suurem tähendus, kui oli tollal. Nagu eelmises peatükis juttu oli, kuulutavad Jehoova tunnistajad head sõnumit Jumala kuningriigist kõikjal maailmas. Nad mõistavad, et kaalul on elud. (1. Tim. 2:3, 4.) Kas sinagi osaled selles töös? Ükski teine töö ei too suuremat rahulolu. Jõud teha kuulutustööd tuleb Jehoovalt ja Apostlite tegude raamatu kaudu annab ta meile teada, kuidas ja millise suhtumisega seda tööd tuleks teha.

14., 15. a) Mida ütlesid inglid Jeesuse tagasituleku kohta? (Vaata ka allmärkust.) b) Mil viisil pidi Jeesus tagasi tulema?

¹⁴ Nagu peatüki alguses mainiti, läks Jeesus taevasse nii, et tõusis apostlite nähes ülespoole, kuni kadus nende vaateväljast. Apostlid aga jäid ainiti taeva poole vaatama. Viimaks ilmusid sinna kaks inglit ja tegid sõbraliku märkuse: „Galilea mehed, miks te seisate ja taevasse vaatate? See Jeesus, kes teie seast taevasse võeti, tuleb samal viisil, nagu te nägite teda taevasse minevat.” (Ap. t. 1:11.) Kas see tähendab, et Jeesus pidi tulema tagasi samas kehas, nagu mõnes usus õpetatakse? Seda mitte.

¹⁵ Inglid ei öelnud, et Jeesus tuleb tagasi samal kujul, vaid samal viisil. b Kui inglid apostlitega rääkisid, polnud teda enam näha. Ainult vähesed, üksteist meest, said aru, et Jeesus on taevasse läinud. Tagasi pidi ta tulema samal viisil. Jeesuse kohalolekut kuningana on võimalik näha üksnes ususilmadega ja seda näevad vaid vähesed. (Luuka 17:20.) Tema kohaloleku kohta on olemas tõendeid ja meil tuleb neist aru saada, et võiksime aidata ka teistel mõista, mis ajal me elame.

16.–18. a) Mida me õpime kristliku jumalateenistuse kohta tekstist Apostlite teod 1:13, 14? b) Millist eeskuju andis Jeesuse ema Maarja? c) Miks on usukaaslastega kokkusaamine nii oluline?

¹⁶ Pärast seda imelist sündmust pöördusid apostlid suure rõõmuga Jeruusalemma tagasi. (Luuka 24:52.) Kas nad järgisid juhtnööre, mis Jeesus oli neile andnud? Tekstis Apostlite teod 1:13, 14 räägitakse, et nad kogunesid ühe maja ülemises toas. Palestiina majades pääses ülakorrusele tihti välistreppi mööda. Kas tegu võis olla Markuse ema Maarja majaga? (Ap. t. 12:12.) Seda me ei tea, kuid tõenäoliselt oli see tagasihoidlik paik, kus oli hea koos käia. Kes olid sinna kokku tulnud ja mida nad seal tegid?

¹⁷ Väärib märkimist, et peale meeste olid seal ka mõned naised, kaasa arvatud Jeesuse ema Maarja. See on viimane kord, kui teda piiblis mainitakse. Ja sellisena peakski teda mäletama: alandliku naisena, kes ei soovinud silma paista, vaid teenis Jumalat koos oma usuvendade ja -õdedega. Maarjale võis olla suureks trööstiks see, et kohal olid ka tema neli poega. Jeesuse eluajal polnud nad temasse uskunud, kuid pärast tema surma ja ülesäratamist olid nad muutunud mehed. (Matt. 13:55; Joh. 7:5; 1. Kor. 15:7.)

¹⁸ Mida kokkutulnud jüngrid tegid? „Nad kõik olid ühel meelel püsivalt palvetamas.” (Ap. t. 1:14.) Usukaaslastega kokkusaamine on tõelistele kristlastele alati oluline olnud. Me koguneme selleks, et üksteist näha ja usus kinnitada ning et saada õpetust ja juhatust. Mis kõige tähtsam, me soovime koos ülistada oma taevast isa Jehoovat. Talle meeldib kuulata meie ühiseid palveid ja laule. Ja me ka ise vajame neid. Ärgem siis kunagi jätkem koosolekutel käimist unarusse! (Heebr. 10:24, 25.)

19.–21. a) Mida me õpime sellest, et Peetrus nii südikalt tegutses? b) Miks oli vaja Juuda asemele uut apostlit ja kuidas see olukord lahendati?

¹⁹ Jeesuse järelkäijatel tuli nüüd langetada tähtis otsus ja apostel Peetrus võttis ohjad enda kätte (salmid 15–26). Kas pole tore näha, et Peetrus, kes vaid mõni nädal tagasi oma isanda ära salgas, nüüd nii südikalt tegutses? (Mark. 14:72.) Kuna me kõik teeme vigu, vajame kinnitust, et Jehoova on „hea ja valmis andestama” neile, kes oma eksimusi siiralt kahetsevad. (Laul 86:5.)

²⁰ Peetrus sai aru, et Juuda asemele, kes oli Jeesuse reetnud, tuleks valida uus apostel. Kuid kes selleks sobiks? Peetrus ütles, et see peaks olema keegi, kes oli olnud koos apostlitega kogu Jeesuse maise teenistuse aja ja kes oli olnud tema ülesäratamise tunnistajaks.  (Ap. t. 1:21, 22.) Ka Jeesus oli öelnud: „Kui Inimesepoeg istub oma suursugusele troonile, istute teiegi, kes olete käinud mu järel, kaheteistkümnele troonile ja mõistate kohut Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle.” (Matt. 19:28.) On ilmne, et Jehoova tahtis, et Uue Jeruusalemma kaheteistkümneks aluskiviks oleksid kaksteist apostlit, kes olid olnud koos Jeesusega tema maise teenistuse ajal. (Ilm. 21:2, 14.) Seega aitas ta Peetrusel mõista, et ennustus „tema ülevaatajaamet saagu teisele” käis Juuda kohta. (Laul 109:8.)

²¹ Valik tehti liisuheitmise teel, nagu oli piibliaegadel kombeks. (Õpet. 16:33.) See on viimane juhtum piiblis, kui liisku heideti. Pärast püha vaimu väljavalamist polnud seda ilmselt enam vaja. Et teada saada Jehoova tahet, palvetasid apostlid enne liisuheitmist: „Jehoova, sina, kes sa tunned kõigi südant, näita meile, kumma neist kahest sa oled valinud.” (Ap. t. 1:23, 24.) Valituks osutus Mattias, kes oli tõenäoliselt nende 70 jüngri seas, kelle Jeesus oli kuulutama saatnud. Nii saigi temast üks kaheteistkümnest apostlist. c (Ap. t. 6:2.)

22., 23. Miks tuleks kogudusevanematele kuuletuda ja alistuda?

²² Nagu see lugu näitab, on tähtis, et Jumala rahva seas toimitaks korra järgi. Ka tänapäeval määratakse tublisid mehi koguduses ülevaatajateks. Kui kogudusevanemad mõnd venda ametisse soovitavad, lähtuvad nad sellest, kas ta vastab piiblis ülevaatajatele esitatud nõuetele, ja paluvad püha vaimu juhatust. Seepärast võib öelda, et püha vaim on kogudusevanemad ametisse määranud. Kui me neile kuuletume ja alistume, on kogudus ühtne. (Heebr. 13:17.)

²³ Nüüd, kus Jeesus oli end jüngritele mitut puhku ilmutanud ja oli näha, et Jumala rahvas tegutseb korra järgi, olid nad valmis eesootavaks pöördeliseks sündmuseks. Sellest räägib lähemalt järgmine peatükk.