1.–3. a) Milline tüliküsimus ähvardab kogudust lõhestada? b) Miks tasub meil seda jutustust uurida?

 PAULUS ja Barnabas on Süüria Antiookias. Nad on just naasnud oma esimeselt misjonireisilt ja räägivad õhinal kogudusele, kuidas Jehoova oli „mittejuutidele usu ukse avanud”. (Ap. t. 14:26, 27.) Ka Antiookias kuulutatakse head sõnumit laialdaselt ja kristlaste ridadesse lisandub rohkesti mittejuute. (Ap. t. 11:20–26.)

² Peagi jõuavad need põnevad uudised juudamaalaste kõrvu. Kuid mittejuutide uskupöördumine ei rõõmusta kõiki ja taas kerkib üles ümberlõikamisküsimus. Kuidas peaksid juudikristlased ja mittejuutidest kristlased üksteisesse suhtuma? Ja kas viimased peaksid järgima Moosese seadust? Vaidlus selle ümber paisub nii suureks, et ähvardab kogudust lõhestada. Kuidas probleem lahendatakse?

³ Sellest loost on meil kõigil palju õppida, sest ka tänapäeval võib kogudustes esile kerkida probleeme, mis võivad ühtsust ohustada.

4. Millist seisukohta pooldasid Juudamaalt tulnud mehed ja milline küsimus võib tekkida?

⁴ Luukas kirjutab: „Juudamaalt tulid alla [Antiookiasse] mõned, kes hakkasid vendi õpetama: „Kui te ei lase end Moosese kombe kohaselt ümber lõigata, siis teid ei päästeta.”” (Ap. t. 15:1.) Jutustuses pole täpsustatud, kas need Juudamaalt tulnud mehed olid enne kristlaseks saamist olnud variserid või mitte. Igal juhul olid nad mõjutatud variserlikust mõtteviisist. Nad võisid ka väita, et räägivad Jeruusalemma apostlite ja vanemate nimel. (Ap. t. 15:23, 24.) Miks aga nõudsid mõned juudikristlased ikka veel ümberlõikamist, kui Jumal oli juba 13 aastat tagasi Peetruse kaudu näidanud, et ka ümberlõikamata mittejuudid on kogudusse oodatud? a (Ap. t. 10:24–29, 44–48.)

5., 6. a) Miks võis juudikristlastel olla raske ümberlõikamisnõudest lahti lasta? b) Kas ümberlõikamisleping oli osa Aabrahamiga sõlmitud lepingust? Selgita. (Vaata allmärkust.)

 ⁵ Põhjuseid võib olla mitu. Ümberlõikamise oli kehtestanud Jehoova ise ja see tähistas erilist suhet temaga. Ümberlõikamise nõue kuulus küll Moosese seadusesse, kuid tegelikult oli see tava alguse saanud juba kaua enne seda, Aabrahami päevil. b (3. Moos. 12:2, 3.) Moosese seaduse kohaselt pidid isegi võõramaalased laskma end ümber lõigata, enne kui võisid teatud tegevustest osa võtta, näiteks paasapüha pidada. (2. Moos. 12:43, 44, 48, 49.) Seega, juutide meelest oli iga ümberlõikamata mees ebapuhas ja rüve. (Jes. 52:1.)

⁶ Seetõttu oli ümberlõikamisest loobumine juudikristlastele tohutu suur muutus, mis nõudis usku ja alandlikkust. Uus leping vahetas välja seaduselepingu ja enam ei tähendanud juudiks olemine automaatselt Jumala rahva hulka kuulumist. Neil juudikristlastel, kes elasid juudi kogukondades, oli vaja julgust, et olla Jeesuse jünger ja pidada ümberlõikamata mittejuute oma usukaaslasteks. (Jer. 31:31–33; Luuka 22:20.)

7. Millest polnud Juudamaalt tulnud mehed aru saanud?

⁷ Muidugi polnud Jumala normid muutunud. Põhimõtted, millele Moosese seadus tugines, kehtisid ka uue lepingu puhul. (Matt. 22:36–40.) Näiteks kirjutas Paulus hiljem ümberlõikamise kohta: „Juut on hoopis see, kes on seda sisemiselt, ja tema ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub püha vaimu ja mitte kirjaliku seaduse varal.” (Rooml. 2:29; 5. Moos. 10:16, allmärkus.) Juudamaalt tulnud mehed polnud aga seaduse vaimust aru saanud ja nad väitsid, et Jumal pole ümberlõikamisnõuet tühistanud. Kas nad olid valmis oma mõtteviisi muutma?

8. Miks mindi ümberlõikamisküsimuse pärast juhtiva kogu juurde?

⁸ Luukas jätkab: „See tekitas lahkarvamusi, ning kui Paulus ja Barnabas olid nendega [Juudamaalt tulnud meestega] palju vaielnud, otsustati, et Paulus, Barnabas ja mõned teised lähevad selle tüliküsimuse pärast üles Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde.” c  (Ap. t. 15:2.) On näha, et tegemist oli üsna tulise vaidlusega, kus mõlemad pooled olid veendunud, et just neil on õigus. Antiookia koguduse vanemad mõistsid, et nad ei suuda seda tüliküsimust ise lahendada. Soovides säilitada rahu ja ühtsust, otsustasid nad pöörduda apostlite ja vanemate ehk juhtiva kogu poole. Mida me võime Antiookia koguduse vanematelt õppida?

9., 10. Milles on Antiookia koguduse vennad ning Paulus ja Barnabas meile eeskujuks?

⁹ Me võime õppida näiteks seda, et meil tuleb usaldada Jumala organisatsiooni. Antiookia koguduse vennad teadsid, et kõik juhtiva kogu liikmed on juudid. Siiski olid nad kindlad, et apostlid ja vanemad lahendavad ümberlõikamisküsimuse kooskõlas pühakirjaga. Nad olid veendunud, et Jehoova juhib asju püha vaimu ja kogudusepea Jeesuse kaudu. (Matt. 28:18, 20; Efesl. 1:22, 23.) Kui tänapäeval kerkib esile mõni tõsine probleem, usaldagem meiegi Jumala organisatsiooni ja juhtivat kogu.

¹⁰ See vahejuhtum rõhutab ka alandlikkuse ja kannatlikkuse tähtsust. Nagu me teame, oli püha vaim valinud välja Pauluse ja Barnabase, et nad läheksid mittejuutidele kuulutama. Tüliküsimust arutades ei rõhunud nad aga sellele faktile. (Ap. t. 13:2, 3.) Peale selle kirjutas Paulus hiljem: „Ma läksin sinna [Jeruusalemma], kuna olin saanud ilmutuse.” (Gal. 2:2.) See näitab, et olukorra lahendamist juhtis Jumal. Ka tänapäeval püüavad kogudusevanemad olla alandlikud ja kannatlikud, kui lahendavad küsimusi, mis võiksid ohtu seada koguduse rahu ja ühtsuse. Selle asemel et oma arvamusest visalt kinni hoida, püüavad nad mõista, mis on  Jehoova tahe, ning uurivad, mida ütlevad piibel ja ustava orja antud juhendid. (Filipl. 2:2, 3.)

11., 12. Miks on tähtis olla kannatlik?

¹¹ Mõnikord tuleb meil oodata, enne kui Jehoova mingit asja selgitab. 1. sajandil pidid vennad ootama oma 13 aastat: alates aastast 36, kui Korneelius võiti püha vaimuga, kuni umbes aastani 49, kui Jehoova juhtimisel sai lõpuks lahendatud küsimus, kas mittejuudid tuleks ümber lõigata. Miks see nii kaua aega võttis? Võib-olla tahtis Jumal, et juudikristlastel oleks piisavalt aega selle suure muudatusega kohaneda. Oli ju ümberlõikamisleping sõlmitud nende esiisa Aabrahamiga ja kehtinud juba üle 1900 aasta. (Joh. 16:12.)

¹² Meie taevane isa on meiega tõesti hell ja kannatlik. Meid õpetades peab ta alati silmas meie parimaid huve. (Jes. 48:17, 18; 64:8.) Olgem siis ettevaatlikud, et me ei suruks teistele oma arvamust peale ega oleks kriitilised, kui organisatsioonis toimuvad muudatused või kui mõnd piiblisalmi selgitatakse uuel moel. (Kog. 7:8.) Kui märkad oma südames vähimatki märki kõrkusest või kriitilisusest, räägi sellest kindlasti Jehoovaga ja mõtiskle selles piibliloos olevate põhimõtete üle. d

13. Kuidas olla kannatlik kuulutustöös?

¹³ Kannatlikkust vajame ka siis, kui uurime piiblit kellegagi, kel on raske loobuda mõnest pühakirjaga vastuolus olevast uskumusest või kombest. Sellisel juhul võiksime anda õpilasele piisavalt aega, et Jumala vaim saaks teda aidata. (1. Kor. 3:6, 7.) Samal ajal saame õpilase pärast palvetada. Õigel ajal aitab Jehoova meil mõista, kuidas tegutseda. (1. Joh. 5:14.)

14., 15. a) Mis näitab, et Antiookia koguduse vennad pidasid Paulust, Barnabast ja teisi vendi kalliks? b) Kuidas reisiseltskond teel Jeruusalemma oma usukaaslasi julgustas?

¹⁴ Jutustus jätkub: „Kogudus saatis neid natuke maad, misjärel mehed jätkasid teed läbi Foiniikia ja Samaaria ning rääkisid vendadele üksikasjalikult mittejuutide uskupöördumisest ja valmistasid sellega kõigile suurt rõõmu.” (Ap. t. 15:3.) See, et usukaaslased Paulust, Barnabast ja teisi vendi teekonnal saatsid, näitab, et nad pidasid neid mehi kalliks, austasid neid ja soovisid neile Jumala õnnistust. Kui hea eeskuju! Meiegi soovime austada oma kalleid  usukaaslasi, „eriti neid, kes näevad kõvasti vaeva, et Jumala sõna rääkida ja õpetada”. (1. Tim. 5:17.)

¹⁵ Minnes läbi Foiniikia ja Samaaria, rääkisid vennad sealsetele usukaaslastele üksikasjalikult, kuidas mittejuudid olid hea sõnumi vastu võtnud. Kuulajate hulgas oli ilmselt ka juudikristlasi, kes olid põgenenud neisse piirkondadesse pärast Stefanose hukkamist. Tänapäevalgi julgustavad meid lood sellest, kuidas Jehoova on kuulutustööd õnnistanud. Kuuleme neid näiteks koosolekutel ja kokkutulekutel, samuti ilmub neid meie väljaannetes, kas trükis või veebisaidil jw.org. Sellised lood tugevdavad usku ja aitavad raskustes vastu pidada.

16. Mis näitab, et ümberlõikamisküsimusest oli saanud tohutu probleem?

¹⁶ Rohkem kui 500-kilomeetrine rännak seljataga, jõudis reisiseltskond viimaks oma sihtpunkti Jeruusalemma. Luukas kirjutab: „Kui nad Jeruusalemma jõudsid, võtsid kogudus, apostlid ja vanemad nad lahkesti vastu ning nad selgitasid, mida kõike Jumal nende kaudu oli teinud. Ent mõned variseride sektist, kes olid hakanud Jeesusesse uskuma, tõusid oma kohalt püsti ja ütlesid: „Nad tuleb ümber lõigata ja neid tuleb käskida Moosese seadusest kinni pidada.”” (Ap. t. 15:4, 5.) On ilmne, et ümberlõikamisküsimusest oli saanud tohutu probleem, mis vajas lahendamist.

17. a) Kes kuulusid 1. sajandil juhtivasse kogusse? b) Miks kuulusid juhtivasse kogusse ka vanemad?

¹⁷ Piiblis öeldakse: „Kes omavahel nõu peavad, on targad.” (Õpet. 13:10, allmärkus.) Selle põhimõtte vaimus „tulid apostlid ja vanemad kokku seda küsimust arutama”. (Ap. t. 15:6.) Apostlid ja vanemad esindasid kristlikku kogudust tervikuna, nii nagu seda teeb juhtiv kogu tänapäeval. Miks teenisid tollases juhtivas kogus peale apostlite ka vanemad? Tõenäoliselt soovisid apostlid, et koguduse tegevust korraldataks ladusalt ka siis, kui nende endiga peaks midagi juhtuma. Oli ju Jaakobus hukatud ning Peetrus oli mõnda aega  vangis olnud. Midagi sarnast oleks võinud juhtuda ka teiste apostlitega.

18., 19. Mida Peetrus ütles ja mis oli tema sõnum?

¹⁸ Luukas kirjutab, mis sai edasi: „Kui nad olid seda tükk aega hoolega arutanud, tõusis Peetrus püsti ja ütles neile: „Mehed, vennad, te teate hästi, et Jumal valis mind teie hulgast välja, et mittejuudid kuuleksid minu kaudu head sõnumit ja hakkaksid uskuma. Jumal, südamete tundja, kinnitas, et nad on talle meelepärased, kui andis neile püha vaimu nii nagu meilegi. Ta ei teinud mingit vahet meie ja nende vahel, vaid puhastas nende südame nende usu pärast.”” (Ap. t. 15:7–9.) Kreeka sõna, mis on 7. salmis tõlgitud vastega „hoolega arutanud”, kannab endas mõtet ka uurimisest ja küsitlemisest. See annab mõista, et apostlid ja vanemad uurisid asja hoolega, esitasid küsimusi ning avaldasid ausalt ja avameelselt arvamust.

¹⁹ Peetruse jõulised sõnad tuletasid kohalolijatele meelde, et ta oli oma silmaga näinud, kuidas esimesed ümberlõikamata mittejuudid – Korneelius ja tema majarahvas – võiti aastal 36 püha vaimuga. Sõnum oli selge: kui Jumal ei tee enam vahet juudil ja mittejuudil, siis miks peaks seda tegema inimene? Et olla Jehoovale meelepärane, oli oluline uskuda Jeesusesse, mitte täita Moosese seadust. (Gal. 2:16.)

20. Kuidas panid ümberlõikamise pooldajad Jumalat proovile?

²⁰ Tuginedes sellele, mida Jumal oli öelnud ja kuidas püha vaim oli tegutsenud, tegi Peetrus järelduse: „Miks te siis panete Jumalat proovile, soovides panna jüngrite kaela iket, mida meie esiisad ega me ise pole suutnud kanda? Ent me usume, et me pääseme tänu meie isanda Jeesuse armule nii nagu nemadki.” (Ap. t. 15:10, 11.) Ümberlõikamise pooldajad panid tõepoolest Jumalat proovile, või nagu üks teine tõlge ütleb, „panid tema kannatuse proovile”. Nad püüdsid mittejuutidele peale suruda seadust, mida isegi juudid ei suutnud täielikult järgida ja väärisid seetõttu surma. (Gal. 3:10.) Seega oleksid pidanud need juudikristlased olema Jumalale hoopis tänulikud, et ta oli neile Jeesuse kaudu armu osutanud.

21. Millest rääkisid Barnabas ja Paulus?

²¹ Paistab, et Peetruse sõnad läksid kuulajatele südamesse, sest kõik kohalviibijad vaikisid. Seejärel rääkisid Barnabas ja Paulus „paljudest tunnustähtedest ja imedest, mida Jumal oli nende kaudu mittejuutide seas teinud”. (Ap. t. 15:12.) Nüüd, kui kõik tõendid olid laual, olid apostlid ja vanemad valmis tegema ümberlõikamisküsimuses otsust, mis oleks kooskõlas Jumala tahtega.

22.–24. a) Kuidas järgib juhtiv kogu tänapäeval 1. sajandi juhtiva kogu eeskuju? b) Mida teevad kogudusevanemad, kui nad ei suuda mõnd keerulist küsimust ise lahendada?

 ²² Ka tänapäeval toetuvad juhtiva kogu liikmed otsuseid langetades pühakirjale ja paluvad püha vaimu abi. (Laul 119:105; Matt. 7:7–11.) Iga juhtiva kogu liige saab juba varakult koosoleku päevakava, et ta võiks seal toodud punktide peale mõelda ja palvetada. (Õpet. 15:28.) Kokku saades avaldavad kõik oma arvamust avameelselt ja lugupidavalt. Aruteludel on kesksel kohal piibel.

²³ Nende eeskujul toimivad ka kogudusevanemad. Kui nad ei suuda mõnd keerulist küsimust ise lahendada, võivad nad pöörduda harubüroo või selle määratud esindajate, näiteks ringkonnaülevaatajate poole. Harubüroo võib vajadusel kirjutada ka juhtivale kogule.

²⁴ Jehoova tõesti õnnistab neid, kes järgivad organisatsiooni juhendeid, on alandlikud, ustavad ja kannatlikud. Ja nagu näeme järgmisest peatükist, valitseb tänu sellele kogudustes rahu ja ühtsus.