1., 2. Miks tuli Paulus Jeruusalemma ja mis teda seal ees ootab?

 PAULUS on taas Jeruusalemmas ja kõnnib selle kitsastel saginat täis tänavatel. Ükski teine linn pole mänginud Jumala rahva ajaloos nii olulist rolli ja Jeruusalemma elanikud on uhked selle kuulsusrikka ajaloo üle. Paulus teab, et ka paljud siinsed kristlased peavad minevikku liiga tähtsaks ning et see ei lase neil minna kaasa Jehoova juhtimisega. Hoolimata eesootavast ohust on Paulus tulnud Jeruusalemma, et tuua kohale usukaaslaste kogutud annetus. (Ap. t. 19:21.) Kuid siin olles ta mõistab, et vennad-õed vajavad ka teistlaadi abi – abi, et korrigeerida oma mõtteviisi.

² Mis Paulust Jeruusalemmas ees ootab? Kõigepealt peab ta ümber lükkama tema kohta ringlevad kuulujutud, mis juudikristlasi häirivad. Palju suuremaks probleemiks on aga kristlaste vastased. Nad esitavad Pauluse vastu valesüüdistusi, peksavad teda ja ähvardavad ta tappa. Paulusel avaneb võimalus enda kaitseks ka sõna võtta. Tema alandlikkus, julgus ja usk, mida ta neis olukordades ilmutab, on jäljendamist väärt.

3.–5. a) Kellega Paulus Jeruusalemmas kohtus ja millest nad rääkisid? b) Mida me võiksime sellest kohtumisest kõrva taha panna?

³ Päev pärast Jeruusalemma jõudmist said Paulus ja ta reisikaaslased kokku kogudusevanematega. Piibel ei maini, et sel kohtumisel oleks viibinud ka mõni apostel. Ilmselt ei elanud apostlid sel ajal Jeruusalemmas, vaid teenisid mujal. Ent Jeesuse vend Jaakobus oli endiselt seal ja tõenäoliselt juhataski seda koosolekut tema. (Gal. 2:9.)

⁴ Paulus tervitas vanemaid ning „jutustas üksikasjalikult, mida Jumal oli tema kuulutustöö kaudu mittejuutide seas teinud”. (Ap. t. 21:19.) Kahtlemata rõõmustas kuuldu vendi. Meiegi oleme rõõmsad, kui kuuleme, kuidas kuulutustöö mujal maailmas läheb. (Õpet. 25:25.)

 ⁵ Arvatavasti tegi Paulus juttu ka usukaaslastelt saadud annetustest. Kui liigutatud võisid vennad küll olla, kui said teada, et kaugetes paikades elavad vennad-õed olid nende peale mõelnud ja neile abi saatnud! Kui Paulus oli lõpetanud, „ülistasid nad [vanemad] Jumalat”. (Ap. t. 21:20a.) Ka tänapäeval on need, kes on sattunud mõnda raskesse olukorda – näiteks kes on kannatada saanud loodusõnnetuses või kellel on tõsine haigus –, südamest tänulikud usukaaslaste õigeaegse abi ja lohutussõnade eest.

6. Millisest probleemist Paulus kuulis?

⁶ Kogudusevanemad andsid Paulusele teada, et Juudamaal on üks probleem, mis puudutab otseselt teda. Nad ütlesid: „Sa näed, vend, et tuhanded juudid on saanud Jeesuse jüngriteks ning nad kõik on innukad täitma Moosese seadust. Aga nendeni on jõudnud sinu kohta kuuldused, et sa õpetad kõiki juute teiste rahvaste seas Moosese seadusest taganema, öeldes, et neil pole vaja oma lapsi ümber lõigata ega järgida tavapäraseid kombeid.” a (Ap. t. 21:20b, 21.)

7., 8. a) Mida paljud Juudamaa kristlased ei mõistnud? b) Miks polnud vale neid juudikristlasi siiski kristlasteks pidada?

⁷ Miks olid nii paljud kristlased ikka veel innukad täitma Moosese seadust, kui see oli juba üle 20 aasta tagasi tühistatud? (Kol. 2:14.) Aastal 49 saatsid Jeruusalemmas kogunenud apostlid ja vanemad kogudustele kirja, kus nad selgitasid, et mittejuutidel pole vaja lasta  end ümber lõigata ega Moosese seadust täita. (Ap. t. 15:23–29.) Kuid selles kirjas ei maininud nad juudikristlasi. Seega arvasid paljud juudikristlased endiselt, et Moosese seadus kehtib ja neil tuleb seda täita.

⁸ Kui nad järgisid ikka veel Moosese seadust, kas oli neid üldse õige kristlasteks nimetada? Oli küll. Oleks nad varem teeninud paganlikke jumalaid ja ikka veel vanadest usutavadest kinni pidanud, oleks lugu olnud sootuks teine. Neile aga oli südamelähedane Moosese seadus, mille oli andnud Jehoova ise. Selles seaduses polnud midagi deemonlikku ega väära, see oli lihtsalt seotud vana lepinguga, kristlased aga olid uue lepingu all. Moosese seadusele kuuletumine ei olnud enam Jumala teenimiseks vajalik. Juudikristlastel tuli oma mõtteviisi korrigeerida ja mõista, et Jehoova tegutseb nüüd kristliku koguduse kaudu. b (Jer. 31:31–34; Luuka 22:20.)

9. Mida Paulus Moosese seaduse kohta õpetas?

⁹ Pauluse kohta levisid kuuldused, et ta õpetab „kõiki juute teiste rahvaste seas Moosese seadusest taganema, öeldes, et neil pole vaja oma lapsi ümber lõigata ega järgida tavapäraseid kombeid”. (Ap. t. 21:21.) Paulus kuulutas peaasjalikult mittejuutidele ja õpetas kooskõlas  juhtiva kogu otsusega, et neil pole vaja Moosese seadust järgida. Kui keegi väitis vastupidist, kummutas ta julgelt niisuguse väite. (Gal. 5:1–7.) Muidugi kuulutas ta head sõnumit ka juutidele. Arvatavasti selgitas ta, et Jeesuse surmaga oli Moosese seadus kehtivuse kaotanud ja et Jumala ees saab õigeks tänu usule Jeesusesse, mitte tänu Moosese seaduse järgimisele. (Rooml. 2:28, 29; 3:21–26.)

10. Millest ilmnes Pauluse mõistlikkus?

¹⁰ Paulus oli mõistev nende juudikristlaste suhtes, kes soovisid järgida teatavaid juudi kombeid, näiteks hoiduda hingamispäeval töötegemisest või mitte süüa teatud toite. (Rooml. 14:1–6.) Ta ei kehtestanud reegleid ka ümberlõikamise kohta. Paulus ise oli Timoteose ümber lõiganud, et juudid teda kreeka päritolu tõttu ei umbusaldaks. (Ap. t. 16:3.) Ümberlõikamine oli isiklik otsus. Paulus ütles galaatlastele: „Pole mingit tähtsust, kas inimene on ümber lõigatud või ümber lõikamata. Tähtis on, et tal oleks usk.” (Gal. 5:6.) Ent lasta end ümber lõigata selleks, et pidada kinni Moosese seadusest, või väita, et ilma selleta pole võimalik olla Jehoova soosingus, oleks olnud usupuuduse märk.

11. Mida palusid kogudusevanemad Paulusel teha ja mida see võis hõlmata? (Vaata ka allmärkust.)

¹¹ Kuigi kuuldused Pauluse kohta olid alusetud, häirisid need juutidest kristlasi. Seepärast andsid kogudusevanemad Paulusele nõu: „Meil on neli meest, kes on andnud tõotuse. Võta need mehed endaga kaasa, puhasta end rituaalselt koos nendega ja kanna nende kulud, et nad võiksid pea paljaks ajada. Siis saavad kõik teada, et kuuldused sinust ei vasta  tõele, vaid et sa elad korralikult ja järgid ka ise Moosese seadust.” c (Ap. t. 21:23, 24.)

12. Millest nähtub, et Paulus oli järeleandlik ja koostööaldis?

¹² Paulus oleks võinud vastu väita, et tema pole midagi valesti teinud, vaid et probleem on hoopis selles, et juudikristlased ei suuda lahti lasta Moosese seadusest. Kuid ta soovis olla Jumala põhimõtete piires nii järeleandlik kui võimalik. Ta oli varem kirjutanud: „Moosese seaduse all olijatele olen ma otsekui seaduse all olija – kuigi ma ise seaduse all ei ole –, et võita need, kes on seaduse all.” (1. Kor. 9:20.) Niisiis otsustas Paulus teha, nagu Jeruusalemma kogudusevanemad soovitasid, ja saada otsekui seaduse all olijaks. Tema eeskuju õpetab, et meilgi tuleks kogudusevanematele kuuletuda, mitte oma rida ajada. (Heebr. 13:17.)

13. a) Miks läks templis mürgliks? b) Kuidas Paulus eluga pääses?

¹³ Templis ei läinud kõik plaanipäraselt. Kui tõotuse lõpetamisega seotud päevad hakkasid lõpule jõudma, nägid Aasiast tulnud juudid Paulust ja süüdistasid teda selles, et ta tõi templisse mittejuudid, ning kihutasid rahva tema vastu üles. Kui Rooma tuhatkonnaülem poleks sekkunud, oleks Paulus surnuks pekstud. Tuhatkonnaülem võttis Pauluse vahi alla ja läks mööda rohkem kui neli aastat, enne kui Paulus taas vabaks sai. Kui tuhatkonnaülem juutidelt küsis, mida Paulus teinud on, karjusid ühed üht, teised teist. Ent kuna lärm oli suur, ei saanud tuhatkonnaülem midagi aru. Lõpuks muutus rahvas nii vägivaldseks, et sõdurid pidid Pauluse lausa ära kandma. Kui Paulust kasarmusse viidi, ütles ta tuhatkonnaülemale: „Palun luba mul rahvale kõnelda.” (Ap. t. 21:39.) Saanud loa, võttis ta julgelt oma usu kaitseks sõna.

14., 15. a) Millest Paulus juutidele rääkis? b) Mida tuhatkonnaülem tegi, et teada saada, milles Paulust süüdistatakse?

¹⁴ Paulus ütles: „Kuulake, mis mul on enda kaitseks öelda!” (Ap. t. 22:1.) Ta pöördus kuulajate poole heebrea keeles, mispeale nad jäid vaikseks. Ta rääkis avameelselt, kuidas temast oli kristlane saanud, ning tõi välja üksikasju, mida juutidel oli soovi korral võimalik kontrollida.  Paulus ütles, et ta oli hariduse saanud kuulsalt Gamaalielilt ja et ta oli Kristuse jüngreid taga kiusanud. Kui ta aga oli teel Damaskusse, ilmutas end talle ülesäratatud Kristus ja rääkis temaga. Paulusega koos olnud mehed nägid küll valgust ja kuulsid häält, kuid ei saanud aru, mida hääl talle ütles. (Ap. t. 9:7; 22:9, õppepiibli kommentaarid.) Kuna pärast seda nägemust jäi Paulus pimedaks, pidid kaaslased ta Damaskusse talutama. Seal tuli tema juurde Hananias, mees, keda tolle kandi juudid hästi teadsid, ning Paulus sai ime läbi nägemise tagasi.

¹⁵ Edasi rääkis Paulus, et pärast Jeruusalemma jõudmist sai ta templis nägemuse, milles Jeesus temaga rääkis. See ärritas juute sedavõrd, et nad hakkasid karjuma: „Kõrvaldage niisugune inimene maa pealt! Temasugune ei tohiks elada!” (Ap. t. 22:22.) Kartes Pauluse elu pärast, käskis tuhatkonnaülem ta kasarmusse viia. Et jõuda selgusele, miks juudid Pauluse peale nii vihased on, käskis tuhatkonnaülem teda piitsutades üle kuulata. Kui Paulus oli piitsutamiseks kinni seotud, andis ta julgelt teada, et ta on Rooma kodanik, ja küsis: „Kas seadus lubab teil piitsaga peksta Rooma kodanikku, keda pole süüdi mõistetud?” (Ap. t. 22:25.) Ka tänapäeval on Jehoova teenijad kasutanud oma õiguste kaitsmiseks seaduste abi. (Vaata kaste „ Rooma õigus ja kodakondsus” ja „ Nüüdisaegsed kohtulahingud”.) Kui tuhatkonnaülem kuulis, et Paulus on Rooma kodanik, mõistis ta, et peab leidma muu viisi, kuidas teada saada, milles Paulust süüdistatakse. Järgmisel päeval käskis ta juutide ülemkohtul sanhedrinil kokku tulla ja viis Pauluse selle ette.

16., 17. a) Mis juhtus, kui Paulus sanhedrini ees rääkima hakkas? b) Millest ilmnes Pauluse alandlikkus?

¹⁶ Paulus alustas oma kaitsekõnet järgmiste sõnadega: „Mehed, vennad, ma olen elanud Jumala ees täiesti puhta südametunnistusega kuni tänase päevani.” (Ap. t. 23:1.) Kaugemale ta ei jõudnudki. Jutustuses öeldakse: „Seepeale käskis ülempreester Hananias neil, kes Pauluse kõrval seisid, talle vastu suud lüüa.” (Ap. t. 23:2.) Milline solvang! See tegu näitas kohtuliikmete erapoolikust, sest nad tembeldasid Pauluse valetajaks veel enne, kui olid tõendid ära kuulanud. Mõni ime siis, et Paulus prahvatas: „Küll Jumal lööb sind, sa lubjatud sein! Kas sa istud siin, et minu üle seaduse järgi kohut mõista, ja samal ajal astud seadusest üle, käskides mind lüüa?” (Ap. t. 23:3.)

¹⁷ Kõrvalseisjad olid jahmunud – mitte sellest, et ülempreester oli käskinud Paulust lüüa, vaid viimase reageeringust. Nad küsisid: „Kas sa solvad Jumala ülempreestrit?” Pauluse vastusest on näha tema alandlikkust ja austust Moosese seaduse vastu. Ta kostis: „Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester. On ju kirjutatud: „Sa ei tohi oma rahva ülemast halvasti rääkida.”” d (Ap. t. 23:4, 5; 2. Moos. 22:28.) Seejärel muutis Paulus taktikat. Teades, et osa sanhedriniliikmeid on saduserid ja osa variserid, ütles ta: „Mehed, vennad, ma olen variser ja variseri poeg! Minu üle mõistetakse praegu kohut surnute ülestõusmislootuse pärast.” (Ap. t. 23:6.)

18. Miks nimetas Paulus end variseriks ja mida me võime sellest õppida?

¹⁸ Miks Paulus end variseriks nimetas? Sest ta oli „variseri poeg” ehk ta oli pärit perest, mis kuulus variseride sekti. Seega, teatud mõttes võis teda endiselt variseriks pidada. e Kuidas aga sai Paulus samastuda  variseridega, kelle arusaam ülestõusmisest oli sootuks teistsugune kui temal? Väidetavalt uskusid variserid, et hing elab pärast surma edasi ja et õigete inimeste hinged saavad taas inimesena elada. Paulus midagi sellist küll ei uskunud. Tema uskus seda, mida õpetas Jeesus. (Joh. 5:25–29.) Ent erinevalt saduseridest oli Paulus variseridega ühel meelel selles, et surm ei ole kõige lõpp. Meilgi tuleks kuulutustööl leida inimestega mingi kokkupuutepunkt. Näiteks kui vestleme kellegagi, kes peab end kristlaseks, võime öelda, et ka meie usume Jumalat. On tõsi, et meie arusaam Jumalast ei pruugi tema omaga kattuda, kuna tema usub ehk kolmainsust, kuid me usume ühtviisi, et Jumal on olemas.

19. Miks sanhedriniliikmed tülli läksid?

¹⁹ Pauluse sõnad jagasid sanhedrini kahte leeri. Piibel ütleb: „Puhkes suur lärm ning mõned kirjatundjad variseride hulgast tõusid ja hakkasid ägedalt vaidlema: „Me ei leia selle mehe juures midagi halba. Võib-olla ongi mõni vaim või ingel temaga rääkinud.”” (Ap. t. 23:9.) Pelk mõte sellest, et ingel võis olla Paulusega rääkinud, oli saduseridele äärmiselt vastumeelne, sest nad ei uskunud, et inglid on olemas. (Vaata kasti „ Saduserid ja variserid”.) Tüli paisus nii suureks, et tuhatkonnaülem hakkas kartma, et Paulus rebitakse lõhki, ja ta andis sõduritele käsu Paulus nende keskelt ära tuua ja kasarmusse viia. (Ap. t. 23:10.) Oht aga polnud veel kaugeltki möödas. Mis apostlist edasi sai? Sellest räägib järgmine peatükk.