1.–3. a) Kes on Pauluse uus reisikaaslane ja milline ta on? b) Millest selles peatükis juttu tuleb?

 PAULUS vaatab mõtlikult noormeest, kes sammub tema kõrval mööda konarlikku teed, mis viib läbi eriilmelise maastiku. See noormees on Timoteos, kel on aastaid kahekümne ringis. Iga samm viib teda kodust eemale. Õhtu saabudes on Lüstra ja Ikoonion kaugel seljataga. Mis neid ees ootab? Paulusel on mõningane ettekujutus olemas, sest see on tema teine misjonireis. Ta teab, et hädadest ja raskustest neil juba puudu ei tule. Aga kuidas Timoteos hakkama saab?

² Paulus usub Timoteosesse, vahest rohkemgi, kui see tagasihoidlik nooruk ise endasse usub. Hiljutiste sündmuste tõttu on Paulus vägagi teadlik, kui oluline on õige reisikaaslane. Koguduste külastamine ja tugevdamine nõuab vankumatut sihikindlust ja üksmeelt ning Paulusel on värskelt meeles lahkheli, mille tõttu nad varasema kaaslase Barnabasega eri teed läksid.

³ Selles peatükis näeme, mida teha, kui meil tekib usukaaslastega erimeelsusi. Samuti uurime, miks valis Paulus reisikaaslaseks just Timoteose, ning räägime ringkonnaülevaatajate väärtuslikust tööst.

4. Mis on Pauluse teise misjonireisi eesmärk?

⁴ Nagu eelmises peatükis juttu oli, reisis neljast mehest koosnev delegatsioon – Paulus, Barnabas, Juudas ja Siilas – Antiookiasse ja andis sealsetele usukaaslastele teada juhtiva kogu otsuse, mis neid väga rõõmustas. Edasi tuli Paulus lagedale uue  reisiplaaniga. Ta ütles Barnabasele: „Lähme õige tagasi igasse linna, kus me kuulutasime Jehoova sõna, et näha, kuidas vendadel läheb.” (Ap. t. 15:36.) Paulus ei mõelnud vastpöördunud usukaaslastele niisama külla minna. Apostlite tegude raamatust tuleb välja tema teise misjonireisi eesmärk. Ta soovis kogudustele edasi anda juhtiva kogu määrused. (Ap. t. 16:4.) Samuti tahtis ta kogudusi julgustada ja aidata neil usus kindlaks saada. (Rooml. 1:11, 12.) Kuidas Jehoova tunnistajad apostlite eeskuju järgivad?

5. Kuidas juhtiv kogu tänapäeval kogudusi juhatab ja innustab?

⁵ Tänapäeval juhib Kristus oma kogudust Jehoova tunnistajate juhtiva kogu kaudu. Juhtiv kogu annab kogudustele juhatust ja innustab neid usus kindlaks jääma. Ta teeb seda kirjade, veebi- ja trükimaterjali ning koosolekute kaudu ja ka muul moel. Juhtiv kogu on väga huvitatud, kuidas igal kogudusel läheb, ja seepärast on ta määranud tuhanded kogudusevanemad ringkonnaülevaatajateks, et nad kogudusi regulaarselt külastaksid.

6., 7. Millised on mõned ringkonnaülevaatajate ülesanded?

⁶ Ringkonnaülevaatajad püüavad kõigile koguduses tähelepanu pöörata ja igaühe vaimu kosutada. Nad järgivad 1. sajandi reisivate ülevaatajate, nagu näiteks Pauluse eeskuju. Paulus kirjutas Timoteosele, kes oli siis juba samuti reisiv ülevaataja: „Kuuluta Jumala sõna, pea seda tööd pakiliseks, tee seda nii soodsal kui ka ebasoodsal ajal, noomi, kutsu korrale ja innusta, olles kannatlik ja õpetades oskuslikult. . . . tee hea sõnumi kuulutaja tööd.” (2. Tim. 4:2, 5.)

⁷ Igas koguduses, mida ringkonnaülevaataja külastab, käivad tema ja ta naine (kui ta on abielus) kohalike kuulutajatega kuulutamas. Nende innukus ja hea õpetamisoskus mõjuvad usukaaslastele sütitavalt. (Rooml. 12:11; 2. Tim. 2:15.) Kuid eriti kallid on nad kogudusele just armastuse ja ohvrimeelsuse pärast. Nad ei säästa end, vaid reisivad iga ilmaga ja ka ohtlikes piirkondades. (Filipl. 2:3, 4.) Ringkonnaülevaatajad peavad kogudusele innustavaid ja õpetlikke kõnesid ning annavad hüva nõu. Oma eluviisi ja usuga on nad meile kõigile heaks eeskujuks. (Heebr. 13:7.)

8. Mida Barnabas Pauluse ettepanekust arvas?

⁸ Pauluse ettepanek minna koos teisele misjonireisile tundus  Barnabasele igati hea mõte. (Ap. t. 15:36.) Nende eelmine ühine reis oli läinud väga hästi, pealegi olid nad selle kandi ja sealsete inimestega juba tuttavad. (Ap. t. 13:2–14:28.) Seega on arusaadav, miks nad otsustasid koos uue reisi ette võtta. Siis aga kerkis üks probleem. „Barnabas tahtis kindlasti kaasa võtta Johannese, keda hüüti Markuseks.” (Ap. t. 15:37.) See polnud lihtsalt soovitus. Tal oli kindel nõu oma sugulane reisile kaasa võtta.

9. Miks ei tahtnud Paulus Markust kaasa võtta?

⁹ Pauluse meelest ei tulnud Markuse kaasavõtmine kõne allagi. Jutustuses öeldakse: „Paulus . . . ei tahtnud teda kaasa võtta, sest ta oli Pamfüülias nende juurest lahkunud ega olnud koos nendega tööle läinud.” (Ap. t. 15:38.) Eelmisele misjonireisile oli Markus Pauluse ja Barnabasega küll kaasa läinud, kuid õige pea oli ta jätnud reisi pooleli ja naasnud koju Jeruusalemma. (Ap. t. 12:25; 13:13.) Piiblis ei öelda, miks ta seda tegi, kuid ilmselt oli selline käitumine Pauluse meelest vastutustundetu. Ta võis mõelda, et Markust ei saa usaldada.

10. Milleni Pauluse ja Barnabase eriarvamus viis?

¹⁰ Barnabas ei andnud kriipsugi järele ja Paulus samuti mitte. „Seepeale puhkes äge tüli, nii et nad läksid teineteisest lahku.” (Ap. t. 15:39.) Barnabas võttis endaga Markuse ja sõitis laevaga kodusaarele Küprosele. Paulus aga läks planeeritud misjonireisile. Loos öeldakse: „Paulus valis Siilase ja pärast seda, kui vennad olid ta Jehoova armu hoolde jätnud, asus ta teele.” (Ap. t. 15:40.) Nad läksid koos läbi Süüria ja Kiliikia ning tugevdasid sealseid kogudusi. (Ap. t. 15:41.)

11. Millised omadused aitavad meil erimeelsusi lahendada?

¹¹ See lugu ilmestab hästi tõsiasja, et me kõik oleme ebatäiuslikud. Paulus ja Barnabas olid juhtiva kogu esindajad. Ilmselt sai Paulusest hiljem koguni juhtiva kogu liige. Ja ometi sai ebatäiuslik inimloomus neist tol korral võitu. Kas see tüli jäigi nende suhteid varjutama? Ei, seda pole põhjust arvata. Nad olid alandlikud ja neil oli Kristuse meel, seepärast võib üpris kindel olla, et nad andestasid teineteisele ja seadsid suhted korda. (Efesl. 4:1–3.) Hiljem töötasid Paulus ja Markus taas koos. a (Kol. 4:10.)

12. Millised peaksid ülevaatajad olema?

¹² Selle ühe tüli põhjal ei peaks ei Barnabase ega Pauluse kohta  põhjapanevaid järeldusi tegema. Barnabas oli südamlik ja lahke mees. Seda näitab juba see, et apostlid ei kasutanud tema pärisnime Joosep, vaid andsid talle lisanime Barnabas, mis tähendab julgustuse poega. (Ap. t. 4:36.) Ka Paulus oli soe ja leebe. (1. Tess. 2:7, 8.) Tänapäeva ülevaatajad, sealhulgas ringkonnaülevaatajad, püüavad olla Pauluse ja Barnabase kombel alandlikud ning kohelda nii kaasvanemaid kui teisi usukaaslasi alati hellalt. (1. Peetr. 5:2, 3.)

13., 14. a) Milline oli Timoteose taust ja millal võis Paulus temaga tutvuda? b) Miks jäi Timoteos Paulusele eriliselt silma? c) Mis ülesanne Timoteosele usaldati?

¹³ Teine misjonireis viis Pauluse Galaatia provintsi kogudustesse. Jutustuses öeldakse: „Paulus läks Derbesse ja samuti Lüstrasse. Seal oli jünger nimega Timoteos, uskliku juudi naise poeg, aga tema isa oli kreeklane.” b (Ap. t. 16:1.)

¹⁴ Tõenäoliselt oli Paulus tutvunud Timoteose perega paar-kolm aastat varem, aastal 47, kui ta esimest korda sealkandis käis. Nüüd jäi Timoteos talle eriliselt silma. Miks? Loos öeldakse: „Temast rääkisid head nii Lüstra kui ka Ikoonioni vennad.” (Ap. t. 16:2.) Ikoonion asus Timoteose kodulinnast Lüstrast umbes 30 kilomeetri kaugusel, kuid isegi seal teati Timoteost kui tublit kristlast. Seega, püha vaimu juhtimisel usaldasid kogudusevanemad noorele Timoteosele kaaluka ülesande minna koos Pauluse ja Siilasega misjonireisile. (Ap. t. 16:3.)

15., 16. Mis oli loonud Timoteosele sellise hea maine?

¹⁵ Mis oli loonud Timoteosele nii noorelt nii hea maine? Kas tema arukus, hea välimus või loomupärased võimed? Inimestele avaldavad tihtipeale muljet just sellised jooned. Nõnda juhtus isegi prohvet Saamueliga. Jehoova aga ütles talle: „Inimene ei näe nagu Jumal: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb südamesse.” (1. Saam. 16:7.) Timoteose hea maine ei tulenenud mitte tema loomupärastest omadustest, vaid kristlikest voorustest.

¹⁶ Aastate pärast oli Paulusel Timoteose kohta palju head öelda.  Ta rääkis tema heast hoiakust, hoolivusest, isetust armastusest ja sellest, kui püüdlikult ta oma ülesandeid täidab. (Filipl. 2:20–22.) Ta mainis ka Timoteose siirast usku. (2. Tim. 1:5.)

17. Mida võivad noored Timoteoselt õppida?

¹⁷ Noored võivad Timoteoselt palju õppida. Kui nad arendavad kristlikke omadusi, võivad nemadki juba varakult luua endale hea maine nii Jehoova kui tema teenijate silmis. (Õpet. 22:1; 1. Tim. 4:15.) Siiras usk aitab neil hoiduda kaksikelust. (Laul 26:4.) Ja nad saavad Timoteose sarnaselt kogudusele suureks abiks olla. Kui nad saavad kuulutajaks ning otsustavad pühendada oma elu Jehoovale ja lasta end ristida, mõjub see kõigile koguduses tiivustavalt.

18. a) Mida Paulus ja Timoteos reisivate ülevaatajatena tegid? b) Millised olid tulemused?

¹⁸ Paulus ja Timoteos olid aastaid reisikaaslased ja täitsid mitmeid juhtivalt kogult saadud ülesandeid. Piiblis öeldakse: „Kui nad rändasid linnast linna, andsid nad vendadele edasi määrused, mida tuli täita ning mille kohta apostlid ja vanemad olid Jeruusalemmas otsuse teinud.” (Ap. t. 16:4.) Kogudused võtsid juhatust kuulda ning tulemused olid väga head. „Nii said kogudused usus aina tugevamaks ja koguduseliikmete arv kasvas päevast päeva.” (Ap. t. 16:5.)

19., 20. Miks tuleks meil kuuletuda neile, kes on meie seas eestvedajad?

¹⁹ Ka tänapäeval kuuletuvad Jehoova teenijad vendadele, kes on nende seas eestvedajad, ning kogevad tänu sellele palju õnnistusi. (Heebr. 13:17.) Kuna selle maailma näitelava muutub, on ülitähtis tarbida vaimset toitu, mida annab ustav ja arukas ori. (Matt. 24:45; 1. Kor. 7:29–31.) Nii ei eksi me tõeteelt ning hoiame end maailmast määrdumata. (Jaak. 1:27.)

²⁰ Paulus, Barnabas, Markus ja teised 1. sajandil elanud võitud kogudusevanemad olid ebatäiuslikud ja seda on ka tänapäeva ülevaatajad, sealhulgas juhtiva kogu liikmed. (Rooml. 5:12; Jaak. 3:2.) Kuna aga juhtiv kogu tugineb vankumatult piiblile ja järgib hoolsalt apostlite eeskuju, on meil igati põhjust selle otsuseid usaldada. (2. Tim. 1:13, 14.) Kui nii teeme, saavad kogudused usus aina tugevamaks.