1.–3. a) Kuidas püha vaim Paulust ja ta kaaslasi juhtis? b) Millest selles peatükis juttu tuleb?

 MAKEDOONIAS väljub rühm naisi Filippi linnast ja jõuab peagi kitsukese Gangitese jõe äärde. Paik on neile tuttav, sest nad käivad siin tihti. Nad võtavad jõe ääres istet ja hakkavad palvetama Iisraeli Jumala poole. Jehooval ei jää see märkamata. (2. Ajar. 16:9; Laul 65:2.)

² Samal ajal lahkuvad mõned mehed Lõuna-Galaatias asuvast Lüstrast, mis jääb Filippist umbes 800 kilomeetrit ida poole. Need mehed on Paulus, Siilas ja Timoteos. Nad reisivad päevi, kuni jõuavad läände kulgevale maanteele. Täis õhinat, kavatsevad nad minna Aasia provintsi ja rääkida head sõnumit Efesoses ning teistes linnades, kus on tuhandeid elanikke. Kuid mingil moel keelab püha vaim neid Aasiasse minemast. Jeesus tahab, et Paulus ja ta kaaslased läheksid hoopis läbi Väike-Aasia, ületaksid Egeuse mere ning jõuaksid Gangitese jõe äärde.

³ Sellest, kuidas Jeesus Pauluse reisiseltskonna Makedooniasse juhtis, ja ka järgnevatest sündmustest on meil nii mõndagi õppida. Uurimegi nüüd paari seika Pauluse teiselt misjonireisilt, mis algas 49. aasta paiku.

4., 5. a) Mis juhtus, kui reisiseltskond jõudis Bitüünia lähedale? b) Kuhu otsustasid misjonärid minna ja mis seal juhtus?

⁴ Pärast seda, kui püha vaim oli keelanud Paulusel ja ta kaaslastel kuulutada Aasia provintsis, võtsid nad suuna põhja poole. Nad kavatsesid minna Bitüüniasse ja kuulutada head sõnumit sealsetes linnades. Sinna jõudmiseks kõndisid nad päevi mööda sillutamata teid läbi hõredalt asustatud Früügia ja Galaatia. Kui nad aga Bitüüniale lähenesid, keelas Jeesus püha vaimu kaudu neil ka sinna minna. (Ap. t. 16:6, 7.) Nüüd võisid mehed küll segaduses olla. Neil oli sõnum, mida kuulutada, nad teadsid, kuidas kuulutada, aga nad ei teadnud, kus seda  teha. Nad olid koputanud Aasia uksele – ei mingit vastust. Nad olid koputanud Bitüünia uksele – jälle vaikus. Paulus aga ei mõelnudki alla anda. Ta oli otsustanud leida ukse, mis avaneb. Seejärel tegi reisiseltskond pealtnäha ebaloogilise otsuse. Nad võtsid suuna läände ja käisid maha üle 500 kilomeetri, möödudes ühest linnast teise järel, kuni jõudsid sadamalinna Troasesse, kust avanes meretee Makedooniasse. (Ap. t. 16:8.) See oli kolmas uks, millele Paulus koputas, ja see paiskus nende ees pärani valla.

⁵ Troases liitus reisiseltskonnaga Luukas. a Ta jutustab: „Öösel sai Paulus nägemuse. Üks Makedoonia mees seisis ja anus teda: „Tule Makedooniasse ja aita meid!” Niipea kui ta oli nägemust näinud, püüdsime minna Makedooniasse, sest me jõudsime järeldusele, et Jumal on meid kutsunud nendele head sõnumit kuulutama.” (Ap. t. 16:9, 10.) Lõpuks ometi oli Paulusel selge pilt, kuhu nad peaksid minema. Kui hea meel võis tal küll olla, et nad polnud reisi pooleli jätnud, kui kõik polnud läinud nii sujuvalt, kui nad olid oodanud! Kohemaid läksid nad laevale ja sõitsid Makedooniasse.

6., 7. Mida me võime sellest jutustusest õppida?

⁶ Mida me võime sellest jutustusest õppida? Jumala vaim sekkus alles siis, kui Paulus oli juba Aasia poole teele asunud. Samuti sekkus Jeesus alles siis, kui Paulus juba Bitüüniale lähenes. Ja ta juhatas Pauluse Makedooniasse alles siis, kui see juba Troases oli. Kogudusepeana  võib Jeesus tegeleda meiega tänapäeval samamoodi. (Kol. 1:18.) Võib-olla oled mõelnud, et tahaksid teenida pioneerina või kolida piirkonda, kus on vaja rohkem kuulutajaid. Kuid võib juhtuda, et alles siis, kui sa oled oma eesmärkide saavutamiseks midagi teinud, koged, kuidas Jeesus sind Jumala vaimu kaudu juhatab. Seda võiks illustreerida järgmise näitega. Autojuht saab pöörata autot vasakule või paremale, aga seda ainult siis, kui auto liigub. Samamoodi võib Jeesus meid juhtida, kui soovime oma teenistust laiendada, aga seda ainult siis, kui me liigume – kui võtame oma eesmärgi saavutamiseks midagi ette.

⁷ Mida aga teha, kui su pingutused kohe vilja ei kanna? Kas peaksid järeldama, et sind Jumala vaim ei juhi, ja alla andma? Ka Paulusel ei läinud kõik libedalt, ometi jätkas ta otsimist ja koputamist, kuni leidis ukse, mis avanes. Kui sa ei anna alla, võib sullegi avaneda suur tööpõld, kus tegutseda. (1. Kor. 16:9.)

8. a) Milline linn oli Filippi? b) Mis juhtus tänu sellele, et misjonärid palvetamiskohas kuulutasid?

⁸ Jõudnud Makedooniasse, suundus reisiseltskond Filippisse, mis oli Rooma koloonia. Sealsed elanikud olid Rooma kodanikud ja selle üle väga uhked. Erru läinud Rooma sõduritele, kes seal elasid, võis Filippi tunduda nagu väike Itaalia – nagu killuke Roomat keset Makedooniat. Misjonärid said teada, et väljaspool linna ühe jõe ääres on palvetamiskoht. b Seega läksid nad hingamispäeval sinna ning leidsid eest rühma naisi. Jüngrid istusid maha ja hakkasid nendega rääkima. Neid kuulas ka naine nimega Lüüdia ja „Jehoova avas ta südame, nii et naine uskus seda, mida Paulus rääkis”. Kuuldu mõjutas Lüüdiat sedavõrd, et ta lasi end ristida, samuti ristiti tema majarahvas. Seejärel käis ta Paulusele ja ta kaaslastele peale, et nad tuleksid ja peatuksid tema majas. c (Ap. t. 16:13–15.)

9. Kuidas järgivad paljud tänapäeval Pauluse eeskuju?

⁹ Võime vaid kujutleda, kui palju rõõmu Lüüdia ristimine tõi. Paulusel oli kindlasti väga hea meel, et ta oli võtnud vastu kutse tulla Makedooniasse ning et Jehoova oli just tema ja ta kaaslaste kaudu nende jumalakartlike naiste palvetele vastanud. Tänapäeval on paljud vennad ja õed – noored ja vanad, vallalised ja abielus – otsustanud kolida piirkondadesse, kus vajatakse rohkem kuulutajaid. Raskused, mida nad kogevad, kahvatuvad rõõmu kõrval, mida nad tunnevad, kui  leiavad Lüüdia-sarnaseid inimesi. Kas sinagi võiksid oma elu ümber korraldada ja kolida kuhugi, kus vajatakse kuulutustöös abi? Õnnistused ei jää tulemata. 20-ndates aastates vend Aaron kolis ühele Kesk-Ameerika maale. Ta ütleb: „Välismaal teenimine on teinud mind Jehoovaga lähedasemaks ja aidanud mul vaimselt kõvasti kasvada. Ja kuulutustöö on siin lihtsalt super! Mul on kaheksa piibliuurimist.” Paljud teised, kes on võõrsile kuulutama kolinud, ütleksid midagi sarnast.

10. Kuidas püüdsid deemonid Paulust ja ta kaaslasi takistada?

¹⁰ Saatan oli kahtlemata väga vihane, et hea sõnum oli hakanud levima ka sealkandis, kus ta deemonitega oli seni saanud segamatult tegutseda. Mõni ime siis, et deemonid tegid kõik, mis suutsid, et Paulusele ja ta kaaslastele kaikaid kodaratesse loopida! Kui misjonärid käisid palvetamiskohas, järgnes neile mitmel päeval üks teenijatüdruk, kelles oli ennustamise deemon, ja muudkui hüüdis: „Need inimesed on kõigekõrgema Jumala orjad ja nad kuulutavad teile päästeteed!” Ilmselt soovis deemon, et kuulajad paneksid tüdruku ennustused ja Pauluse õpetused ühte patta. Nii oleks raske aru saada, kes on Kristuse tõelised järgijad. Paulus aga ajas tüdrukust deemoni välja. (Ap. t. 16:16–18.)

11. Mis juhtus, kui Paulus oli tüdrukust deemoni välja ajanud?

¹¹ Kui tüdruku isandad nägid, et neil pole enam lootust kergesti tulu saada, olid nad maruvihased. Nad vedasid Pauluse ja Siilase turuväljakule, kus linnajuhid kohut pidasid. Nad rõhusid linnajuhtide eelarvamustele ja patriotismile, öeldes: „Need mehed tekitavad meie linnas palju segadust. Nad on juudid ja kuulutavad kombeid, mida meil pole lubatud omaks võtta ega järgida, kuna me oleme roomlased.” Neil sõnadel oli kohene mõju. „Rahvahulk tõusis üheskoos Pauluse ja Siilase vastu ja linnajuhid andsid käsu . . . neid keppidega peksta.” Seejärel heideti nad kõige kindlamasse vangikongi ja nende jalad pandi pakku. (Ap. t. 16:19–24.) Kui kongiuks Pauluse ja Siilase järel sulgus, mattusid nad pilkasesse pimedusse. Ent Jehoova nägi kõike. (Laul 139:12.)

12. a) Kuidas suhtusid Jeesuse järelkäijad tagakiusamisse ja miks? b) Millist taktikat Saatan siiani kasutab?

¹² Jeesus oli oma järelkäijatele öelnud, et neid kiusatakse taga. (Joh. 15:20.) Seega, kui Paulus ja ta kaaslased läksid Makedooniasse, olid nad tagakiusamisega arvestanud. Ja kui siis tagakiusamine tuligi, suhtusid nad sellesse kui Saatana vihasse ega arvanud, et Jehoova on neilt õnnistuse ära võtnud. Tänapäeval kasutavad Saatana mõju all  olevad inimesed Jehoova teenijate vastu samu võtteid, nagu tegid Filippi elanikud. Nad mustavad meid koolis või töökohal, õhutades sellega vaenu. Mõnel maal laimavad usutegelased meid kohtus. Sisuliselt ütlevad nad: „Need Jehoova tunnistajad tekitavad segadust ja õpetavad kombeid, mis ei sobi kokku meie traditsioonilise usuga.” Mõnel pool meie usukaaslasi pekstakse ja heidetakse koguni vangi. Kuid Jehoova näeb kõike. (1. Peetr. 3:12.)

13. Mis pani vangivalvurit küsima, mida ta peab pääsemiseks tegema?

¹³ Paulusel ja Siilasel kulus ilmselt veidi aega, et selle päeva tormilistest sündmustest toibuda. Keskööks aga olid nad peksmisest sedavõrd taastunud, et nad „palvetasid ning kiitsid Jumalat lauluga”. Ühtäkki toimus suur maavärin, nii et vangla vundament rappus ja kõik uksed avanesid. Kui vangivalvur ärkas ja seda nägi, kartis ta, et vangid on ära jooksnud, ning teades, et ta saab karistada, haaras ta mõõga, et endale ots peale teha. Paulus aga hüüdis: „Ära tee endale viga, sest me kõik oleme siin!” Seepeale küsis vangivalvur: „Isandad, mida ma pean tegema, et pääseda?” Paulus ja Siilas teda päästa ei saanud, seda võis teha ainult Jeesus. Seega vastasid nad: „Usu isandasse Jeesusesse, siis pääsed nii sina kui ka su majarahvas.” (Ap. t. 16:25–31.)

14. a) Mida Paulus ja Siilas vangivalvuri heaks tegid? b) Millise tasu said nad selle eest, et pidasid raskustes rõõmuga vastu?

¹⁴ Paulus ei kahelnud vangivalvuri siiruses ja nad hakkasid Siilasega talle Jehoova sõna rääkima. Vangivalvur oli mittejuut ega tundnud pühakirja, kristlaseks saamiseks pidi ta aga mõistma peamisi pühakirja tõdesid. Võimalik, et teda õpetades unustasid Paulus ja Siilas omaenda valud ja vaevad. Vangivalvuril seevastu ei jäänud nende marraskil seljad märkamata ja ta puhastas nende haavad. Pärast seda ristiti viivitamata tema ja kogu ta majarahvas. Milline suurepärane tasu Paulusele ja Siilasele selle eest, et nad pidasid raskustes rõõmuga vastu! (Ap. t. 16:32–34.)

15. a) Mida on vangistatud Jehoova tunnistajad Pauluse ja Siilase eeskujul teinud? b) Miks me töötame ikka ja jälle samal territooriumil?

¹⁵ Paljud Jehoova tunnistajad, kes on usu pärast vangis olnud, on samuti teinud vanglas kuulutustööd ja sellel on olnud väga head tulemused. Näiteks ühes riigis, kus meie tegevus oli keelustatud, oli üksvahe 40 protsenti sealsetest Jehoova tunnistajatest kuulnud piibli tõde esimest korda vanglas. (Jes. 54:17.) On huvitav, et Filippi vangivalvur esitas oma küsimuse alles pärast maavärinat. Ka tänapäeval on paljud hakanud kuningriigisõnumisse tõsiselt suhtuma alles pärast  seda, kui miski on nende maailma nii-öelda läbi raputanud. Me saame selliseid inimesi aidata nii, et töötame samal territooriumil ikka ja jälle. Nii oleme nende jaoks olemas, kui nad on valmis abi vastu võtma.

16. Milline kannapööre järgmisel päeval toimus?

¹⁶ Järgmisel hommikul saatsid linnajuhid vangivalvurile sõna, et ta Pauluse ja Siilase vabaks laseks. Paulus aga ütles: „Nad on meid kohut mõistmata avalikult peksnud, ehkki me oleme Rooma kodanikud, ning nad on heitnud meid vanglasse. Kas nad tahavad meid nüüd salaja välja ajada? Ei, nii ei lähe! Tulgu nad ise siia ja saatku meid välja.” Saanud teada, et Paulus ja Siilas on Rooma kodanikud, lõid linnajuhid kartma, olid nad ju rikkunud nende õigusi. d Toimunud oli kannapööre: süüdistajatest olid saanud süüdistatavad. Nad olid jüngreid avalikult peksnud, nüüd tuli neil ka avalikult vabandada. Linnajuhid tulidki ja palusid Paulusel ja Siilasel Filippist lahkuda. Seda viimased ka tegid, kuid kõigepealt võtsid nad aega, et vastseid jüngreid usus kinnitada.

17. Mida võisid Filippi jüngrid Pauluse ja Siilase eeskujust õppida?

¹⁷ Kui Paulus ja Siilas oleksid kohe teada andnud, et nad on Rooma kodanikud, oleksid nad ehk peksmisest pääsenud. (Ap. t. 22:25, 26.) Mis mulje oleks see aga jätnud uutele Filippi kristlastele? Kas poleks nad mitte arvanud, et apostlid kasutavad oma staatust ära, et kannatustest pääseda? Kuidas oleks see mõjutanud nende jüngrite usku, kes polnud Rooma kodanikud? Neid poleks ju seadus peksmise eest kaitsnud. Seega, olles valmis taluma sellist karistust, näitasid Paulus ja Siilas usukaaslastele, et ka ränga tagakiusamise all on võimalik jääda kindlaks. Ja kui nad siis hiljem nõudsid, et võimud nende kui Rooma kodanike õigusi austaksid, loodi juriidiline pretsedent: linnavõimud olid sunnitud tunnistama, et olid Pauluse ja Siilase suhtes seadusevastaselt käitunud. Tänu sellele võisid nad tulevikus seadust hoolikamalt järgida ja olla ettevaatlikumad selles suhtes, kuidas nad kristlasi kohtlevad.

18. a) Kuidas järgivad koguduse ülevaatajad Pauluse eeskuju? b) Kuidas me tänapäeval head sõnumit kaitseme?

¹⁸ Ka meie ajal on ülevaatajad kogudusele eeskujuks. Nad ei oota usukaaslastelt midagi, mida nad ise pole valmis tegema. Ja nagu Paulus, kaaluvad Jehoova tunnistajad ka tänapäeval hoolega, kuidas ja  millal taotleda õiguskaitset. Kui meil on vaja oma õigust Jumalat teenida seaduslikult kaitsta, oleme valmis pöörduma nii alama kui ka kõrgema astme kohtusse ja isegi rahvusvahelisse kohtusse. Seejuures ei taotle me mingeid sotsiaalseid reforme, vaid püüame lihtsalt „head sõnumit kaitsta ja selle kuulutamist seadustada”, nagu Paulus kümmekond aastat pärast seda juhtumit filiplastele kirjutas. (Filipl. 1:7.) Hoolimata sellest, millise otsuse kohtud meie asjas ka ei langetaks, jätkame nagu Paulus ja ta kaaslased hea sõnumi kuulutamist kõikjal, kuhu Jumala vaim meid juhatab. (Ap. t. 16:10.)