Mida ütlevad paljud teadlased? Paljud, kes usuvad evolutsiooni, ütlevad, et elu sai alguse miljardeid aastaid tagasi ürgses lombis või ookeanisügavuses. Nende arvates koondusid sellises paigas keemilised ained iseenesest ja nii moodustusid keerulised molekulid, mis hakkasid paljunema. Nad usuvad, et kogu elu Maa peal on tekkinud juhuse läbi ühest või enamast sellisest n-ö lihtsast algrakust.

Teised sama lugupeetud teadlased, kes samuti evolutsiooni toetavad, sellega ei nõustu. Nende arvates ilmusid esimesed rakud või vähemalt nende põhikomponendid Maa peale kosmosest. Miks nad nii arvavad? Sest kõigist pingutustest hoolimata pole teadlastel õnnestunud tõestada, et elu saab tekkida eluta molekulidest. Selle kitsaskoha tõi aastal 2008 esile bioloogiaprofessor Alexandre Meinesz. Ta tõdes, et enam kui 50 aasta jooksul „pole saadud ühtki katsetel ja  vaatlustel põhinevat tõendit, mis toetaks hüpoteesi, et elu maakeral on tekkinud iseenesest ürgsupis, samuti pole teadus teinud ühtki tähelepanuväärset edusammu selles suunas”.¹

Millest räägivad tõendid? Vastus küsimusele, kust tulevad lapsed, põhineb kindlatel tõenditel ega kutsu esile vastuväiteid. Elu tekib alati juba eksisteerivast elust. Ent kas on tõesti võimalik, et see põhitõde ei kehti, kui minna ajas piisavalt kaugele tagasi? Kas elu sai tõepoolest tekkida iseeneslikult eluta keemilistest ainetest? Milline on tõenäosus, et see võis juhtuda?

Teadlased on välja uurinud, et raku eluspüsimiseks on vaja vähemalt kolme tüüpi keerukate molekulide koostööd. Need molekulid on DNA (desoksüribonukleiinhape), RNA (ribonukleiinhape) ja valgud. Vähe on tänapäeval teadlasi, kes väidaksid, et eluta keemiliste ainete segust moodustus äkitselt juhuse läbi valmis elusrakk. Kui suur on aga tõenäosus, et RNA või valgud moodustusid juhuse läbi? a

Paljude teadlaste arvates toetab aastal 1953 korraldatud eksperiment elu iseenesliku tekkimise ideed. Tol aastal õnnestus Stanley Milleril katse tulemusena saada mõned aminohapped, millest valgud koosnevad. Selleks juhtis ta elektrilaenguid gaaside segusse, mis arvati jäljendavat ürgse Maa atmosfääri. Pärast seda on ka ühest meteoriidist leitud aminohappeid. Kas need avastused tähendavad seda, et kõik eluks hädavajalikud ühendid võisid tänu juhusele hõlpsasti tekkida?

„On autoreid, kes oletavad, et kõik eluks olulised ühendid võiksid moodustuda Milleri-tüüpi eksperimentides hõlpsalt ning et need olid olemas juba meteoriitides. Tegelikult see pole nii,” ütleb New Yorgi ülikooli keemia emeriitprofessor Robert Shapiro.² b

Vaadelgem RNA molekuli. See koosneb väiksematest molekulidest, mida nimetatakse nukleotiidideks. Nukleotiid erineb aminohappe molekulist ning on veidi keerukam. Shapiro sõnul „ei ole teada, et elektrilahenduseksperimentidega oleks saadud nukleotiide või et neid oleks leitud meteoriidiuuringute käigus”.³ c Edasi märgib ta, et tõenäosus, et keemiliste ainete ürgsupis moodustus juhuslikult isekopeeruv RNA molekul, „on nii kaduvväike, et ka ühtainust sedasorti juhust kusagil nähtavas universumis võiks pidada erakordseks õnnetabamuseks”.⁴

Kuidas on lugu valgumolekulidega? Need võivad koosneda kas kõigest 50-st või lausa mitmest tuhandest aminohappest, mis on seondunud väga kindlas  järjekorras. Keskmine n-ö lihtsas rakus talitlev valk koosneb 200 aminohappest. Sellises rakus on aga tuhandeid eri tüüpi valke. Tõenäosus, et maakeral moodustuks juhuslikult kasvõi üksainus vaid sajast aminohappest koosnev valk, on arvestuste järgi umbes üks kvadriljonist (10¹⁵).

Evolutsiooniõpetust pooldav teadlane Hubert Yockey läheb veelgi kaugemale. Ta ütleb: „On võimatu, et elu sai alguse valkudest.”⁵ Valkude sünteesiks on tarvis RNA-d, kuid RNA valmistamiseks on vaja valke. Aga mis siis, kui hoolimata äärmiselt kasinatest šanssidest tekkisid samas kohas ja samal ajal nii valgud kui ka RNA molekulid? Kui tõenäoline oleks see, et nende koostoimel moodustuks mingi end ise kopeeriv ja elujõuline eluvorm? „Tõenäosus, et see (juhuslikus valkude ja RNA segus) juhtuda võiks, paistab olevat astronoomiliselt väike,” mainib dr Carol Cleland d USA kosmoseagentuuri NASA astrobioloogia instituudist. Ta jätkab: „Sellegipoolest paistab enamik teadlasi oletavat, et kui nad saaksid jälile valkude ja RNA isetekkimisele ürglooduslikes tingimustes, laheneks RNA ja valgu vahelise koostöö küsimus kuidagi iseenesest.” Kommenteerides praeguseid teooriaid, kuidas eluks vajalikud ühendid said juhuslikult tekkida, lausub ta: „Mitte ükski neist [teooriatest] ei anna rahuldustpakkuvat selgitust, mil moel see juhtuda võis.”⁶

Miks on need faktid olulised? Mõelgem, millise probleemi ees seisavad teadlased, kelle arvates elu tekkis juhuslikult. Nad on suutnud teha mõningaid aminohappeid, mida leidub ka elusrakkudes. Hoolega kavandatud ja suunatud eksperimentide käigus on nad oma laboratooriumides pannud kokku teisi, keerukamaid molekule. Nad loodavad lõpuks panna kokku kõik osad, mida on vaja raku ehituseks. Nende olukorda võiks võrrelda teadlasega, kes võtab loodusest algaineid, teeb neist terast, plasti, silikooni ja traati ning ehitab siis roboti. Seejärel programmeerib ta roboti ise endast koopiaid tegema. Mida ta nõnda tehes tõestab? Parimal juhul seda, et mõistuslik olend suudab luua muljetavaldava masina.

Niisiis, kui teadlased peaksid kunagi panema kokku raku, oleks see tõepoolest  hämmastav saavutus – kuid kas nad tõestaksid, et rakk võis tekkida juhuse läbi? Kas ei tõestaks see hoopis vastupidist?

Mida sina arvad? Seniajani näitavad kõik teaduslikud tõendid, et elu saab olemasollu tulla vaid juba eksisteerivast elust. Uskuda, et ka kõige lihtsam elusrakk võiks tekkida eluta ainest juhuslikult, nõuab tõesti suurt usku.

Kas sinu arvates on sellist asja mõistlik uskuda? Enne kui vastad, vaatame lähemalt, milline on raku ehitus. Siis on kergem mõista, kas mõnede teadlaste esitatud teooriad elu päritolu kohta on ikka usaldusväärsed – või on need hoopis nagu kurejutud, mida mõned lapsevanemad räägivad selle kohta, kust tulevad lapsed.