1.—3. Kuidas tuleb Jeesus Jeruusalemma, ja miks võivad mõned pealtvaatajad üsna imestunud olla?

 JERUUSALEMM sumiseb põnevusest. Saabumas on keegi suur mees! Linnast väljaspool kogunevad inimesed tee äärde. Nad tahavad väga seda meest tervitada, sest mõned ütlevad, et ta on kuningas Taaveti pärija ning Iisraeli õiguspärane Valitseja. Hulk inimesi toob palmioksi, et nendega tervituseks lehvitada; mõned laotavad oma riided ja puuoksad tee peale, et tasandada tema teed (Matteuse 21:7, 8; Johannese 12:12, 13). Ilmselt mõtlevad paljud endamisi, et kuidas see mees küll linna siseneb.

² Osa inimesi ootab ehk suurejoonelist vaatemängu. Kindlasti on nad kuulnud tähtsatest meestest, kes on saabunud kohale suure toredusega. Kui näiteks Taaveti poeg Absalom end kuningaks kuulutas, jooksid tema vankri ees 50 meest (2. Saamueli 15:1, 10). Rooma valitseja Julius Caesar nõudis veelgi suuremat pidulikkust. Kord läks ta Rooma Kapitooliumile triumfirongkäigus, kus tema kõrval kõndisid 40 elevanti, kes kandsid lampe! Ent nüüd ootavad Jeruusalemma elanikud palju tähtsamat meest. Kas rahvahulgad mõistavad seda täielikult või mitte, aga tulemas on Messias — suurim inimene, kes kunagi on elanud. Kui see tulevane Kuningas nähtavale ilmub, võivad mõned aga üllatuda.

³ Näha pole ei vankrit, jooksjaid, hobuseid ega kindlasti mitte ka elevante. Jeesus sõidab hoopis lihtsa  koormalooma, eesli seljas. * Ratsanik ja tema loom ei ole mingil erilisel moel kaunistatud. Kalli sadula asemel on vaid mõned riideesemed, mille Jeesuse lähemad järelkäijad on eeslile peale laotanud. Miks on Jeesus otsustanud siseneda Jeruusalemma nii alandlikul viisil, samas kui palju vähem tähtsad mehed on nõudnud hoopis suuremat hiilgust ja pidulikkust?

4. Mida ennustas Piibel selle kohta, kuidas Messias-Kuningas pidi Jeruusalemma saabuma?

⁴ Jeesus on viimas täide prohvetikuulutust: ”Ole üpris väga rõõmus, ... hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sinu kuningas tuleb sulle, õiglane ja aitaja! Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas” (Sakarja 9:9). See prohvetikuulutus andis teada, et Jumala Võitu, Messias, pidi end ühel päeval Jeruusalemma rahvale ilmutama Jumala määratud Kuningana. Lisaks pidid viis, kuidas ta seda teeb ja ka tema valitud ratsu tooma esile tema südame ühe kauni omaduse — alandlikkuse.

5. Miks on Jeesuse alandlikkuse üle liigutav mõtiskleda, ja miks on oluline õppida Jeesust selles jäljendama?

⁵ Jeesuse alandlikkus on üks tema meeldivamaid omadusi ja selle üle mõtisklemine puudutab sügavalt. Nagu me eelmises peatükis arutasime, on ainult Jeesus ”tee ja tõde ja elu” (Johannese 14:6). On selge, et mitte keegi neist paljudest miljarditest inimestest, kes siin maa peal on kunagi elanud, pole olnud kaugeltki nii tähtis kui Jumala Poeg. Ent Jeesuses polnud vähimalgi määral uhkust, üleolevust või eneseimetlust, mis iseloomustavad lugematut hulka ebatäiuslikke inimesi. Et olla Kristuse järelkäijad, tuleb meil võidelda kalduvusega uhkeks minna (Jaakobuse 4:6).  Pea meeles, et Jehoova vihkab üleolevust. Seepärast on oluline, et õpiksime jäljendama Jeesuse alandlikkust.

6. Mis on alandlikkus, ja kuidas Jehoova teadis, et Messias on alandlik?

⁶ Alandlikkus on üleolevuse ja uhkuse puudumine. See on omadus, mis algab südamest ning väljendub inimese kõnes, käitumises ja selles, kuidas ta teisi kohtleb. Kuidas Jehoova teadis, et tulevane Messias on alandlik? Ta teadis, et ta Poeg peegeldab tema enda täiuslikku alandlikkuse eeskuju (Johannese 10:15). Ta oli näinud ka seda, kuidas Poja alandlikkus väljendus tema tegudes. Kuidas?

7.—9. a) Kuidas ilmutas Miikael Saatanaga vastamisi seistes alandlikkust? b) Kuidas võivad kristlased jäljendada Miikaeli alandlikkust?

⁷ Juuda raamatus on üks ilmekas näide. Seal öeldakse: ”Peaingel Miikaelgi, kui ta oli eriarvamusel Kuradiga ja vaidles temaga Moosese keha pärast, ei söandanud põlastavate sõnadega tema üle kohut mõista, vaid ütles: ”Tõrelgu sinuga Jehoova”” (Juuda 9). Nimega Miikael viidatakse Jeesusele enne ja pärast tema maapealset elu, kui temast räägitakse kui peainglist ehk Jehoova taevase inglitearmee juhist (1. Tessalooniklastele 4:16). * Pane aga tähele, kuidas Miikael toimis, kui ta seisis vastamisi Saatanaga.

⁸ Juuda ülestähendusest ei selgu, mida Saatan Moosese kehaga teha tahtis, kuid ilmselt olid tal mingid kurjad kavatsused. Võib-olla tahtis ta, et selle ustava mehe säilmeid kasutataks mingil moel ebajumalateenistuses. Saatana õelale sepitsusele vastu seistes ilmutas Miikael ka märkimisväärset vaoshoitust. Saatan kindlasti vääris seda, et  temaga tõreldaks, ent Miikael, kes temaga vaidles, polnud sel ajal veel saanud volitust tegeleda ”kogu kohtumõistmisega” ja ta tundis, et selles asjas võib kohut mõista vaid Jehoova Jumal (Johannese 5:22). Peainglina oli Miikaelil tohutu võim. Siiski allus ta alandlikult Jehoovale ega püüdnud endale haarata veel rohkem võimu. Lisaks alandlikkusele oli ta ka tagasihoidlik ehk teadlik oma piiridest.

⁹ Juudast inspireeriti see juhtum üles kirjutama teatud põhjusel. Kahjuks ei olnud Juuda päevil mõned kristlased alandlikud. Nad olid üleolevad ja ’rääkisid põlastavalt kõigest sellest, millest nad tegelikult midagi ei teadnud’ (Juuda 10). Kui kergesti võib meie, ebatäiuslike inimestega juhtuda nii, et uhkus saab meie üle võimust! Mida me teeme, kui meil on seoses kristliku koguduse tegevusega midagi raske mõista, näiteks mõnda vanematekogu otsust? Kui hakkaksime rääkima sellest negatiivselt ja kriitiliselt, ehkki me ei tea kõiki selliste otsustega seotud asjaolusid, siis kas ei näitaks see alandlikkuse puudumist? Jäljendagem parem Miikaeli ehk Jeesust ja hoidugem mõistmast kohut seal, kus Jumal pole meile selleks õigust andnud.

10., 11. a) Mida märkimisväärset on selles, et Jumala Poeg võttis meelsasti vastu ülesande tulla maa peale? b) Kuidas me võime jäljendada Jeesuse alandlikkust?

¹⁰ Jumala Poeg ilmutas alandlikkust ka siis, kui ta võttis vastu ülesande tulla maa peale. Mõelda vaid, millest tal tuli loobuda! Ta oli peaingel. Ta oli ka ”Sõna” — Jehoova enda Eesträäkija (Johannese 1:1—3). Tema elupaigaks oli taevas, Jehoova ”püha ja auline eluase” (Jesaja 63:15). Siiski Poeg ”loobus kõigest, mis tal oli, ja võttis orja kuju ning sai selliseks nagu inimesed” (Filiplastele 2:7). Mõtle, mis kaasnes selle ülesandega, mis tal maa peal tuli täita! Tema elu kanti üle juudi neitsi emaüsasse, kus ta arenes üheksa kuud ja sündis siis inimlapsena. Ta tuli ilmale abitu beebina vaese puusepa peres, õppis käima ja rääkima ning  sirgus teismeliseks. Ta oli ise küll täiuslik, aga allus kõik oma noorusaastad enda ebatäiuslikele vanematele (Luuka 2:40, 51, 52). Milline harukordne alandlikkus!

¹¹ Miks ei võiks meiegi jäljendada Jeesuse alandlikkust ja võtta meeleldi vastu ülesandeid, mis võivad näida madalad? Näiteks meie ülesanne kuulutada head sõnumit Jumala kuningriigist võib tunduda alandav, kui inimesed on ükskõiksed, naeruvääristavad meid või on isegi vaenulikud (Matteuse 28:19, 20). Kui me aga selles töös vastu peame, võime aidata päästa kellegi elu. Igal juhul õpime palju alandlikkuse kohta ja käime oma Isanda Jeesus Kristuse jälgedes.

12.—14. a) Kuidas ilmutas Jeesus alandlikkust, kui inimesed teda kiitsid? b) Mil viisidel oli Jeesus teistega suheldes alandlik? c) Millest ilmneb, et Jeesuse alandlikkus polnud lihtsalt formaalsus või viisakus?

¹² Jeesuse maist teenistust iseloomustas algusest lõpuni alandlikkus. Ta ilmutas seda nii, et suunas kõik kiituse ja au oma Isale. Mõnikord kiitsid inimesed Jeesust tema tarkade sõnade, imetegude ja isegi tema heade iseloomujoonte eest. Ikka ja jälle keeldus Jeesus seda au endale võtmast, vaid suunas selle Jehoovale (Markuse 10:17, 18; Johannese 7:15, 16).

¹³ Jeesuse alandlikkus ilmnes selles, kuidas ta inimesi kohtles. Õigupoolest ütles ta selgelt, et ta ei tulnud maa peale mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima teisi (Matteuse 20:28). Ta ilmutas alandlikkust oma tasase ja mõistliku suhtlemisviisiga. Kui tema järelkäijad talle pettumust valmistasid, ei kritiseerinud ta neid, vaid püüdis jätkuvalt nende südant puudutada (Matteuse 26:39—41). Kui ta otsis vaikset paika, et puhata ja omaette olla, ning rahvahulgad teda seejuures segama tulid, ei saatnud ta neid ära, vaid õpetas neile ennast säästmata ”paljusid asju”  (Markuse 6:30—34). Kui üks mitteiisraellasest naine talle muudkui peale käis, et ta tema tütre terveks teeks, andis ta algul mõista, et ta pigem ei teeks seda. Ent Jeesus ei keeldunud vihaselt; lõpuks tuli ta naise palvele vastu tema erakordse usu pärast, nagu me näeme seda 14. peatükis (Matteuse 15:22—28).

¹⁴ Lugematu arv kordi näitas Jeesus, et ta elab vastavalt sõnadele, mis ta enda kohta ütles: ”Mina olen tasase meelega ja südamelt alandlik” (Matteuse 11:29). Tema alandlikkus polnud pinnapealne, lihtsalt mingi formaalsus või viisakus. See tuli ta südamest, tema sisemusest. Pole siis ime, et Jeesus oma järelkäijatele alandlikkuse õpetamist nii tähtsaks pidas!

15., 16. Mille poolest pidi hoiak, mida tuli arendada Jeesuse järelkäijatel, erinema ilmalike valitsejate hoiakust?

¹⁵ Jeesuse apostlitel ei läinud alandlikkuse arendamine eriti kiiresti. Jeesus oli ikka ja jälle sunnitud neile seda omadust õpetama. Näiteks palusid kord Jaakobus ja Johannes oma ema kaudu, et Jeesus annaks neile Jumala kuningriigis kõrge positsiooni. Jeesus vastas tagasihoidlikult: ”Istuda mu paremal või vasakul käel — see ei ole minu anda, vaid need kohad kuuluvad neile, kellele mu Isa need on valmistanud.” Kümme ülejäänud apostlit said Jaakobuse ja Johannese peale ”pahaseks” (Matteuse 20:20—24). Kuidas Jeesus selle probleemi lahendas?

¹⁶ Ta noomis neid kõiki sõbralikult: ”Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured ülemad võimutsevad nende üle. Teie seas aga nii ei ole, vaid kes tahab saada teie seas suureks, peab olema teie teenija, ja kes tahab olla teie seas esimene, peab olema teie ori” (Matteuse 20:25—27). Apostlid olid ilmselt näinud, kui uhked, ambitsioonikad ja isekad võivad olla ”rahvaste  valitsejad”. Jeesus tõi välja selle, et tema järelkäijad peavad neist võimujanulistest türannidest erinema. Nad pidid olema alandlikud. Kas apostlid said sellest aru?

17.—19. a) Millisel meeldejääval viisil andis Jeesus oma surma eelõhtul apostlitele alandlikkuse õppetunni? b) Mis oli võimsaim alandlikkuse õppetund, mille Jeesus inimesena andis?

¹⁷ See polnud nende jaoks lihtne. Polnud see ju esimene ega viimane kord, kui Jeesus neile selle kohta õppetunni andis. Ükskord varem, kui nad olid vaielnud selle üle, kes neist on suurim, oli Jeesus pannud nende keskele ühe väikse lapse ja öelnud, et nad oleksid rohkem laste moodi, kes pole uhked, ambitsioonikad ega mures oma positsiooni pärast, mis on nii tavaline täiskasvanute puhul (Matteuse 18:1—4). Sellegipoolest nägi ta isegi veel oma surma eelõhtul, kuidas uhkus tema apostlites pead tõstab. Siis andis ta neile väga meeldejääva õppetunni. Ta vöötas end rätikuga ja tegi ära kõige madalama töö, mida tegid tol ajal külaliste heaks tavaliselt teenijad. Jeesus pesi iga apostli jalad, kaasa arvatud Juuda omad, kes ta varsti ära andis! (Johannese 13:1—11.)

¹⁸ Jeesus aitas neil asjast aru saada, öeldes: ”Ma olen näidanud teile eeskuju” (Johannese 13:15). Kas see õppetund puudutas lõpuks nende südant? Selsamal ööl läksid nad jälle vaidlema selle üle, kes on neist suurim! (Luuka 22:24—27.) Siiski oli Jeesus nendega edaspidigi kannatlik ja õpetas neid alandlikult. Varsti pärast seda andis ta võimsaima õppetunni: ’Ta alandas ennast ja jäi kuulekaks koguni surmani, jah, surmani piinapostil’ (Filiplastele 2:8). Jeesus oli valmis alandavat surma surema, olles vääralt süüdi mõistetud kurjategijana ning jumalateotajana. Jumala Poeg oli seega kõigi Jehoova loodute seas ainulaadne, sest vaid tema puhul ilmnes täiuslik ja ülim alandlikkus.

¹⁹ Võib-olla jättis just see viimane alandlikkuse õppetund, mille Jeesus inimesena andis, ustavate apostlite südamesse  kustumatu jälje. Piiblist saame teada, et need mehed tegid hiljem aastaid, isegi aastakümneid alandlikult oma tööd. Kuidas on lugu meiega?

20. Kust me teame, kas oleme südamelt alandlikud?

²⁰ Paulus manitseb meist igaüht: ”Hoidke sellist meelelaadi, mis oli ka Kristus Jeesusel” (Filiplastele 2:5). Jeesuse sarnaselt peame ka meie olema südamelt alandlikud. Kust me teame, kas meie süda on alandlik? Paulus tuletab meile meelde, et me ’ei teeks midagi riiakuse või enda esiletõstmise pärast, vaid peaksime alandliku meelega teisi endast kõrgemaks’ (Filiplastele 2:3). Seega on väga oluline, kuidas me teistesse suhtume. Meil on vaja pidada neid endast kõrgemaks, endast tähtsamaks. Kas sina rakendad ellu seda nõuannet?

21., 22. a) Miks peavad kristlikud ülevaatajad olema alandlikud? b) Kuidas me saame näidata, et oleme vöötatud alandlikkusega?

²¹ Palju aastaid pärast Jeesuse surma mõtles apostel Peetrus ikka veel alandlikkuse tähtsusele. Peetrus õpetas kristlikke ülevaatajaid täitma oma ülesandeid alandlikult ja mitte kunagi peremehetsema Jehoova lammaste üle (1. Peetruse 5:2, 3). Vastutus ei õigusta uhkust. Otse vastupidi, mida rohkem on kellelgi vastutust, seda rohkem läheb tal vaja tõelist alandlikkust (Luuka 12:48). Muidugi pole see omadus vajalik ainult ülevaatajatele, vaid igale kristlasele.

²² Peetrus ei unustanud kindlasti mitte kunagi seda õhtut, kui Jeesus tema vastuväidetest hoolimata ta jalgu pesi! (Johannese 13:6—10.) Peetrus kirjutas kristlastele: ”Vöötage aga kõik end alandliku meelega üksteise suhtes” (1. Peetruse 5:5). Väljend ”vöötage end” viitab sellele, et teenija sidus endale põlle ümber, et asuda mingit mustemat tööd tegema. See võib tuua meile meelde selle, kuidas Jeesus vöötas end rätikuga, enne kui ta põlvili laskus ja asus jüngrite jalgu  pesema. Kui jäljendame Jeesust, siis kas võib üldse olla sellist Jumala antud ülesannet, mis alandaks meie väärikust? Meie südame alandlikkus peaks olema kõigile näha, otsekui oleksime selle omadusega vöötatud.

23., 24. a) Miks peaksime püüdma üleolevust igati vältida? b) Millise valearvamuse seoses alandlikkusega aitab kummutada järgmine peatükk?

²³ Üleolevus on nagu mürk. Selle mõju võib olla laastav. See on omadus, mis võib muuta kõige andekama inimese Jumalale kasutuks. Alandlikkus aga võib teha isegi kõige tavalisema inimese Jehoovale väga kasulikuks. Kui arendame seda hinnalist omadust iga päev, püüdes käia alandlikult Kristuse jälgedes, saame imelise tasu. Peetrus kirjutas: ”Alanduge siis Jumala vägeva käe alla, et ta teid ülendaks omal ajal” (1. Peetruse 5:6). Jehoova tõesti ülendas Jeesust selle eest, et ta nii täielikult end alandas. Meie Jumalal on kindlasti hea meel anda tasu ka sulle sinu alandlikkuse eest.

²⁴ Kahjuks arvavad mõned, et alandlikkus on märk nõrkusest. Jeesuse näite abil mõistame, kui vale see arvamus on, sest see kõige alandlikum inimene oli ühtlasi ka kõige julgem. Julgus ongi järgmise peatüki teema.