1.—4. a) Kuidas õpetab Jeesus Samaaria naist, ja mis on selle tulemus? b) Kuidas reageerivad tema apostlid?

 NAD on kõndinud juba tunde. Jeesus ja tema apostlid rändavad põhja poole, Judeast Galilea suunas. Lühim tee, millele kulub umbes kolm päeva, viib neid läbi Samaaria. Kui päike hakkab seniidile lähenema, jõuavad nad väikse linna juurde, mille nimi on Sühhar. Seal teevad nad peatuse, et hinge tõmmata.

² Sel ajal, kui apostlid lähevad toitu ostma, puhkab Jeesus linna lähedal asuva kaevu ääres. Üks naine tuleb sinna vett võtma. Jeesus võiks vabalt temast mitte välja teha. Ta on ”teekonnast väsinud” (Johannese 4:6). Oleks igati mõistetav, kui ta paneks lihtsalt silmad kinni ja laseks sellel Samaaria naisel tulla ja minna, pööramata talle mingit tähelepanu. Nagu nägime selle raamatu 4. peatükist, oleks naise meelest ootuspärane, et iga juut kohtleb teda põlgusega. Kuid Jeesus hakkab temaga vestlema.

³ Ta alustab piltliku näitega, mis on seotud naise igapäevase eluga — lausa sellesama hetkega. Ta on tulnud vett võtma, ja Jeesus räägib eluandvast veest, mis kustutaks tema vaimse janu. Mitu korda väljendab naine mõtteid, mis võiksid kergesti vaidlust tekitada. * Jeesus väldib  taktitundeliselt selliseid vaidlusküsimusi ega lase vestlusel teemast kõrvale kalduda. Ta keskendub vaimsetele asjadele — puhtale kummardamisele ja Jehoova Jumalale. Tema sõnad avaldavad kaugeleulatuvat mõju, sest naine räägib need edasi linna meestele ja ka nemad tahavad Jeesust kuulata (Johannese 4:3—42).

⁴ Kuidas suhtuvad tagasi jõudnud apostlid sellesse, kui suurepärast tunnistust Jeesus siin annab? See ei paista neid sugugi vaimustavat. Nad on üllatunud, et Jeesus üldse räägib selle naisega, ja ilmselt ei ütle nemad talle midagi. Kui naine lahkub, käivad nad Jeesusele peale, et ta sööks nende toodud toitu. Kuid Jeesus ütleb neile: ”Mul on süüa toitu, millest teie ei tea.” Nad on segaduses ja võtavad esialgu tema sõnu otseses tähenduses. Siis ta selgitab: ”Minu toit on see, et ma täidan selle tahet, kes on mu saatnud, ja lõpetan tema töö” (Johannese 4:32, 34). Sellega õpetab Jeesus neile, et tema peamine töö on talle tähtsam kui söömine. Ta soovib, et ka nemad suhtuksid sellesse nagu tema. Mis töö see on?

5. Mis oli Jeesuse elutöö, ja mida me saame teada selles peatükis?

⁵ Jeesus ütles kord: ”Ma pean ... kuulutama head sõnumit Jumala kuningriigist, sest selleks on mind saadetud” (Luuka 4:43). Jah, Jeesus oli saadetud kuulutama ja õpetama head sõnumit Jumala kuningriigist. * Jeesuse järelkäijatel on tänapäeval teha seesama töö. Seega on meil oluline teada, miks Jeesus kuulutas, mida ta kuulutas ja kuidas ta oma ülesandesse suhtus.

6., 7. Kuidas pidi Jeesuse soovi kohaselt ”igaüks, kes avalikult õpetab”, hea sõnumi jagamisse suhtuma? Too näide.

⁶ Vaadelgem, kuidas Jeesus suhtus tõdedesse, mida ta õpetas, ja inimestesse, keda ta õpetas. Jeesus tõi värvika piltliku näite selle kohta, kuidas ta suhtus võimalusse jagada teistega tõdesid, mida Jehoova oli talle õpetanud. Ta ütles: ”Igaüks, kes avalikult õpetab, olles saanud õpetust taeva kuningriigi kohta, on majaperemehe sarnane, kes toob oma varakambrist välja uut ja vana” (Matteuse 13:52). Miks toob majaperemees selles piltlikus näites oma varakambrist asju välja?

⁷ Majaperemees lihtsalt ei uhkelda oma varaga, nagu tegi kord kuningas Hiskija, ning see tõi kaasa kurvad tagajärjed (2. Kuningate 20:13—20). Mis on majaperemehe motiiv? Mõtle järgmisele piltlikule näitele. Sa oled külas oma lemmikõpetajal. Ta avab lauasahtli ja võtab välja kaks kirja — üks neist on aja jooksul kolletunud, teine uuem. Õpetaja on saanud need kirjad oma isalt — ühe aastakümneid tagasi, kui ta oli alles poisike, teise üsna hiljuti. Ta jutustab sulle, silmad heameelest säramas, kui väärtuslikuks ta neid kirju peab ja kuidas neis sisalduvad nõuanded on muutnud tema elu ja võiksid aidata ka sind. On selgelt näha, et need kirjad on õpetajale kallid, neil on tema südames tähtis koht (Luuka 6:45). Ta ei näita neid sulle mitte selleks, et kiidelda või mingil viisil kasu saada, vaid et sulle head teha ja aidata sul mõista nende väärtust.

8. Miks on meil igati põhjust tunda, et tõed, mida õpime Jumala Sõnast, on aarded?

⁸ Suurel Õpetajal Jeesusel olid sarnased motiivid, kui ta jagas teistega Jumala tõdesid. Tema jaoks olid need tõed hindamatu väärtusega aarded. Ta armastas neid ja oli innukas neid jagama. Ta tahtis, et kõik tema järelkäijad, ”igaüks, kes avalikult õpetab”, tunneks sedasama. Kas meie  tunneme? Meil on külluslikult põhjusi armastada igat tõde, mille saame teada Jumala Sõnast. Me peame tõepärleid aardeks, olgu siis tegemist pikka aega kalliks peetud uskumustega või hiljutiste täpsustustega. Kui räägime südamest tuleva entusiasmiga ja säilitame armastuse selle vastu, mida Jehoova meile on õpetanud, saame väljendada samasugust armastust nagu Jeesus.

9. a) Mida tundis Jeesus inimeste vastu, keda ta õpetas? b) Kuidas me saame jäljendada Jeesuse suhtumist inimestesse?

⁹ Jeesus armastas ka inimesi, keda ta õpetas, nagu on üksikasjalikumalt juttu selle raamatu 3. osas. Prohvetikuulutus andis teada, et Messias ”tunneb kaasa kehvale ja vaesele” (Laul 72:13, UM). Jeesus tõesti hoolis inimestest. Ta oli huvitatud nende mõtetest ja ajenditest, talle läks korda, mis neid koormas ja mis takistas neid mõistmast tõde (Matteuse 11:28; 16:13; 23:13, 15). Meenuta näiteks Samaaria naist. Kahtlemata avaldas talle sügavat muljet see, et Jeesus tema vastu huvi tundis. Kuna Jeesus teadis naise olukorda, mõistis see, et Jeesus on prohvet, ja rääkis temast ka teistele (Johannese 4:16—19, 39). Muidugi ei suuda Jeesuse järelkäijad tänapäeval näha nende inimeste südamesse, kellele nad kuulutavad. Kuid me võime tunda inimeste vastu huvi, nagu seda tegi Jeesus; me võime näidata, et hoolime neist; ja me võime kohandada oma sõnu vastavalt nende huvidele, probleemidele ja vajadustele.

10., 11. a) Mida Jeesus kuulutas? b) Kuidas tekkis vajadus Jumala kuningriigi järele?

¹⁰ Mida Jeesus kuulutas? Kui sa püüaksid leida vastust sellele küsimusele, uurides, mida õpetavad paljud kirikud, kes väidavad end teda esindavat, võid jõuda järeldusele, et ta kuulutas mingit laadi sotsiaalevangeeliumit. Või ehk jääb sulle mulje, et ta propageeris  poliitilisi reforme või rõhutas isiklikku päästet rohkem kui midagi muud. Kuid nagu varem mainitud, ütles Jeesus selgelt: ”Ma pean ... kuulutama head sõnumit Jumala kuningriigist.” Aga mida see täpsemalt tähendas?

¹¹ Tuleta meelde, et Jeesus oli taevas, kui Saatan esmakordselt Jehoova valitsusviisi õigsuse kahtluse alla seadis. Kui valus võis küll olla Jeesusel näha, kuidas tema õiget Isa laimati ja süüdistati, et ta on ebaõiglane valitseja, kes keelab oma loodutele head! Kuidas see võis küll Jumala Poega kurvastada, kui tulevased inimkonna esivanemad Aadam ja Eeva Saatana laimu uskuma jäid! Poeg nägi, kuidas inimpere nakatati selle mässu tõttu patu ja surmaga (Roomlastele 5:12). Ent kui vaimustatud ta ilmselt küll oli, saades teada, et tema Isa seab ühel päeval asjad korda!

12., 13. Millised ebaõiglased olukorrad kaotab Jumala kuningriik, ja kuidas pani Jeesus kuningriigi oma teenistuses kesksele kohale?

¹² Mis tuli eelkõige korda seada? Jehoova püha nimi pidi saama pühitsetud, täiesti puhtaks igasugusest teotusest, millega seda on mustanud Saatan ja kõik tema poolehoidjad. Oli vaja tõestada, et Jehoova suveräänsus, tema valitsemisviis on õiglane. Neid väga tähtsaid küsimusi mõistis Jeesus paremini kui ükski teine inimene. Eeskujupalves õpetas ta oma järelkäijaid paluma esmalt Isa nime pühitsemise pärast, seejärel tema Isa kuningriigi tulemise pärast ja siis Jumala tahte täitumise pärast maa peal (Matteuse 6:9, 10). Jumala kuningriik, mida valitseb Kristus Jeesus, vabastab peagi maa Saatana pahelisest süsteemist ja paneb Jehoova õiguspärase valitsusvõimu kehtima kõigiks aegadeks (Taaniel 2:44).

¹³ See kuningriik oli Jeesuse kuulutustöö teema. Kõik tema sõnad ja kõik tema teod aitasid selgeks teha, mis see kuningriik on ja kuidas see teenib Jehoova eesmärki. Jeesus  ei lasknud mitte millelgi end kõrvale kallutada oma missioonist kuulutada head sõnumit Jumala kuningriigist. Tema päevil oli suuri ühiskondlikke probleeme ja lokkas ebaõiglus, kuid tema hoidis tähelepanu keskpunktis oma sõnumit ja tööd. Kas see tähendab, et Jeesus oli kitsarinnalise suhtumisega, igav ja korrutas sama asja tüütuseni? Kaugel sellest!

14., 15. a) Kuidas ilmnes, et Jeesus oli ”enam kui Saalomon”? b) Kuidas meil on võimalik jäljendada Jeesust selles, mida me kuulutame?

¹⁴ Nagu näeme terves selles osas, esitas Jeesus oma õpetusi huvitavalt ja värvikalt. Ta soovis, et need puudutaksid inimeste südant. Meile võib seejuures meenuda tark kuningas Saalomon, kes püüdis leida meeldivaid sõnu, õigeid tõesõnu, et panna kirja ja anda edasi neid mõtteid, mis ta sai Jehoovalt inspiratsiooni kaudu (Koguja 12:10). Jehoova andis sellele ebatäiuslikule mehele ”taipamisvõimet” ehk ”südame avarust” (UM), mis võimaldas tal rääkida paljudest asjadest: nii lindudest ja kaladest kui ka puudest ja loomadest. Inimesed tulid kohale kaugelt, et Saalomoni kuulata (1. Kuningate 5:9—14). Ent Jeesus oli ”enam kui Saalomon” (Matteuse 12:42). Tal oli palju rohkem tarkust ja ”südame avarust”. Kui Jeesus inimesi õpetas, kasutas ta oma erakordseid teadmisi, mis tal olid nii Jumala Sõna kui ka lindude, loomade, kalade, põllumajanduse, ilma, päevakajaliste sündmuste, ajaloo ja ühiskondliku olukorra kohta. Samas ei uhkeldanud Jeesus kunagi oma teadmistega, et teistele muljet avaldada. Ta hoidis oma sõnumi lihtsa ja selgena. Pole midagi imestada, et inimestele meeldis teda kuulata! (Markuse 12:37; Luuka 19:48.)

¹⁵ Tänapäeval üritavad kristlased järgida Jeesuse eeskuju. Meil pole tema tohutut tarkust ja teadmisi, kuid meil kõigil on mingil määral teadmisi ja kogemusi, millest  ammutada, kui jagame teistega Jumala Sõna tõdesid. Lapsevanemad näiteks võivad kasutada enda kogemusi, mida nad on omandanud laste kasvatamisel, et näitlikustada Jehoova armastust oma laste vastu. Teised võivad tuua tõsielulisi või piltlikke näiteid ilmalikust tööst, koolist või kogemustest inimestega suhtlemisel ja päevasündmustest. Samal ajal oleme hoolikad, et miski ei tõmbaks tähelepanu eemale meie sõnumilt — Jumala kuningriigi healt sõnumilt (1. Timoteosele 4:16).

16., 17. a) Kuidas Jeesus suhtus teenistusse? b) Millest oli Jeesuse puhul näha, et ta pidas teenistust oma elu keskpunktiks?

¹⁶ Jeesus pidas teenistust hinnaliseks aardeks. Ta oli rõõmus, kui sai oma kuulajatele näidata, milline on tema taevane Isa tegelikult, ilma et seda pilti ähmastaksid inimeste segadusseajavad õpetused ja pärimused. Jeesus aitas inimesi meeleldi, et nad saavutaksid Jehoovaga head suhted ja leiaksid igavese elu lootuse. Talle meeldis lohutada ja rõõmustada inimesi hea sõnumiga. Millest oli näha, et tal on sellised tunded? Pane tähele kolme valdkonda.

¹⁷ Esiteks, Jeesus hoidis teenistust oma elu keskpunktis. Kuningriigist rääkimine oli tema kutsumus, tema elutöö, tema peamine huvi. See on põhjus, miks Jeesus hoidis oma elu lihtsana, nagu nägime 5. peatükist. Ta keskendus sellele, mis on peamine, ja innustas ka teisi seda tegema. Ta ei lasknud oma tähelepanu hajutada arvukatel asjadel, mille eest ta oleks pidanud maksma, neid korras hoidma ja parandama või aja möödudes välja vahetama. Ta elas lihtsat elu, et miski ei tõmbaks teda teenistusest tarbetult eemale (Matteuse 6:22; 8:20).

18. Kuidas väljendus Jeesuse ennastsalgavus teenistuses?

¹⁸ Teiseks, Jeesus osales teenistuses ennastsalgavalt. Ta kulutas  sellele tohutult energiat, kõndides sõna otseses mõttes sadu kilomeetreid läbi kogu Palestiina, otsides inimesi, kellega jagada head sõnumit. Ta rääkis inimestega nende kodus, väljakutel, turuplatsidel ja vabas looduses. Ta rääkis nendega koguni siis, kui ta ise vajas puhkust, toitu, vett või soovis oma lähimate sõpradega rahulikult koos olla. Ta ei lakanud jagamast head sõnumit Jumala kuningriigist isegi siis, kui ta oli suremas (Luuka 23:39—43).

19., 20. Millise näite abil selgitas Jeesus kuulutustöö pakilisust?

¹⁹ Kolmandaks, Jeesus pidas oma teenistust pakiliseks. Tuleta meelde tema vestlust Samaaria naisega Sühhari lähedal kaevu ääres. Ilmselt ei näinud Jeesuse apostlid selles olukorras mingit pakilist vajadust jagada head sõnumit. Jeesus ütles neile: ”Eks te ise ütle, et veel neli kuud ja siis tuleb lõikus? Vaata, ma ütlen teile: tõstke oma silmad ja vaadake põlde, et need on valged lõikuseks” (Johannese 4:35).

²⁰ Jeesus tõi selle piltliku näite seoses parajasti käes oleva aastaajaga. Oli ilmselt kislevikuu (november/detsember). Odralõikus pidi algama alles nelja kuu pärast, paasapüha paiku, mida peeti 14. niisanil. Seetõttu polnud põllumeestel saagi kogumisega tol hetkel mingit kiiret. Selleni oli veel tükk aega. Aga kuidas oli lugu piltliku lõikustööga — inimeste kogumisega? Kui palju oli küll neid, kes olid valmis kuulama, õppima, saama Kristuse jüngriteks ja võtma vastu imelise lootuse, mida Jehoova neile pakkus! Jeesus oleks justkui silmitsenud neid piltlikke põlde ja näinud, et need on valged — nagu küps vili õrnalt õõtsumas vaikse tuule käes, andes märku, et on aeg asuda lõikama. * Aeg oli käes ja töö oli pakiline! Seega, kui ühe linna  elanikud soovisid, et Jeesus jääks nende juurde, vastas ta: ”Ma pean ka teistele linnadele kuulutama head sõnumit Jumala kuningriigist, sest selleks on mind saadetud” (Luuka 4:43).

21. Kuidas me saame jäljendada Jeesust?

²¹ Me võime jäljendada Jeesust kõigis kolmes äsjavaadeldud valdkonnas. Me saame teha kristliku teenistuse oma elu keskpunktiks. Ehkki meil on perekondlikke ja ilmalikke kohustusi, võime panna teenistuse esikohale, osaledes selles innukalt ja regulaarselt nagu Jeesus (Matteuse 6:33; 1. Timoteosele 5:8). Me saame osaleda teenistuses ennastsalgavalt, andes selle toetamiseks heldekäeliselt oma aega, energiat ja vahendeid (Luuka 13:24). Ja me saame alati meeles hoida, et meie töö on pakiline (2. Timoteosele 4:2). Meil tuleb kasutada kuulutamiseks igat võimalust!

22. Mida me hakkame arutama järgmises peatükis?

²² Et Jeesus pidas seda tööd tähtsaks, seda näitab ka see, et ta hoolitses selle töö jätkumise eest pärast oma surma. Ta andis oma järelkäijatele ülesande jätkata kuulutamise ja õpetamise tööd. See ongi järgmise peatüki teemaks.