Lehtmajadepüha viimasel, seitsmendal päeval õpetab Jeesus templis naiste õues asuvate annetuskastide lähedal. (Johannese 8:20; Luuka 21:1.)

Püha ajal on see templiala öösiti eriliselt valgustatud. Seal on neli hiiglaslikku lambijalga ja igaüks neist on varustatud nelja suure anumaga, mis on täis õli. Nende lampide valgus on nii tugev, et see valgustab ümbruskonda väga kaugele. Jeesuse järgmised sõnad võivad tema kuulajatele seda meelde tuletada. Ta ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus.” (Johannese 8:12.)

Variserid vaidlevad Jeesusele vastu: „Sina annad ise enda kohta tunnistust, sinu tunnistust ei saa tõena võtta.” Jeesus vastab: „Isegi kui ma annan ise enda kohta tunnistust, on mu tunnistus tõene, sest ma tean, kust ma olen tulnud ja kuhu ma lähen. Aga teie ei tea, kust ma olen tulnud ja kuhu ma lähen.” Ta lisab: „Teie oma seaduseski on kirjutatud: „Kahe inimese tunnistust tuleb tõena võtta.” Mina ise annan enda kohta tunnistust, ning Isa, kes on mu läkitanud, annab minu kohta tunnistust.” (Johannese 8:13–18.)

Variserid pole tema arutluskäiguga nõus ja küsivad: „Kus on su isa?” Jeesus ütleb otsesõnu: „Teie ei tunne ei mind ega mu isa. Kui te tunneksite mind, siis tunneksite ka mu isa.” (Johannese 8:19.) Kuigi variserid tahavad Jeesust ikka kinni võtta, ei puutu teda keegi.

Jeesus kordab varem öeldut, lausudes: „Ma lähen ära ja te hakkate mind otsima ning siiski surete oma patu pärast. Kuhu mina lähen, sinna teie ei saa tulla.” Juudid ei saa Jeesuse sõnadest mõhkugi aru ning imestavad: „Ega  ta ometi mõtle ennast ära tappa, et ta ütleb: „Kuhu mina lähen, sinna teie ei saa tulla”?” Nad ei mõista, mida ta tahab öelda, sest nad ei tea, kust ta on pärit. Jeesus selgitab: „Teie olete alt, mina olen ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast.” (Johannese 8:21–23.)

Jeesus peab silmas oma taevast elu enne inimeseks saamist ja seda, et ta on tõotatud messias, keda need usujuhid peaksid tunnustama. Sellegipoolest küsivad nad sügava põlgusega: „Kes sa oled?” (Johannese 8:25.)

Nende tõrjuvat ja vaenulikku suhtumist tajudes vastab Jeesus: „Miks ma üldse teiega räägin?” Siiski juhib ta tähelepanu oma Isale ja selgitab, miks juudid peaksid Poega kuulama: „See, kes on mu läkitanud, on tõearmastaja, ja ma räägin maailmale vaid seda, mida ma temalt olen kuulnud.” (Johannese 8:25, 26.)

Selles, mida Jeesus järgmisena ütleb, väljendub tema kindel usaldus oma Isa vastu, mis nendel juutidel puudub. Ta sõnab: „Kui te Inimesepoja olete üles tõstnud, saate teada, et mina olen see ja et ma ei tee midagi omapead, vaid räägin nii, nagu Isa on mind õpetanud. See, kes on mu läkitanud, on minuga. Ta ei ole jätnud mind üksi, sest ma teen alati seda, mis talle meeldib.” (Johannese 8:28, 29.)

Mõned juudid aga usuvad Jeesusesse ning ta ütleb neile: „Kui te järgite minu õpetust, siis te olete tõesti minu jüngrid ja õpite tundma tõde ja tõde teeb teid vabaks.” (Johannese 8:31, 32.)

On neid, kellele jutt vabaks saamisest näib imelik. Nad protestivad: „Meie oleme Aabrahami järglased ega ole kunagi olnud kellegi orjad. Kuidas sa siis ütled: „Te saate vabaks”?” Muidugi on juudid olnud ajuti võõrvõimu all, ent nad ei ole nõus sellega, et neid orjadeks nimetatakse. Jeesus annab aga mõista, et tegelikult nad on orjad: „Ma kinnitan teile ja see on tõsi: igaüks, kes teeb pattu, on patu ori.” (Johannese 8:33, 34.)

Patuorjuse eitamine seab juudid ohtlikku olukorda. „Ori ei jää majja igaveseks,” selgitab Jeesus, „poeg aga jääb igaveseks.” (Johannese 8:35.) Orjal pole mingit õigust pärandile ning ta võidakse iga hetk minema saata. Vaid poeg, kes on perre sündinud või kes on lapsendatud, jääb sinna „igaveseks” ehk nii kauaks, kui ta elab.

Niisiis on tõde Pojast see, mis vabastab inimesed alatiseks surmatoovast patust. „Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis te saate tõeliselt vabaks,” märgib Jeesus. (Johannese 8:36.)