3. OSA
Haavatud tunded. Kui meil on „põhjust kaebuseks”
„Üks õde minu kogudusest süüdistas alusetult mind temalt raha varastamises. Teised koguduseliikmed said sellest teada ning mõni asus minu, mõni selle õe poolele. Lõpuks ütles see õde mulle, et ta oli saanud uut informatsiooni, mis mind süüst vabastab. Kuigi ta palus vabandust, tundsin südames, et ei suuda iial andestada talle kõike seda, mida olin pidanud läbi elama.” (Linda)
KAS sa mõistad Lindat, keda tema usukaaslase teod sügavalt haavasid? Paraku on mõned lasknud end teiste käitumisest nii häirida, et see on mõjutanud nende tavapärast usuelu. Kas nii on ka sinuga?
Kas keegi suudab meid „lahutada Jumala armastusest”?
On arusaadav, et meil võib olla väga raske andestada usukaaslasele, kes meile haiget tegi. Kristlased peaksid üksteist ju hoopis armastama. (Johannese 13:34, 35.) Kui usukaaslane on meie vastu eksinud, võime tunda tohutut pettumust ja valu. (Laul 55:12.)
Piibel siiski möönab, et vahel annavad kristlased üksteisele „põhjust kaebuseks”. (Koloslastele 3:13.) Aga kui see juhtub meiega isiklikult, võime leida, et sellega pole sugugi lihtne toime tulla. Kas on midagi, mis meid aitaks? Toome ära kolm pühakirja põhimõtet.
Meie taevane isa on kõigest teadlik. Jehoova näeb kõike, mis toimub, ka meile tehtud ülekohut ning kannatusi, mida see meile põhjustab. (Heebrealastele 4:13.) Peale selle tunneb Jehoova meile kaasa, kui miski meid vaevab. (Jesaja 63:9.) Ta ei luba mitte kunagi „raskustel, kannatustel” või millelgi muul – isegi mõnel oma teenijal – „meid lahutada Jumala armastusest”. (Roomlastele 8:35, 38, 39.) Kas ei ajenda see sindki samamoodi reageerima ning mitte lubama millelgi või kellelgi tulla sinu ja Jehoova vahele?
Andestamine ei tähenda eksimusele läbi sõrmede vaatamist. Kui anname andeks kellelegi, kes on meie vastu eksinud, siis me ei vähenda selle inimese eksimust, me ei õigusta seda ega vaata sellele läbi sõrmede. Pea meeles, et Jehoova ei kiida heaks pattu, aga ta andestab patu, kui selleks on põhjust. (Laul 103:12, 13; Habakuk 1:13.) Ergutades meid teistele andestama, palub Jehoova meil teda eeskujuks võtta. Ta „ei pea viha igavesti”. (Laul 103:9; Matteuse 6:14.)
Vimmast lahtilaskmine teeb meile endale head. Miks võib nii öelda? Kujuta ette järgmist olukorda. Sa võtad kätte kivi, mis kaalub umbes kilo, ja hoiad seda väljasirutatud käes. Arvatavasti võid seda kerge vaevaga lühikest aega käes hoida. Aga kui sul tuleks seda teha pikema aja jooksul? Kui kaua sa suudaksid kivi käes hoida? Kas mõne minuti, tunni või kauem? Kahtlemata väsiks su käsi väga ära. Mõistagi kivi kaal ei muutuks. Ent mida kauem sa seda hoiaksid, seda raskem see tunduks. Sama peab paika vimma puhul. Mida kauem me vimma peame – isegi väikest vimma –, Õpetussõnad 11:17.)
seda enam me endale haiget teeme. Pole siis midagi imestada, et Jehoova õhutab meid vimmast lahti laskma. Nii teeme tõesti endale head. („Tundsin, nagu Jehoova ise räägiks minuga”
Mis aitas Lindal saada üle pahameelest, mida ta tundis seetõttu, et usukaaslane oli teda halvasti kohelnud? Näiteks mõtiskles ta selle üle, milliseid põhjusi annab Piibel andestamiseks. (Laul 130:3, 4.) Linda südant puudutas teadmine, et kui meie andestame, siis Jehoova omakorda andestab ka meile. (Efeslastele 4:32–5:2.) Ta annab teada, kuidas need mõtted teda mõjutasid: „Tundsin, nagu Jehoova ise räägiks minuga.”
Ajapikku suutis Linda vimmast lahti lasta. Ta andestas sellele õele ja nüüd on nad head sõbrad. Linda teenib Jehoovat edasi. Võid kindel olla, et Jehoova soovib aidata sinulgi sedasama teha.