1.–3. a) Milliseid küsimusi me selles peatükis käsitleme? b) Mis on õige jumalateenimise neli põhinõuet? (Vaata pilti peatüki alguses.)

AABEL uurib hoolega oma lambukesi. Nad kõik on tema käe all kasvanud. Nüüd valib ta mõned neist välja, tapab need ja toob Jumalale ohvrianniks. Kas Jehoova võtab selle ebatäiusliku mehe ohvri vastu?

² Apostel Paulus kirjutas Aabeli kohta: „Jumal kiitis tema annid heaks.” Aabeli venna Kaini ohvrit Jehoova aga vastu ei võtnud. (Loe Heebrealastele 11:4.) Miks meeldis Jumalale Aabeli ohver, Kaini oma aga mitte? Mida me õpime Kaini, Aabeli ja teiste näite varal, keda mainitakse kirjas heebrealastele 11. peatükis? Vastused neile küsimustele aitavad meil õige jumalateenimise olemust paremini mõista.

³ Selles peatükis käsitleme põgusalt aega Aabelist Hesekielini. Seda uurides pane tähele õige jumalateenimise nelja põhinõuet: kummardada tuleb vaid Jehoovat, talle tuleb anda oma parim, teda tuleb kummardada talle meelepärasel viisil ja seda tuleb teha õigel ajendil.

4., 5. Millest võis Kain järeldada, et ohvri peaks tooma Jehoovale?

⁴ Loe 1. Moosese 4:2–5. Kain mõistis, et ohvrit on õige tuua vaid Jehoovale. Tal oli olnud piisavalt aega ja võimalust Jehoovat tundma õppida. Kui Kain ja Aabel ohvri tõid, võisid nad olla ligi 100-aastased. * Nad teadsid Eedeni aiast juba poisipõlvest peale ning võib-olla olid nad seda eemalt isegi näinud. Kindlasti olid nad näinud keerubeid aia sissepääsu valvamas. (1. Moos. 3:24.) Vanemad olid neile tõenäoliselt rääkinud, et Jehoova on kõige looja ning et tema algse eesmärgi kohaselt ei pidanud inimesed kunagi vananema ega surema. (1. Moos. 1:24–28.) Kõigest sellest võis Kain järeldada, et ohvri peaks tooma Jehoovale.

⁵ Mis veel võis ajendada Kaini oma ohvrit tooma? Jumal oli öelnud, et tuleb keegi järeltulija, kes purustab Eevat petnud mao pea. (1. Moos. 3:4–6, 14, 15.) Esikpojana võis Kain arvata, et tema ongi see järeltulija. (1. Moos. 4:1.) Samuti polnud Jehoova täielikult lõpetanud inimestega suhtlemist. Ta oli rääkinud isegi Aadamaga pärast tolle patustamist, tehes seda ilmselt ingli kaudu. (1. Moos. 3:8–10.) Jehoova rääkis ka Kaini endaga, kui see oli ohvri toonud. (1. Moos. 4:6.) Seega sai Kain väga hästi aru, et Jehoova on see, keda tuleb kummardada.

6., 7. Kas Kaini ohver polnud piisavalt hea või oli see toodud vääral viisil? Selgita.

⁶ Miks siis Jehoova ikkagi Kaini ohvrit vastu ei võtnud? Kas sellepärast, et Kain ei andnud talle oma parimat? Piibel seda ei ütle, vaid annab lihtsalt teada, et Kain tõi ohvrianniks maa vilju. Moosese seadusest, mille Jehoova hiljem oma rahvale andis, on näha, et sedalaadi ohvrid olid talle meelepärased. (4. Moos. 15:8, 9.) Tuleb ka meeles pidada, et tol ajal sõid inimesed ainult taimetoitu. (1. Moos. 1:29.) Kuna Jumal oli maapinna ära neednud, oli Kain pidanud kõvasti vaeva nägema, et saaki saada. (1. Moos. 3:17–19.) Niisiis oli tema ohvriks raske töö vili, elutähtis toit. Ometi polnud see ohver Jehoovale vastuvõetav.

⁷ Kas asi oli selles, et Kain ei toonud ohvrit Jehoovale meelepärasel viisil? Ilmselt mitte, sest Jehoova ei öelnud midagi halba selle kohta, kuidas ohver oli toodud. Tegelikult ei tule Piiblist üldse välja, mil moel kumbki vend oma ohvri tõi. Milles siis viga oli?

8., 9. a) Miks Jehoova Kaini ohvrit vastu ei võtnud? b) Miks väärib märkimist see, kui palju räägib Piibel Kainist ja kui palju Aabelist?

⁸ Pauluse sõnad kirjas heebrealastele näitavad, et Kain ei toonud oma ohvrit õigel ajendil. Kainil puudus usk. (Heebr.  11:4; 1. Joh. 3:11, 12.) Sellepärast ei võtnudki Jehoova tema ohvrit vastu – viga oli Kainis endas, mitte tema ohvris. (1. Moos. 4:5–8.) Hooliva isana püüdis Jehoova Kaini hoiakut parandada. Kain aga lükkas abi tagasi ning patuse loomuse teod – vaen, riid ja kiivus – said tema üle võimust. (Gal. 5:19, 20.) Kuna tal olid valed ajendid, polnud mingit väärtust ka sellel, mida ta Jumalat kummardades õigesti tegi. Niisiis, selleks et olla Jumalale meelepärane, ei piisa vaid välisest vagadusest.

⁹ Kaini kohta saame Piiblist üpris palju teada. Näiteks teame, et Jehoova rääkis temaga, samuti on Piiblis öeldud, mis ta Jehoovale vastas. Seal on kirjas ka tema järeltulijate nimed ja isegi üht-teist selle kohta, mida nad tegid. (1. Moos. 4:17–24.) Aabeli kohta pole aga öeldud sedagi, kas tal üldse oli lapsi, samuti pole Piiblis kirjas ühtki tema sõna. Ometi võib öelda, et tema teod räägivad veel praegugi.

10. Kuidas avas Aabeli eeskuju õige jumalateenimise olemuse?

¹⁰ Aabel tõi oma ohvri Jehoovale, sest ta mõistis, et vaid tema väärib kummardamist. Ta andis oma parima, valides ohvriloomad karja esmikute hulgast. Piibel ei ütle, kas ta ohverdas need altaril, ent on ilmne, et ta tõi oma ohvrianni Jehoovale meelepärasel viisil. Kuid eriti väärib märkimist, et ta tegi seda õigel ajendil – ja see on veel kuus tuhat aastat hiljemgi meile eeskujuks. Aabelit ajendas ohvrit tooma usk Jumalasse ja soov teha seda, mis on tema silmis õige. Kust me seda teame?

11. Miks nimetas Jeesus Aabelit õigeks?

¹¹ Mõelgem kõigepealt sellele, mida Jeesus Aabeli kohta ütles. Jeesus oli Aabeli eluajal taevas ning ta oli tema elust ja tegemistest kahtlemata huvitatud. Seega tundis ta Aabelit hästi. (Õpet. 8:22, 30, 31; Joh. 8:58; Kol. 1:15, 16.) Jeesus, kes rääkis sellest, mida ta ise oli näinud, nimetas Aabelit õigeks. (Matt. 23:35.) Õige inimene on see, kes tunnustab Jehoova ainuõigust öelda, mis on õige ja mis vale, ning kelle sõnadest ja tegudest on seda näha. (Võrdle tekstiga Luuka 1:5, 6.) Õige inimese maine omandamine võtab aega. Niisiis pidi Aabel olema juba enne ohvri toomist elanud Jehoovale meelepärast elu. Kindlasti polnud see kerge. Tema vanem vend oli muutunud südamelt kurjaks. (1. Joh. 3:12.) Ta ema oli eiranud Jumala selget  keeldu ja isa oli Jehoovale selja pööranud, soovides ise otsustada, mis on hea ja mis halb. (1. Moos. 2:16, 17; 3:6.) Nõudis julgust, et oma pereliikmetest erineda ja olla Jehoovale ustav.

12. Mille poolest erines Aabel Kainist?

¹² Apostel Paulus ütles Aabeli kohta: „Usu tõttu tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, ja usu kaudu sai ta kinnituse, et ta on õige.” (Heebr. 11:4.) Nendest sõnadest ilmneb, et olemaks Jumala silmis õige, on vaja usku. Paulus näitas, et erinevalt Kainist oli Aabelil kogu elu ehtne usk Jehoovasse ja sellesse, et kõik, mis ta ütleb ja teeb, on õige.

13. Mida me õpime Aabeli eeskujust?

¹³ Aabeli eeskujust õpime, et me oleme Jumalale meelepärased vaid siis, kui teenime teda õigetel ajenditel. Meid peaks ajendama tugev usk Jehoovasse ja veendumus, et tema normid on parimad. Samuti õpime, et ei piisa vaid ühest silmapaistvast usuteost. Kogu meie elu peab olema Jumalale meelepärane.

14. Miks olid Noa, Aabrahami ja Jaakobi ohvrid Jehoovale meelepärased?

¹⁴ Aabel oli ebatäiuslikest inimestest esimene, kes teenis Jumalat talle meelepäraselt, kuid ta ei jäänud viimaseks. Paulus nimetab paljusid teisigi, näiteks Noad, Aabrahami ja Jaakobit. (Loe Heebrealastele 11:7, 8, 17–21.) Nad kõik tõid ohvriande, mis Jehoovale meeldisid. Miks need talle meeldisid? Sest need mehed ei kummardanud Jumalat pelgalt vormi pärast: nende puhul olid täidetud kõik neli õige jumalateenimise põhinõuet. Uurime nende eeskuju.

15., 16. Kuidas täitis Noa nelja õige jumalateenimise põhinõuet?

¹⁵ Noa sündis kõigest 126 aastat pärast Aadama surma, kuid juba oli enamik inimesi õigest jumalateenimisest kõrvale kaldunud. * (1. Moos. 6:11.) Kõigist inimestest, kes veeuputuse eel maa peal elasid, teenisid Jehoovat talle meelepäraselt vaid Noa ja ta pere. (2. Peetr. 2:5.) Pärast veeuputust ehitas Noa Jehoovale altari (mis on esimene Piiblis mainitud altar) ja tõi talle ohvri. See Noa tegu näitas tema perele – ja õigupoolest kogu inimsoole, kes on temast põlvnenud –, et kummardada tuleb vaid Jehoovat. Kõigi loomade hulgast valis Noa Jumalale ohvriks „mõned puhtad loomad ja puhtad linnud”. (1. Moos. 8:20.) Jumal ise oli need puhtaks kuulutanud, niisiis andis Noa Jehoovale parima, mis tal anda oli. (1. Moos. 7:2.)

¹⁶ Noa tõi oma anni altaril põletusohvriks. Piibel näitab,  et Jehoovale meeldis põletusohvri lõhn ning et ta õnnistas Noad ja tema poegi. (1. Moos. 8:21; 9:1.) Seega on ilmne, et Noa kummardas Jumalat talle meelepärasel viisil. Ennekõike meeldis Noa ohver Jehoovale aga sellepärast, et see oli toodud õigel ajendil. See ohver oli järjekordne tõend Noa tugevast usust Jehoovasse ja sellesse, et kõik mida ta ütleb ja teeb, on õige. Kuna Noa kuuletus Jumalale kõiges ja elas tema ülevate normide järgi, ütleb Piibel: „Noa käis koos tõelise Jumalaga.” Nii saavutas Noa õige inimese maine. (1. Moos. 6:9; Hes. 14:14; Heebr. 11:7.)

17., 18. Kuidas täitis Aabraham nelja õige jumalateenimise põhinõuet?

¹⁷ Ka Aabrahami päevil vohas väärusk. Tema kodulinnas Uris oli kuujumal Nanna auks püstitatud hiiglaslik tempel. * Mingil ajal kummardas isegi Aabrahami isa ebajumalaid. (Joosua 24:2.) Aabraham aga otsustas teenida tõelist Jumalat Jehoovat. Ilmselt oli ta saanud tema kohta teadmisi oma esiisalt Seemilt, Noa pojalt, kes suri alles siis, kui Aabraham oli 150-aastane.

¹⁸ Aabraham tõi oma elu jooksul palju ohvreid ja alati vaid Jehoovale. (1. Moos. 12:8; 13:18; 15:8–10.) Aabraham oli valmis andma Jehoovale oma parima. Ta oli valmis ohverdama talle isegi oma armsa poja Iisaki. Tookord andis Jehoova konkreetsed juhendid selle kohta, mil viisil ohvrit tuua. (1. Moos. 22:1, 2.) Aabraham oli valmis neid järgima viimse kui üksikasjani. Kui Jehoova poleks teda peatanud, olekski ta oma poja surmanud. (1. Moos. 22:9–12.) Aabrahami ohvrid olid Jumalale meelepärased, sest ta tõi need õigel ajendil. Paulus ütles: „Aabraham uskus Jehoovat ja seetõttu ta tunnistati õigeks.” (Rooml. 4:3.)

19., 20. Kuidas täitis Jaakob nelja õige jumalateenimise põhinõuet?

¹⁹ Jaakob elas suure osa elust Kaananis, maal, mille Jehoova oli tõotanud anda Aabrahamile ja tema järeltulijatele. (1. Moos. 17:1, 8.) Sealsete inimeste religioon oli sedavõrd jälk, et Jehoova ütles nende kohta: „Maa oksendab nad välja.” (3. Moos. 18:24, 25.) Kui Jaakob oli 77-aastane, lahkus ta Kaananist. Seejärel ta abiellus ja naasis hiljem suure hulga kodakondsetega. (1. Moos. 28:1, 2; 33:18.) Mõnele tema pereliikmele oli väärusk mõju avaldanud. Ent siis, kui Jehoova ütles talle, et ta läheks elama Peetelisse ja ehitaks sinna altari, asus ta otsustavalt tegutsema. Kõigepealt ütles ta oma perele: „Kõrvaldage enda keskelt võõrad jumalad, puhastage end.” Seejärel tegi ta täpselt nii, nagu Jehoova oli talle öelnud. (1. Moos. 35:1–7.)

 ²⁰ Jaakob ehitas tõotatud maale mitu altarit, kõik vaid Jehoovale. (1. Moos. 35:14; 46:1.) Piibel nimetab Jaakobit laitmatuks meheks, mis tähendab, et ta oli Jumalale meelepärane. (1. Moos. 25:27.) Järelikult andis ta Jehoovale oma parima, teenis teda talle meelepärasel viisil ning tegi seda õigel ajendil. Kogu oma eluga jättis Jaakob suurepärase eeskuju Iisraeli rahvale, kes temast põlvnes. (1. Moos. 35:9–12.)

21. Mida me patriarhide eeskujust õpime?

²¹ Mida me patriarhide eeskujust õpime? Meiegi ümber on inimesi, kes võivad meile halba mõju avaldada, nii et me ei teeni Jehoovat enam jäägitu pühendumusega. Nendeks võivad olla isegi meie pereliikmed. Et sellisele mõjule vastu seista, on meil vaja tugevat usku Jehoovasse ning sellesse, et tema seadused ja põhimõtted on parimad. Usk ajendab meid Jehoovale kuuletuma ning kasutama oma aega, jõudu ja vara tema teenimiseks. (Matt. 22:37–40; 1. Kor. 10:31.) Ja kui tore on teada, et kui anname Jumalat teenides endast parima ning teenime teda talle meelepärasel viisil ja õigel ajendil, peab ta meidki õigeks. (Loe Jaakobuse 2:18–24.)

22.–24. Kuidas oli Moosese seadusest näha kolme esimest õige jumalateenimise põhinõuet?

²² Jehoova andis Jaakobi järeltulijatele seaduskogu, kus oli täpselt öeldud, mida ta neilt ootab. Jumalale kuuletudes pidid nad saama tema eriliseks omandiks ja pühaks rahvaks. (2. Moos. 19:5, 6.) Uurigem, kuidas oli Moosese seadusest näha nelja õige jumalateenimise põhinõuet.

²³ Jehoova näitas selgelt, et iisraellased peavad kummardama vaid teda. Ta ütles: „Sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval.” (2. Moos. 20:3–5.) Nad pidid andma talle oma parima. Näiteks ei tohtinud nad tuua ohvriks vigast looma. (3. Moos. 1:3; 5. Moos. 15:21; võrdle tekstiga Malaki 1:6–8.) Leviidid said osa rahva toodud ohvritest, kuid nad tõid ka ise ohvreid. Kõigist neile toodud andidest tuli neil parim anda annetuseks Jehoovale. (4. Moos. 18:29.) Jehoova andis iisraellastele juhendid ka selle kohta, kuidas kummardada teda talle meelepärasel viisil: mida, kus ja kuidas talle ohverdada. Kokku said nad lausa üle 600 seaduse, millest juhinduda. Neile öeldi: „Tehke hoolsalt just nii, nagu teie Jumal Jehoova on teid käskinud. Te ei tohi pöörata ei paremale ega vasakule.” (5. Moos. 5:32.)

 ²⁴ Iisraellastel tuli ohvreid tuua kindlaksmääratud kohas. Jehoova käskis neil ehitada telkpühamu, millest sai õige jumalateenimise keskus. (2. Moos. 40:1–3, 29, 34.) Kui iisraellane soovis tollal Jumalale meelepärase ohvri tuua, pidi ta tooma selle telkpühamusse. * (5. Moos. 12:17, 18.)

25. Mis oli ohvrite toomise juures kõige tähtsam? Selgita.

²⁵ Kõige tähtsam oli aga see, et iisraellane tooks ohvri õigel ajendil: armastusest Jehoova ja tema seaduste vastu. (Loe 5. Moosese 6:4–6.) Kui iisraellased hakkasid teenima Jehoovat pelgalt vormitäiteks, ei meeldinud talle enam nende ohvrid. (Jes. 1:10–13.) Prohvet Jesaja kaudu andis ta rahvale teada, et välise vagadusega teda ära ei peta. Ta ütles: „Nad ülistavad mind huultega, aga nende süda on minust kaugel.” (Jes. 29:13.)

26. Mis eesmärki täitis Saalomoni tempel?

²⁶ Sajandeid pärast seda kui iisraellased tõotatud maale elama asusid, ehitas kuningas Saalomon templi, mis oli telkpühamust märksa suurejoonelisem ja millest sai uus  õige jumalateenimise keskus. (1. Kun. 7:51; 2. Ajar. 3:1, 6, 7.) Alguses toodi templis ohvreid vaid Jehoovale. Saalomon ja tema alamad ohverdasid tohutul hulgal parimaid ohvreid ning tegid seda Jumalale meelepärasel viisil, see tähendab kooskõlas Jumala seadusega. (1. Kun. 8:63.) Siiski polnud templi kallidus ega ohvrite hulk see, mis templiteenistuse Jehoovale vastuvõetavaks tegi. Tähtis oli, et ohvreid toodaks õigel ajendil. Seda rõhutavad sõnad, mis Saalomon lausus templi sissepühitsemisel. Ta ütles: „Olgu siis teie süda täielikult meie Jumala Jehoovaga ning käige tema määruste järgi ja täitke tema käske, nagu te praegu seda teete.” (1. Kun. 8:57–61.)

27. Milliseks Iisraeli kuningad ja rahvas muutusid ning mida Jehoova ette võttis?

²⁷ Paraku ei järginud iisraellased seda tarka nõuannet kuigi kaua. Nad ei täitnud kas üht või koguni mitut õige jumalateenimise põhinõuet. Iisraeli kuningate ja rahva süda paadus, nad kaotasid usu Jehoovasse ega järginud tema seadusi. Jehoova saatis ikka ja jälle prohveteid oma rahvast manitsema ja sõnakuulmatuse tagajärgede eest hoiatama. (Jer. 7:13–15, 23–26.) Üks tähelepanuväärsemaid neist oli prohvet Hesekiel, kes elas murrangulisel ajal õige jumalateenimise ajaloos.

28., 29. Mida me teame Hesekieli kohta? (Vaata kasti „Hesekieli elu ja ajastu”.)

²⁸ Hesekiel oli Saalomoni templis toimuva teenistusega hästi kursis. Tema isa oli preester ja käis regulaarselt templis teenimas. (Hes. 1:3.) Hesekieli lapseiga oli tõenäoliselt õnnelik. Kindlasti rääkis isa talle Jehoovast ja õpetas talle tema seadust. Kui Hesekiel oli umbes aastane, leiti templist seaduseraamat. * Selle sõnad avaldasid jumalakartlikule kuningale Joosijale nii suurt mõju, et ta asus veelgi innukamalt õiget jumalateenimist kaitsma. (2. Kun. 22:8–13.)

²⁹ Nagu ustavad jumalateenijad enne teda, täitis ka Hesekiel nelja õige jumalateenimise põhinõuet. Hesekieli raamatut uurides näeme, et ta kummardas vaid Jehoovat, andis talle oma parima ja teenis teda talle meelepärasel viisil. Ta tegi alati seda, mida Jehoova temalt palus. Kõige selle ajendiks oli ehtne usk. Sama ei saa öelda enamiku tolle aja inimeste kohta. Kahtlemata oli Hesekiel üles kasvades kuulnud prohvet Jeremija kohtusõnumeid. Jeremija oli alustanud teenistust aastal 647 e.m.a ning ta  oli rahvast Jehoova kohtumõistmise eest korduvalt hoiatanud.

30. a) Mida me Hesekieli raamatust teada saame? b) Mis on prohvetikuulutus ja mida oleks hea teada Hesekieli prohvetikuulutuste kohta? (Vaata kasti „Hesekieli prohvetikuulutused”.)

³⁰ Hesekieli raamatust saame teada, kuivõrd kaugele oli Jehoova rahvas õigest jumalateenimisest läinud. (Loe Hesekiel 8:6.) Kui Jehoova Juudat karistas, pagendati ka Hesekiel koos teistega Babülooniasse. (2. Kun. 24:11–17.) Jehoova lasi ta küll vangi võtta, kuid mitte selleks, et teda karistada. Ta andis Hesekielile hoopis töö, mida pagendatute seas teha. Hesekieli raamatu rabavad nägemused ja ennustused annavad meile pildi sellest, kuidas õige jumalateenimine pidi taastatama Jeruusalemmas ja kuidas viimaks taastatakse Jehoova ülev teenimine kogu maal.

31. Mida põnevat see väljaanne sisaldab?

³¹ Sellel väljaandel on viis põnevat osa. Kõigepealt heidame pilgu taevasse, Jehoova asupaika. Seejärel vaatame, kuidas õige jumalateenimine rüvetus ja kuidas Jehoova selle puhastas. Samuti näeme, kuidas ta oma rahvast kaitseb. Viimaks rändame vaimusilmas tulevikku, kui kõik inimesed maa peal kummardavad vaid Jehoovat. Järgmises peatükis tuleb juttu Hesekieli esimesest nägemusest. See nägemus loob meile kauni pildi Jehoova hiilgusest ja tema organisatsiooni taevasest osast ning kinnitab, et ta väärib tõesti jäägitut pühendumust.