Kahtlemata oli Hesekiel näinud paleede ja templite ette valvama seatud pulli- ja lõviskulptuure, millel olid tiivad ja inimese pea. Selliseid vahel isegi kuue meetri kõrgusi skulptuure on leitud kõikjalt muistsest Assüüriast ja Babülooniast. Ilmselt nagu teised, kes neid nägid, silmitses ka Hesekiel neid hämmastusega. Kuid nii võimsad kui nad ka ei paistnud, olid nad kõigest elutud, kivist välja raiutud kujud.

Seevastu need olendid, keda Hesekiel oma nägemuses nägi, olid elusolendid. Need avaldasid talle nii suurt muljet, et ta mainib neid esimeses peatükis üle kümne korra. (Hes. 1:5–22.) Kui Hesekiel nägi neid olendeid Jumala trooni all sünkroonselt liikumas, kinnitas see talle, et Jehooval on täielik kontroll kogu oma loodu üle. See nägemus rõhutab ka meile Jehoova suurust ja vägevust ning seda, et tema kuningavõim on üle kõige. (1. Ajar. 29:11.)