Hesekieli 23. peatükis mõistab Jumal oma rahva truudusetuse pärast teravalt hukka. Selles on mitu sarnasust 16. peatükis öelduga. Mõlemas peatükis võrreldakse truudusetust Jumalale prostitutsiooniga. Nendes räägitakse Jeruusalemmast (Juuda pealinnast) kui nooremast õest ja Samaariast (Iisraeli pealinnast) kui tema vanemast õest. Samuti öeldakse nendes peatükkides, et noorem õde hakkas vanema eeskujul prostituudiks ning oli lõpuks temast veelgi häbitum. 23. peatükis annab Jehoova neile kahele õele ka nime: Jeruusalemma nimetab ta Oholibaks ja Samaariat Oholaks. * (Hes. 23:1–4.)

Nende peatükkide vahel on teisigi sarnasusi. Vahest kõige märkimisväärsemad on järgmised. Kumbki õde oli alguses Jehoova naine, kuid hiljem pettis teda. Siiski ei kaotanud Jehoova nende suhtes lootust. Ta andis teada, et nende suhted temaga saavad korda. 23. peatükis ei ütle ta seda nii otse kui 16. peatükis, kuid annab seda mõista sõnadega „Ma teen lõpu su häbitule käitumisele ja hooratööle”. (Hes. 16:16, 20, 21, 37, 38, 41, 42; 23:4, 11, 22, 23, 27, 37.)

Varem on meie väljaannetes selgitatud, et Ohola ja Oholiba on prohvetlikud võrdpildid kahe ristiusu kiriku põhisuuna, katoliikluse ja protestantismi kohta. Kuid asja edasine uurimine on tõstatanud küsimusi. Kas ristiusu kirik on olnud mingiski mõttes Jehoova naine? Kas ta on kunagi olnud Jehoovaga lepingusuhetes? Ei ole. Kui Jehoova sõlmis vaimse Iisraeliga uue lepingu, mille vahemees on Jeesus, polnud ristiusu kirikut veel olemaski. (Jer. 31:31; Luuka 22:20.) See tuli olemasollu alles neljandal sajandil, tükk aega pärast apostlite surma. Algusest peale oli tegemist vaimselt rüveda institutsiooniga, mis koosnes võltskristlastest, keda Jeesus võrdles umbrohuga. (Matt. 13:24–30.) Ristiusu kirik pole kunagi kuulunud võitud kristlastest koosneva vaimse Iisraeli hulka.

On veel üks oluline erinevus. Truudusetul Jeruusalemmal ja Samaarial oli lootus, et nende suhted Jehoovaga saavad korda. (Hes. 16:41, 42, 53–55.) Kuid ristiusu kirikul sellist lootust pole. Piibel näitab, et tal pole loota midagi paremat kui ülejäänud Suurel Babülonil.

Seega, Ohola ja Oholiba ei ole ristiusu kiriku prohvetlikud võrdpildid. Lugu nendest õdedest õpetab meile hoopis midagi väga olulist Jehoova kohta, nimelt seda, kuidas ta suhtub neisse, kes teotavad tema nime ja astuvad üle tema normidest. Ristiusu kirikul on selles eriti suur süü. Selle arvukad voolud väidavad end esindavat Piibli Jumalat. Nad ütlevad, et tema poeg Jeesus Kristus on nende juht. Samal ajal aga kujutavad nad Jeesust kolmainsuse osana ja eiravad tema käsku mitte kuuluda maailma. (Joh. 15:19.) Kuna nad kummardavad ebajumalaid ja sekkuvad poliitikasse, kuuluvad nad ilmselgelt „suure prostituudi” hulka. (Ilm. 17:1.) Pole kahtlustki, et ristiusu kirikut tabab sama saatus mis kõiki teisi vääruske.