1., 2. a) Mis juhendid Hesekiel Jehoovalt saab? b) Milliseid küsimusi me hakkame arutama?

NÄGEMUS, mida Hesekiel järgmiseks näeb, toob talle ilmselt meelde sündmused, mis toimusid ligi 900 aastat tagasi Moosese ja Joosua päevil. Moosesele kirjeldas Jehoova tõotatud maa piire ja Joosuale ta ütles, kuidas maa Iisraeli suguharude vahel ära jagada. (4. Moos. 34:1–15; Joosua 13:7; 22:4, 9.) Ent nüüd, aastal 593 e.m.a, annab Jehoova Hesekielile ja teistele pagendatutele juhendid, kuidas tõotatud maa uuesti ära jagada. (Hes. 45:1; 47:14; 48:29.)

² Mis tähendus oli maa jaotamisel Hesekielile ja teistele pagendatutele? Mida see tähendab Jumala rahvale tänapäeval? Ja kas tulevikus täitub see nägemus veel suuremas ulatuses?

3., 4. a) Mis tõotusi sisaldab Hesekieli viimane nägemus? b) Millist tõotust me käsitleme selles peatükis?

³ Hesekieli viimasest nägemusest räägivad tervelt üheksa peatükki tema raamatu lõpus. (Hes. 40:1–48:35.)  Selle nägemusega andis Jehoova pagendatutele neli hingekosutavat tõotust: esiteks, Jeruusalemma templis taastatakse Jehoova teenimine; teiseks, rahvast hakkavad juhtima jumalakartlikud preestrid ja karjased; kolmandaks, kõik, kes kodumaale tagasi pöörduvad, saavad endale pärandmaa; neljandaks, Jehoova on nendega ja elab nende keskel.

⁴ Kaht esimest tõotust käsitleti selle väljaande 13. ja 14. peatükis. Selles peatükis tuleb juttu kolmandast tõotusest, mis puudutab maa jaotamist. Järgmises peatükis räägime sellest, et Jehoova lubas olla oma rahva keskel. (Hes. 47:13–21; 48:1–7, 23–29.)

5., 6. a) Mis maa-ala jaotamisest räägitakse Hesekieli nägemuses? (Vaata pilti peatüki alguses.) b) Mida maa piiride täpne kirjeldus pagendatutele kinnitas?

⁵ Loe Hesekiel 47:14. Jehoova rääkis Hesekielile nägemuses maast, millest saab otsekui Eedeni aed. (Hes. 36:35.) Seejärel ta ütles: „See on maa-ala, mille te jaotate pärandiosadeks Iisraeli 12 suguharule.” (Hes. 47:13.) Maa-ala, mida Jehoova silmas pidas, oli Iisraelimaa, kuhu pagendatud pidid tagasi pöörduma. Järgmiseks kirjeldas Jehoova detailselt maa välispiire, nagu on kirjas tekstis Hesekiel 47:15–21.

⁶ Miks Jehoova seda tegi? Maa piiride täpne kirjeldus kinnitas Hesekielile ja teistele pagendatutele, et nad saavad oma kodumaa tagasi. Kahtlemata rõõmustas see tõotus juutide südant. Kas Jehoova täitis selle tõotuse? Täitis küll.

7. a) Mis toimus aastal 537 e.m.a ja mida samasugust on toimunud Jumala rahvaga nüüdisajal? b) Mis küsimust me kõigepealt käsitleme?

⁷ See nägemus hakkas täide minema aastal 537 e.m.a, 56 aastat pärast seda, kui Hesekiel selle nägemuse sai. Tol aastal pöördusid tuhanded juudid Iisraelimaale tagasi ja asusid sinna elama. Midagi samasugust on toimunud Jumala rahvaga ka nüüdisajal. See on asunud elama oma sümboolsele maale, vaimsesse paradiisi. Tõotatud maa ja meie vaimse paradiisi vahel on mitu sarnasust. Enne kui uurime neid sarnasusi lähemalt, vaatame, mis tõendab, et see sümboolne maa on praegu olemas.

8. a) Kes sai Jehoova rahvaks sünnipärase Iisraeli asemel? b) Mis on meie sümboolne maa, millal see tuli olemasollu ja kes seal elavad?

⁸ Üks varasem Hesekieli nägemus andis teada, et ennustustel Jehoova rahva taastamise kohta on ka suurem täitumine. Jehoova ütles, et need täituvad alles pärast  seda, kui tema teenija Taavet ehk Jeesus Kristus on saanud kuningaks. (Hes. 37:24.) Jeesus istus kuningatroonile aastal 1914. Selleks ajaks oli sünnipärase Iisraeli asemel Jehoova rahvaks saanud vaimne Iisrael, võitud kristlased. (Loe Matteuse 21:43; 1. Peetruse 2:9.) Neile andis Jehoova sümboolse maa. (Jes. 66:8.) Nagu nägime selle väljaande 17. peatükist, on see maa vaimne paradiis, kus võitud kristlased on Jehoovat teeninud juba alates aastast 1919. (Vaata kasti 9B „Miks just aasta 1919?”.) Hiljem asusid sellele maale elama ka teised lambad ehk need, kel on lootus elada igavesti maa peal. (Joh. 10:16.) Meie vaimne paradiis muutub üha kaunimaks, kuid oma täies hiilguses on see alles pärast Harmagedooni.

9. Kuidas käskis Jehoova tõotatud maa ära jagada?

⁹ Loe Hesekiel 48:1, 28. Pärast maa välispiiride kirjeldamist ütles Jehoova, kuidas see tuleb Iisraeli 12 suguharu vahel ära jagada. Iga suguharu pidi saama võrdse laiusega maariba, mis ulatus tõotatud maa idapiirist kuni läänepiiri ehk Vahemereni. Põhjapoolseim maariba pidi minema Daani suguharule ja lõunapoolseim Gaadi suguharule. (Hes. 47:20; vaata kaarti kastis „Maa jaotamine”.)

10. Mida võisid juudid nägemuse sellest osast õppida?

¹⁰ Mida võisid juudid nägemuse sellest osast õppida? See, et Jehoova kirjeldas tõotatud maa jaotamist nii detailselt, andis mõista, et see toimub kindla korra järgi. Ja et maa jaotati täpselt kõigi 12 suguharu vahel, rõhutas, et iga kodumaale tagasi pöörduv juut saab endale pärandiosa. Mitte keegi ei jää ilma maast ega kodust.

11. Mida võime meie sellest nägemusest õppida? (Vaata kasti „Maa jaotamine”.)

¹¹ Mida võime meie sellest nägemusest õppida? Tõotatud maal ei pidanud maaosa saama mitte ainult preestrid, leviidid ja pealikud, vaid ka kõik teised rahva liikmed. (Hes. 45:4, 5, 7, 8.) Nii pole ka meie vaimsel maal oma koht üksnes võitutel ja nendel suure rahvahulga liikmetel, kes täidavad Jehoova organisatsioonis vastutusrikkaid ülesandeid, vaid ka kõigil teistel. * (Ilm. 7:9.) Ükskõik kui tagasihoidlik ülesanne meil Jehoova organisatsioonis ka poleks, on meil vaimses paradiisis kindel koht ja mõttekas töö.

12., 13. Mida ütles Jehoova Hesekielile maa jaotamise kohta?

¹² Mõned juhendid, mis Jehoova Hesekielile andis, võisid Hesekielis küsimusi tekitada, kuna need erinesid sellest, mida Jehoova oli maa jaotamise kohta Moosesele öelnud. Vaatame kaht erinevust. Esimene neist puudutab maad, teine selle elanikke.

¹³ Maa. Moosesele ütles Jehoova, et suuremad suguharud peavad saama suurema pärandiosa. (4. Moos. 26:52–54.) Ent Hesekielile ütles ta, et kõik 12 suguharu peavad saama võrdse osa. (Hes. 47:14.) Iga suguharu maariba pidi olema täpselt sama lai. Nii oli kõigil iisraellastel – ükskõik millisesse suguharusse nad ka ei kuulunud – võrdne võimalus veerikka tõotatud maa andidest osa saada.

14. Mida märkimisväärset ütles Jehoova muulaste kohta?

 ¹⁴ Elanikud. Moosese seadus kaitses muulaste õigusi. Samuti võimaldas see neil koos iisraellastega Jehoovat teenida. (3. Moos. 19:33, 34.) Pärandmaad nad aga Moosese seaduse järgi endale ei saanud. Ent Hesekieli nägemuses ütles Jehoova: „Andke muulasele pärand selle suguharu alal, kus ta elab.” Sellega kõrvaldas Jehoova ühe suure erinevuse sünnipäraste iisraellaste ja muulaste vahel, kes nende maal elasid. (Hes. 47:22, 23.) Niisiis olid selles nägemuses kõik maa elanikud võrdsed ja teenisid Jehoovat ühtselt. (3. Moos. 25:23.)

15. Millist igavikulist tõde rõhutasid juhendid, mis puudutasid maad ja selle elanikke?

¹⁵ Need juhendid kinnitasid pagendatutele, et Iisraelimaale tagasi pöördudes on igaühel neist seal oma koht, olgu nad siis sünnipärased iisraellased või võõramaalased. (Esra 8:20; Neh. 3:26; 7:6, 25; Jes. 56:3, 8.) Samuti rõhutasid need üht igavikulist tõde Jehoova kohta: kõik tema teenijad on talle võrdselt kallid. (Loe Haggai 2:7.) Sama peab paika ka meie puhul, olgu meil siis lootus elada igavesti taevas või maa peal.

16., 17. a) Mida võime meie nendest juhenditest õppida? b) Millest räägib järgmine peatükk?

 ¹⁶ Mida võime meie õppida nendest juhenditest, mis puudutavad maad ja selle elanikke? Need panevad meile südamele, et võrdsus ja ühtsus peavad olema meie üleilmse usupere tunnusjoonteks. Jehoova ei ole erapoolik. Kas me järgime tema eeskuju? Kas me kohtleme igat usukaaslast lugupidavalt, olenemata tema rassist ja taustast? (Rooml. 12:10.) Jehoova on andnud meile kõigile võrdse võimaluse teenida teda vaimses paradiisis ja saada osa selle õnnistustest. (Gal. 3:26–29; Ilm. 7:9.)

¹⁷ Hesekieli viimane nägemus sisaldas ka tõotust, et Jehoova on koos oma rahvaga. Mida see tõotus meile õpetab? Vastuse leiame järgmisest peatükist.