1. Milliseid inimesi tõmbab Jehoova enda juurde ja miks peavad nad valvel püsima?

JEESUS ütles: „Õiged jumalateenijad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes soovivad teda nõnda kummardada.” (Johannese 4:23.) Kui Jehoova leiab selliseid inimesi – just nagu ta leidis sinu –, tõmbab ta nad enda ja oma poja juurde. (Johannese 6:44.) Milline au! Kuna aga Saatan on meisterpetis, peavad need, kes armastavad Piibli tõde, tegema „kindlaks, mis on Isandale meelepärane”. (Efeslastele 5:10; Ilmutus 12:9.)

2. Selgita, kuidas suhtub Jehoova neisse, kes püüavad õiget ja valet religiooni ühte sulatada.

² Mõtle sellele, mis juhtus Siinai mäe juures, kui iisraellased palusid Aaronil teha neile jumala. Aaron soostus ning valmistas kuldvasika, kuid andis mõista, et see kujutab Jehoovat. Ta ütles: „Homme on püha Jehoova auks!” Kas selline õige ja vale religiooni ühtesulatamine jättis Jehoova ükskõikseks? Ei. Jehoova surmas seetõttu umbes kolm tuhat ebajumalakummardajat. (2. Moosese 32:1–6, 10, 28.) Mida me sellest loost õpime? Kui tahame olla sellised, keda Jumal armastab, peame kuuletuma Piibli käsule „Ärge puudutage midagi rüvedat!” ning kiivalt kaitsma tõde, et miski seda ei rüvetaks. (Jesaja 52:11; Hesekiel 44:23; Galaatlastele 5:9.)

3., 4. Miks on tähtis arvestada Piibli põhimõtetega, kui vaatleme ilmalikke tavasid ja pidustusi?

³ Esimesel sajandil takistasid apostlid usust taganemist.  Pärast nende surma hakkasid niinimetatud kristlased, kelles polnud tõearmastust, omaks võtma paganlikke kombeid, pidustusi ja pühasid ning nimetasid need kristlikeks. (2. Tessalooniklastele 2:7, 10.) Vaadeldes järgnevalt mõnd sellist pidustust, pane tähele, kuidas neis peegeldub maailma, mitte Jumala vaim. Üldiselt võib öelda, et ilmalikel pidustustel on ühine joon: need äratavad patuseid himusid ning edendavad valereligiooni uskumusi ja spiritismi, mis iseloomustavad Suurt Babüloni. * (Ilmutus 18:2–4, 23.) Pea ka meeles, et Jehoova on otseselt näinud neid jälke paganlikke religioosseid tavasid, millest pärinevad paljud üldlevinud kombed. Kahtlemata on need pidustused talle tänapäeval sama vastumeelsed. Kas tema suhtumine ei peaks meile kõige tähtsam olema? (2. Johannese 6, 7.)

⁴ Tõeliste kristlastena me teame, et on pidustusi, mis Jehoovale ei meeldi. Seepärast oleme võtnud kindlalt nõuks neist mitte mingilgi moel osa võtta. Kui uurime, miks Jehoovale sellised pidustused ei meeldi, tugevneb meie otsustavus hoiduda kõigest, mis takistaks meil olla sellised, keda Jumal armastab.

5. Miks me võime olla kindlad, et Jeesus ei sündinud 25. detsembril?

⁵ Piibel ei maini midagi Jeesuse sünnipäeva tähistamise kohta. Tegelikult on tema täpne sünnikuupäev teadmata. Me võime aga kindlad olla, et ta ei sündinud 25. detsembril, kui Petlemmas on külm talv. * Näiteks kirjutas  Luukas, et kui Jeesus sündis, elasid karjased lageda taeva all ja hoidsid oma karju. (Luuka 2:8–11.) Kui lageda taeva all elamine oleks olnud kombeks aasta ringi, poleks Luukas seda eraldi maininud. Ent kuna Petlemmas olid talvel külmad vihmad ja sadas lund, hoiti karja uluall ning karjased poleks elanud lageda taeva all. Piiblist võib lugeda, et Joosep ja Maarja läksid Petlemma, sest keiser Augustus oli korraldanud rahvaloenduse. (Luuka 2:1–7.) On vähe usutav, et keiser oleks käskinud inimestel, kes olid Rooma valitsusega rahulolematud, võtta ette vaevalise teekonna oma esivanemate sünnilinna südatalvel.

6., 7. a) Kus on paljude jõulukommete juured? b) Millist kontrasti võib märgata jõulukingituste tegemise ja selle vahel, kuidas kristlased kingitusi teevad?

⁶ Jõulude juured pole pühakirjas, vaid iidsetes paganlikes pidustustes, nagu Rooma saturnaalid, mis olid pühendatud viljajumalale Saturnusele. Peale selle tähistasid jumal Mithra kummardajad meie kalendri järgi 25. detsembril võitmatu päikese sünnipäeva. Ühe entsüklopeedia sõnul on „jõulud pärit ajast, mil päikesekultus oli Roomas eriti võimas” ehk umbes kolmandast sajandist pärast Kristuse surma. („New Catholic Encyclopedia”.)

⁷ Nende pidustuste ajal tegid paganad üksteisele kingitusi ja nautisid pidusööki, nagu on kombeks jõulude ajal siiamaani. Nii nagu tänapäeval, ei tehtud ka siis kingitusi sellises vaimus, mida on kirjeldatud tekstis 2. Korintlastele 9:7, kus öeldakse: „Igaüks andku, nagu ta on oma südames otsustanud, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.” Tõelised kristlased kingivad armastusest. Nad ei tunne kohustust teha kingitusi vaid kindlaksmääratud kuupäevadel ega oota vastukingitusi.  (Luuka 14:12–14; loe Apostlite teod 20:35.) Kõigele lisaks on neil hea meel, et neid ei kisu kaasa jõuluhullus ning et nad pole suurtes võlgades, millega paljud sel aastaajal end koormavad. (Matteuse 11:28–30; Johannese 8:32.)

8. Kas astroloogid tõid Jeesusele sünnipäevakingitusi? Selgita.

⁸ Mõned võivad väita, et astroloogid ju tõid Jeesusele sünnipäevakingitusi. Nii see aga polnud. Kingituste tegemine oli piibliaegadel lihtsalt tavaline viisakusavaldus, millega osutati austust tähtsale inimesele. (1. Kuningate 10:1, 2, 10, 13; Matteuse 2:2, 11.) Tegelikult ei tulnud astroloogid üldse sel ööl, kui Jeesus sündis. Kui nad kohale jõudsid, polnud Jeesus enam vastsündinuna sõimes, vaid juba mitmeid kuid vana ning elas majas.

9. Mis on märkimisväärne Piiblis mainitud sünnipäevapidude juures?

⁹ Kuigi lapse sünd on alati olnud rõõmurohke sündmus, ei maini Piibel ühegi jumalateenija sünnipäeva tähistamist. (Laul 127:3.) Kas need võisid jääda kuidagi tähelepanuta? Ei, sest Piiblis mainitakse kahte sünnipäevapidu: Egiptuse vaarao ja Herodes Antipase oma. (Loe 1. Moosese 40:20–22; Markuse 6:21–29.) Mõlemast sündmusest on aga räägitud negatiivselt, eriti viimasest, sest siis raiuti Ristija Johannesel pea maha.

10., 11. Kuidas suhtusid algkristlased sünnipäevade pidamisse ja miks?

¹⁰ Üks entsüklopeedia märgib: „Algkristlased ... pidasid  kellegi sünnipäeva tähistamist paganlikuks kombeks.” („The World Book Encyclopedia”.) Muistsed kreeklased uskusid näiteks, et igal inimesel on kaitsevaim, kes viibib tema sündimise juures ja kes teda elu jooksul valvab. „Sellel vaimul olid müstilised suhted selle jumalaga, kelle sünnipäeval see inimene oli sündinud,” öeldakse ühes sünnipäevade traditsiooni käsitlevas raamatus. („The Lore of Birthdays”.) Samuti on sünnipäevad olnud ammusest ajast tihedalt seotud astroloogia ja horoskoopidega.

¹¹ Muistsel ajal elanud jumalateenijad ei hoidunud sünnipäevade pidamise kombest üksnes selle paganliku ja okultistliku algupära tõttu, vaid ka oma põhimõtete tõttu. Miks võib seda väita? Nad olid alandlikud ja tagasihoidlikud mehed ja naised, kes ei pidanud enda sündimist sedavõrd tähtsaks, et seda tuleks tähistada. * (Miika 6:8; Luuka 9:48.) Selle asemel austasid nad Jehoovat ja tänasid teda väärtusliku eluanni eest. * (Laul 8:3, 4; 36:9; Ilmutus 4:11.)

12. Miks võib kellegi surmapäev olla parem kui sündimispäev?

¹² Kõik need, kes surevad Jehoovale ustavana, on turvaliselt tema mälus ning neile on garanteeritud elu uues maailmas. (Iiob 14:14, 15.) Kirjakoht Koguja 7:1 ütleb: „Hea nimi on parem kui kallis õli ja surmapäev on parem kui sündimispäev.” Meie hea nimi on hea maine Jumala ees, mille oleme saanud teda ustavalt teenides. On tähelepanuväärne, et ainus sündmus, mida kristlastel on kästud tähistada, pole seotud sündimise, vaid surmaga. Meil tuleb mälestada Jeesust, kes meie eest suri ja kelle ülev nimi on meie päästeks oluline. (Luuka 22:17–20; Heebrealastele 1:3, 4.)

13., 14. Kus on üldlevinud lihavõttekommete juured?

¹³ Olgugi et lihavõtete ehk ülestõusmispühadega tähistatakse väidetavalt Kristuse ülestõusmist, on selle juured tegelikult valereligioonis. * Kuidas hakati lihavõtete ajal kasutama mune ja jäneseid? Munad „on tuntud kui uue elu ja ülestõusmise sümbolid”, öeldakse teatmeteoses „Encyclopædia Britannica”, ning jänesed on pikka aega olnud sigivuse sümboliks. Seega, kuigi lihavõtetega tähistatakse Kristuse ülestõusmist, on see õigupoolest osavalt varjatud viljakusriitus.

¹⁴ Kas Jehoova sallib seda, et tema poja ülestõusmist tähistatakse vastiku viljakusriitusega? Sugugi mitte! (2. Korintlastele 6:17, 18.) Pühakiri ei käsi ega anna mingit alust Jeesuse ülestõusmist tähistada. Veelgi suurem truudusetus on anda sellele pühale nimetus ebajumala nime järgi.

15. Kust on halloween alguse saanud ja mis on märkimisväärne selle püha tähistamiseks valitud päeva juures?

¹⁵ Nõidade, kollide ja igasugu koletu atribuutika poolest tuntud halloween (kõigi pühakute päeva eelõhtu ja -öö) ulatub tagasi Suurbritannia ja Iirimaa muistsete keltide aega. 1. novembrile kõige lähema täiskuu ajal tähistasid keldid püha nimetusega Samhain, mille tähendus on „suve lõpp”. Nad arvasid, et Samhain’i ajal avaneb eesriie,  mis lahutab inimesi üleloomulikust maailmast, ning nii head kui ka kurjad vaimud uitavad siis mööda maad ringi. Usuti, et surnute hinged pöörduvad koju tagasi. Peredes oli tavaks panna neid külastavatele vaimudele välja toitu ja jooki, lootes neid endaga lepitada. Kui siis lapsed tänapäeval riietuvad vaimudeks või nõidadeks ning käivad majast majja ja ähvardavad teha mõne tembu, kui neid ei kostitata, jätkavad nad teadmatult Samhain’i muistseid rituaale.

16., 17. a) Miks peaks kristlik pruutpaar uurima kohalikke pulmakombeid Piibli põhimõtete valguses? b) Mida peaksid kristlased arvesse võtma selliste tavade puhul nagu riisi või muu niisuguse viskamine?

¹⁶ Peagi ei kuulda enam iialgi Suure Babüloni sees „peigmehe ega pruudi häält”. (Ilmutus 18:23.) Miks? Osalt Suure Babüloni spiritistlike tavade tõttu, mis võivad rüvetada abielu juba pulmapäeval. (Markuse 10:6–9.)

¹⁷ Igas riigis on erisugused kombed. Mõned näiliselt süütud kombed, mille juured on Babüloonia tavades, arvatakse toovat pruutpaarile või nende külalistele head õnne. (Jesaja 65:11.) Üks sellistest traditsioonidest on riisi või muu niisuguse viskamine. See tava on tõenäoliselt pärit uskumusest, et toit lepitab pruuti ja peigmeest kurjade vaimudega ning hoiab vaime neile kahju tegemast. Lisaks on riisil juba ammustest aegadest müstiline seos viljakuse, õnne ja pikaealisusega. On ilmselge, et kõik, kes tahavad olla Jumala armastuse väärilised, hoiduvad säärastest rüvetavatest kommetest. (Loe 2. Korintlastele 6:14–18.)

18. Millistest Piibli põhimõtetest peaksid juhinduma nii paarid, kes teevad pulmaplaane, kui ka need, kes on kutsutud pulma?

¹⁸ Samuti hoiduvad Jehoova teenijad sellistest ilmalikest  kommetest, mis võivad laulatuselt või pulmapeolt röövida kristliku väärikuse või riivata mõne inimese südametunnistust. Näiteks kõnet pidades hoiduvad nad sarkasmist ja kahemõttelistest naljadest ning ei tee selliseid vingerpusse ega kommentaare, mis võivad vastabiellunutes ja teistes piinlikkust tekitada. (Õpetussõnad 26:18, 19; Luuka 6:31; 10:27.) Samamoodi ei püüa nad teha toretsevat muinasjutulist pulmapidu, mis pole märk mitte tagasihoidlikkusest, vaid varaga uhkeldamisest. (1. Johannese 2:16.) Pulmaplaane tehes ära unusta järgmist: Jehoova soovib, et saaksid sellele erilisele päevale alati tagasi vaadata rõõmu-, mitte kahetsustundega. *

19., 20. Mida ütleb üks raamat tervisejoomise päritolu kohta ja miks on see tava kristlastele vastuvõetamatu?

¹⁹ Pulmades ja muudel seltskondlikel koosviibimistel on levinud tavaks tervisejoomine. Ühes alkoholi ja kultuuri käsitlevas raamatus öeldakse: „Tervisejoomine ... on arvatavasti ilmalik jäänuk muistsest jookohvrite toomisest, kus jumalatele ohverdati pühitsetud vedelikku ... tasuks mingi soovi või palve eest, mis võeti kokku sõnadega „elagu!” või „terviseks!”.” („International Handbook on Alcohol and Culture”, 1995.)

²⁰ Tõsi küll, paljud inimesed ei pea tervisejoomist religioosseks või ebausuga seotud žestiks. Sellegipoolest võib tavasse tõsta veiniklaas taeva poole suhtuda kui palve esitamisse taevale – üleinimlikule jõule –, et saada õnnistust, kuid seda viisil, mis pole kooskõlas Piibliga. * (Johannese 14:6; 16:23.)

21. Millistest populaarsetest pidustustest peaksid kristlased hoiduma, isegi kui neil pole religioosset algupära, ja miks?

²¹ Tänapäeva maailma järsk moraalilangus – suundumus, mida otseselt või kaudselt edendab Suur Babülon – peegeldub paljude riikide iga-aastastes karnevalides või Mardi Gras’ pidustustes, mida iseloomustavad siivutud tantsud ning kus lausa ülistatakse geide ja lesbide elustiili. Kas inimesel, kes armastab Jehoovat, oleks kohane viibida sellisel sündmusel või seda pealt vaadata? Kas see näitaks, et ta tõesti vihkab seda, mis on halb? (Laul 1:1, 2; 97:10.) Kui palju parem on olla sellise hoiakuga, mis ilmneb laulukirjutaja palves „Pööra mu silmad ära sellelt, mis vääritu”. (Laul 119:37.)

22. Millisel juhul võib kristlane oma südametunnistuse põhjal otsustada, kas võtta osa mõnest pidustusest või mitte?

²² Kristlastele sobimatute pidustuste ajal peaks Jehoova teenija hoolsalt jälgima, et ta ei jätaks oma käitumisega teistele sellist muljet, justkui võtaks ta neist osa. Paulus kirjutas: „Kas te siis sööte või joote või teete midagi muud, tehke kõike Jumala auks.” (1. Korintlastele 10:31; vaata kasti „ Kuidas teha tark otsus”.) Kui on aga täiesti selge, et mingi komme või pidustus pole seotud valereligiooniga, poliitilise ega patriootliku tähtpäevaga ning ei ole vastuolus Piibli põhimõtetega, siis otsustab iga kristlane ise, kas võtta sellest osa või mitte. Samas peaks ta arvestama teiste tunnetega, et mitte saada kellelegi komistuskiviks.

23., 24. Kuidas me võime anda head tunnistust Jehoova õiglastest mõõdupuudest?

²³ Paljud inimesed näevad populaarsetes pidustustes peamiselt võimalust saada kokku oma pere ja sõpradega.  Seega, kui keegi ekslikult oletab, et meie Piiblil tuginev seisukoht on karm ja äärmuslik, võime neile lahkelt selgitada, et Jehoova tunnistajad hindavad väga kosutavaid koosviibimisi pereringis ja sõpradega. (Õpetussõnad 11:25; Koguja 3:12, 13; 2. Korintlastele 9:7.) Me tunneme rõõmu lähedastega seltsimisest terve aasta jooksul. Kuna me aga armastame Jumalat ja tema õiglasi mõõdupuid, ei taha me selliseid rõõmsaid sündmusi rüvetada tavadega, mis on talle vastumeelsed. (Vaata kasti „ Õige jumalateenimine toob suurimat rõõmu”.)

²⁴ Mõned Jehoova tunnistajad on arutanud siiraste teadmishimuliste inimestega mõtteid raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” * 16. peatükist. See on toonud häid tulemusi. Ent pea meeles, et meie eesmärk pole võita vaidlusi, vaid südameid. Ole siis lugupidav, jää leebeks ning sinu „sõnad olgu alati lahked, soolaga maitsestatud”. (Koloslastele 4:6.)

25., 26. Kuidas saavad vanemad aidata oma lastel kasvatada usku ja armastust Jehoova vastu?

²⁵ Meie kui Jehoova teenijad oleme hästi õpetatud. Me teame, miks me midagi usume ja teeme ning miks me mõnest asjast hoidume. (Heebrealastele 5:14.) Vanemad, õpetage oma lapsi arutlema Piibli põhimõtete üle. Nõnda te tugevdate laste usku, õpetate neid vastama pühakirja põhjal neile, kes pärivad nende uskumuste kohta, ning kinnitate, et Jehoova armastab neid. (Jesaja 48:17, 18; 1. Peetruse 3:15, 16.)

²⁶ Need, kes „kummardavad Isa vaimus ja tões”, mitte ainult ei hoidu pühakirjaga vastuolus olevatest pidustustest, vaid püüavad ka olla igas eluvaldkonnas ausad. (Johannese 4:23.) Paljud arvavad, et ausus ei tasu end ära. Kuid nagu me järgmisest peatükist näeme, on Jumala nõuanded alati parimad.