Jehoova ootab neilt, kes on abielus, et nad peaksid ustavalt kinni abielutõotusest. Kui Jehoova sõlmis esimese mehe ja naise abielu, ütles ta: „Mees ... hoiab ühte oma naisega ja neist kahest saab üks.” Hiljem kordas Jeesus Kristus seda mõtet ja lisas: „Seega, mis Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu.” (1. Moosese 2:24; Matteuse 19:3–6.) Niisiis peavad Jehoova ja Jeesus abielu eluaegseks sidemeks, mis katkeb ühe partneri surma korral. (1. Korintlastele 7:39.) Kuna abielu on püha, ei tohiks lahutusse suhtuda kergekäeliselt. Jehoova vihkab niisugust lahutust, millel pole Piiblil põhinevat alust. (Malaki 2:15, 16.)

 Mis on Piiblil põhinev alus lahutuseks? Jehoova vihkab abielurikkumist ja hoorust. (1. Moosese 39:9; 2. Saamueli 11:26, 27; Laul 51:4.) Hoorus on talle sedavõrd põlastusväärne, et ta lubab selle alusel abielu lahutada. (Seda, mis on hoorus, selgitab 9. peatüki 7. lõik.) Jehoova on andnud süütule poolele õiguse otsustada, kas jääda süüdioleva partneriga kokku või taotleda lahutust. (Matteuse 19:9.) Kui süütu pool otsustab abielu lahutada, pole see samm Jehoova silmis vihkamisväärne. Samas ei õhuta kristlik kogudus kedagi abielu lahutama. Tegelikult võib mõnes olukorras süütu pool otsustada süüdioleva partneriga kokku jääda, iseäranis siis, kui süüdlane oma tegu siiralt kahetseb. Igal juhul peavad need, kel on Piibli järgi õigus abielu lahutada, langetama ise otsuse ja olema valmis kõikvõimalikeks tagajärgedeks. (Galaatlastele 6:5.)

Äärmuslikus olukorras on mõni kristlane otsustanud asuda abikaasast lahku elama või lahutada, kuigi teine pool pole teinud hooruspattu. Sellisel juhul kehtib Piibli nõue, et lahkuv pool „jäägu ... üksikuks või leppigu jälle ära” oma abikaasaga. (1. Korintlastele 7:11.) Selline kristlane pole vaba otsima endale uut partnerit, et temaga abielluda. (Matteuse 5:32.) Vaadelgem nüüd erandlikke olukordi, mida mõni on pidanud lahku elama asumise või lahutuse aluseks.

Pere sihilik hooletussejätmine. Kui abielumees ei hoolitse oma pere eest, kuigi ta on selleks suuteline, võivad tema pereliikmed sattuda äärmisse kitsikusse, nii et neil puudub eluks hädavajalik. Piibel ütleb: „See, kes ... oma pereliikmete eest ei hoolitse, on usu hüljanud ja on halvem kui uskmatu.” (1. Timoteosele 5:8.) Kui selline mees keeldub oma käitumist muutmast, võib naine otsustada, kas tal tuleks enda ja oma laste heaolu kaitsmiseks asuda lahku elama, taotleda seadustatud lahuselu *, lahutust (kuigi Jumala silmis jääb  abielu kehtima) või astuda muid tarvilikke seadusega tagatud samme. Loomulikult peaksid kogudusevanemad hoolega uurima süüdistust selle kohta, et kristlane keeldub oma pere eest hoolitsemast. Pere hooletusse jätmine võib viia kogudusest eemaldamiseni.

Äärmuslik füüsiline väärkohtlemine. Abikaasa võib olla niivõrd vägivaldne, et see ohustab teise poole tervist ja koguni elu. Kui vägivaldne abikaasa on kristlane, peaksid kogudusevanemad süüdistusi uurima. Vihahood ja vägivaldne käitumine võivad olla isegi kogudusest eemaldamise aluseks. (Galaatlastele 5:19–21.)

Ilmne oht usuelule. Abikaasa võib pidevalt üritada takistada oma kaasat Jehoovat teenimast või püüda teda koguni sundida Jumala seadusi rikkuma. Sellises olukorras tuleb otsustada, kas ainus viis kuuletuda „eelkõige Jumalale, mitte inimestele” on asuda lahku elama või lahutada (kuigi mitte Jumala silmis). (Apostlite teod 5:29.)

Üheski sellises äärmuslikus olukorras, millest eespool juttu oli, ei tohiks mitte keegi süütule poolele survet avaldada, et ta peaks abikaasast lahku elama asuma või temaga kokku jääma. Kuigi vaimselt küpsed sõbrad ja kogudusevanemad võivad pakkuda toetust ning Piiblil põhinevat nõu, ei tea nad siiski kõiki üksikasju selle kohta, mis abikaasade vahel toimub. Ainult Jehoova teab seda. Loomulikult ei näita see austust Jumala ja abielukorralduse vastu, kui kristlane laseb pereprobleemidel paista suuremana vaid selleks, et kaasast eraldi elama asuda. Jehoova näeb igat lahku elama asumise ja lahutuse taga olevat sepitsust, kuidas seda ka ei püütaks varjata. „Kõik on alasti ja paljastatud tema silme ees ning temale tuleb meil aru anda.” (Heebrealastele 4:13.) Kui aga äärmiselt ohtlik olukord püsib, ei tohiks keegi kritiseerida kristlast, kes viimase võimalusena otsustab lahku elama asuda või lahutada (kuigi Jumala silmis jääb abielu kehtima). „Me kõik ju astume Jumala kohtujärje ette,” öeldakse Piiblis. (Roomlastele 14:10–12.)