Paljude inimeste väitel lükkab teadus Piibli loomisloo ümber. Ent vastasseis valitseb tegelikult teaduse ja kristlike fundamentalistide arvamuste, aga mitte teaduse ja Piibli vahel. Mõningad neist rühmitustest väidavad ekslikult, et Piibli järgi tuli kogu füüsiline loodu esile kuue 24-tunnise päevaga umbes 10 000 aastat tagasi.

Kuid Piibel sellist järeldust ei toeta. Vastasel juhul seaksid viimase saja aasta arvukad teaduslikud avastused Piibli õigsuse tõepoolest kahtluse alla. Kui Piibli teksti hoolikalt uurida, ilmneb, et see pole vastuolus kindlate teaduslike faktidega. Sel põhjusel on Jehoova tunnistajad kristlike fundamentalistide ja paljude kreatsionistidega lahkarvamusel. Järgnevast nähtub, mida Piibel tegelikult õpetab.

Piibli loomislugu algab lihtsa jõulise avaldusega: ”Alguses lõi Jumal taevad ja maa” (1. Moosese 1:1). Paljud piibliõpetlased nõustuvad, et see salm kirjeldab tegevust väljaspool loomispäevi, mida loetletakse alates 3. salmist. See on väga tähendusrikas mõte. Piibli avalause järgi oli universum, kaasa arvatud meie planeet Maa, eksisteerinud juba määramatut aega enne, kui algasid loomispäevad.

Geoloogide arvestuste järgi on Maa 4 miljardit aastat vana, universumi vanus võib aga astronoomide arvutuste kohaselt olla 15 miljardit aastat. Kas need tulemused — või võimalikud parandused tulevikus — on vastuolus kirjakohaga 1. Moosese 1:1? Ei ole. Piibel ei määratle ”taevaste ja maa” tegelikku vanust. Teadus seda piibliteksti ei kummuta.

Kuidas on lugu loomispäevade pikkusega? Kas need olid 24 sõnasõnalist tundi pikad? Väidetakse, et Mooses, kes pani kirja Piibli esimese raamatu, viitas hiljem kuuele loomispäevale järgnenud päevale kui iganädalase hingamispäeva pidamise eeskujule, mistõttu iga loomispäev pidi olema sõna otseses mõttes 24 tundi pikk (2. Moosese 20:11). Kas 1. Moosese raamatu sõnastus toetab seda mõtet?

Ei toeta. Tõsiasi on see, et ”päeva” kohta kasutatud heebrea sõna võib märgistada erisuguseid ajapikkusi, mitte ainult 24-tunnist perioodi. Näiteks Jumala loomistööd kokku võttes viitab  Mooses kõigile kuuele loomispäevale kui üheleainsale päevale (1. Moosese 2:4, UM). Lisaks, esimesel loomispäeval ”Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks” (1. Moosese 1:5). Siin kasutatakse terminit ”päev” vaid ühe osa kohta 24-tunnisest perioodist. Võib kindlalt öelda, et Pühakiri ei anna mitte mingit alust meelevaldseks väiteks, et iga loomispäev oli 24 tundi pikk.

Kui pikad siis olid need loomispäevad? Piibel ei ütle seda, kuid 1. Moosese raamatu 1. ja 2. peatüki sõnastus näitab, et tegemist oli märkimisväärselt pikkade ajavahemikega.

Mooses kirjutas oma seletuse heebrea keeles ning lähtus maakera pinnal seisja vaatenurgast. Need kaks fakti koos teadmisega, et universum eksisteeris enne loomisperioodide ehk ”päevade” algust, aitavad tuua selgust paljudesse loomislooga seonduvatesse väitlustesse. Mil kombel?

Kui 1. Moosese raamatu loomislugu hoolega uurida, selgub, et ühel ”päeval” käivitunud sündmused jätkusid veel ühel või mitmel järgmisel ”päeval”. Näiteks enne, kui algas loomise esimene ”päev”, ei jõudnud juba eksisteeriva päikese valgus — võimalik, et tiheda pilvkatte tõttu — maakera pinnani (Iiob 38:9). Esimesel ”päeval” hakkas see takistus kaduma, võimaldades hajutatud valgusel läbi atmosfääri tungida. *

Teisel ”päeval” atmosfääri selginemine ilmselt jätkus, nii et ülalpool asuva tiheda pilvkatte ja allpool laiuva ookeani vahele tekkis taevalaotus. Neljandal ”päeval” atmosfäär selgines vähehaaval, nõnda et taevalaotuses said nähtavaks päike ja kuu (1. Moosese 1:14—16). Teiste sõnadega, maakeral seisja vaatenurgast võis juba eristada päikest ja kuud. Need sündmused arenesid tasapisi.

Samuti on loomisloos kirjas, et atmosfääri edasi selginedes hakkasid  viiendal ”päeval” tulema esile lendavad olendid — kaasa arvatud tiivutud ja tiivulised putukad.

Piibli jutustus jätab ruumi võimalusele, et osa igal ”päeval” ehk loomisperioodil aset leidnud suuremaid sündmusi võis olla toimunud järkjärguliselt, mitte silmapilkselt, nii et mõningad neist võisid jätkuda ka veel järgmistel loomispäevadel. *

Kas selline taimede ja loomade järjestikune nähtavale tulek tähendas, et Jumal kasutas ülimalt mitmekesiste eluvormide esiletoomisel evolutsiooni? Ei. Aruandes on selgelt kirjas, et nii taimede kui loomade kõik põhilised ”liigid” lõi Jumal (1. Moosese 1:11, 12, 20—25). Kas neisse algsetesse taime- ja loomaliikidesse oli programmeeritud ka võime kohanduda muutuvate keskkonnatingimustega? Mis määrab ära ”liigi” piirid?  Piibel seda ei ütle. Küll aga ütleb Piibel, et vesi kihas elavatest olenditest, kes olid loodud ”nende liikide järele” (1. Moosese 1:21). See ütlus annab mõista, et ”liigi” sees saab varieerumine toimuda kindlais piires. Ideed, et taimede ja loomade põhikategooriad pole hiigelpikkade ajaperioodide kestel suurt muutunud, toetavad nii fossiilsed ladestused kui ka nüüdisaja uuringud.

Vastupidiselt mõningate fundamentalistide väidetele ei õpeta Piibli loomislugu, et universum, kaasa arvatud maakera ja kõik elusorganismid sellel, loodi lühikese ajaperioodi vältel mitte kuigi ammu. 1. Moosese raamatus toodud universumi loomise ja eluvormide esiletuleku kirjeldus on hoopis kooskõlas viimase aja arvukate teaduslike avastustega.

Paljudele teadlastele on filosoofiliste tõekspidamiste tõttu vastuvõetamatu Piibli avaldus, et Jumal on kõik loonud. Kuid huvitaval kombel kirjutab Mooses igivanas 1. Moosese raamatus, et universumil on olnud algus ning et eluvormid on ilmunud etappide kaupa, järk-järgult, mitme ajaperioodi jooksul. Kust võis Mooses saada sellist teaduslikult täpset informatsiooni 3500 aastat tagasi? On olemas loogiline seletus. Tema, kellel oli väge ja tarkust luua taevad ja maa, võis kindlasti anda Moosesele sellist teaduslikult täpset tarkust. Eelöeldu lisab kaalu Piiblis toodud väitele, et see on ”Jumala inspireeritud” * (2. Timoteosele 3:16).

Kuid sa võid mõelda, kas Piibli loomisloo uskumisel või mitteuskumisel on tõesti tähtsust. Vaadelgem mõningaid mõtlemapanevaid põhjusi, miks see on tähtis.